Vene Leviathani tagasitulek
Sergei Medvedev. Return of the Russian Leviathan. Polity Press, 2019
Sergei Medvedev on üdini venelane ja mõistab hästi Euroopat. Ometi lükkab ta haaravalt ja kõnekalt ümber illusiooni Venemaast kui Euroopast osast, mis naaseb, kui Vladimir Putin lahkub. Venemaa absolutistliku mineviku rituaalid, diskursus ja võimuvormid kummitavad jätkuvalt Venemaa olevikku? Medvedev selgitab, kuidas ja miks.
Seotud artiklid
Iraagi sõda on hävitanud julgeolekupoliitilise konsensuse Taanis
Iraagi sõda lõi sügava lõhe Euroopa Liidu riikide vahele: omavahel vastandusid ühelt poolt Ameerika juhitavat invasiooni pooldavad ja teiselt poolt seda vastustavad riigid. Samasugune lõhe tekkis Taani parlamendis Folketingis, kus otsus invasioonis osalemise kohta tehti väikese häälteenamusega, mille moodustasid kaks paremtsentristlikku valitsusparteid ja paremäärmuslik Taani Rahvapartei. Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse (kui välja jätta parem- ja vasak-äärmuslikud erakonnad).
Poola välispoliitika edu
Poola on viimase 15 aastaga teinud läbi tähelepanuväärse arengu Moskva vasallist arvestatavaks Euroopa suurriigiks. Ka poolakad ise on järjest rohkem hakanud tunnetama oma tähtsust ja iseseisvust ning kompleksid Lääne ees on taandumas. Vabaduse kättevõitmisel püstitatud eesmärk astuda NATOsse ja Euroopa Liitu on realiseeritud või siis varsti realiseerumas. Samas on Poola välispoliitika ette kerkinud uusi ja komplitseeritumaid probleeme, näiteks Poola uus koht maailmapoliitikas seoses osalemisega Iraagi sõjalises missioonis ja vägikaikavedu Euroopa Liidu suurriikidega Nizza kohtumisel saavutatud parlamendikohtade pärast.
Saksamaa välispoliitikal uus mõõde
Saksa välispoliitika vorm on põhjalikult muutunud. Nõuded seda kujundavale jõule on kasvanud ja kasvavad jätkuvalt. Rahvusvahelise poliitika uued kogemused kristalliseeruvad aeglases, kuid pidevas protsessis uue mõõte suunas.
Vabadusest väsinud Venemaa ja meie
Kas Venemaa on demokraatlik riik? Mil määral ja mis suunas on ta muutunud, võrreldes Nõukogude Liidu ajaga? Kuhu ta edasi liigub?
Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid: Charles de Gaulle’ist Jacques Chiracini
Meenutades Prantsuse-Ameerika kriisi, mis leidis aset 1960. aastatel, kui kindral Prantsusmaad valitses, ning võrreldes seda peaaegu täieliku suhete katkemisega Iraagi sõjaga seoses, tekib kiusatus rääkida Prantsuse poliitika pidevast Ameerika-vastasusest. Lõppude lõpuks esindab Jacques Chirac ikkagi gaulle'istlikku parteid. Ta on alati toetunud kindrali mõtetele. Tal on samasugused volitused ning ta on sama vana, kui oli de Gaulle 1960. aastate alguses. Sellest piisab, et anda Washingtonis ja Pariisis nii mõnelegi alust omistada Prantsuse-Ameerika antagonismile pidevat iseloomu.
Sovetoloogia tõus ja hääbumine
Osaledes ÜRO peaassamblee avamisel New Yorgis, külastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin 2003. aasta septembri lõpus ka Manhattani saare loodeosas asuvat Ühendriikide üht vanemat, maailma sovetoloogia tippkeskust Columbia ülikooli. Kõneledes vastava ala tudengitele ja professoritele, ütles Putin: "Paljudele teist on teadlasena Venemaa saatuslikuks saanud. Te teate väga palju meie maa kohta. Te tunnete Venemaa kultuuri ja traditsioone, õpite tema kaasaegset majandust ning poliitikat. Kuid te teate veel midagi: seda, kuidas Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on muutunud. Maailm on fundamentaalselt muutunud, NSVLi pole enam olemas, kuid "sovetoloogia" elab ikka edasi."
Venemaa Eesti-poliitika pankrott
14. märtsil valib Venemaa presidendiks tagasi Vladimir Putini. Võit saab olema ülekaalukas. Võimalik, et enam kui 80 protsenti valijatest näeb Kremlile väärikat peremeest üksnes Putinis.
ELi strateegiline missioon: liidu idapoliitika kujundamine
Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.
Raamat: André Glucksmann, Ouest contre Ouest.
Prantsuse filosoof André Glucksmann (sünd 1937) on tuntud vastuvoolu ujuja. Ta ei lepi vaadetega, mis on lihtsad, loogilised ja kõigile arusaadavad nagu näiteks sõjavastasus. Ta küsib demonstrantidelt tänaval: kas on midagi veel hullemat kui sõda? Ning vastab: jah, genotsiid, jah, rahvaste häving diktaatorite käe läbi.
Demokraatia kasvuraskused – Vene probleem
Möödunud aasta sügisel möödus kümme aastat ajast, kui Venemaal viimati tõrjuti tagasi riigipöördekatse. Toonane president Jeltsin põrmustas enda kukutamise katse, suunates kahuritule riigiduuma Valgele Majale. Kui seda meeles pidada, on ka kergem mõista asjaolu, miks Venemaal on siiamaani raske üle minna sellisele tegevusele, mida Lääne-Euroopas peetakse normaalseks demokraatlikuks poliitikaks. Valitud on siiski õige suund, kuigi teekond tundub olevat pikk. Seda näitasid hiljuti korraldatud üleriigilised duuma valimised. Iseenesest olid valimised ilmselt ju üsnagi ausad, aga valimiskampaania käigus soositi häbenematult Ühtset Venemaad, president Putini oma parteid. Seda võibki oodata niisuguses riigis, kus televisioon, massiteabevahenditest kõige olulisem, on oma mitmete kanalitega kas riigi otsese järelevalve all või vähemalt sellele allutatud.
Lääs tuleb uuesti välja mõelda
Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis.
Raamat: Andreas Meyer-Landrut. Mit Gott und langen Unterhosen. Erlebnisse eines Diplomaten in der Zeit des Kalten Krieges.
1980. aastatel tõusis koguni kaks Tallinnast pärit meest Saksamaa LV välisteenistuse kõrgeimale astmele, välisministeeriumi riigisekretäriks. Need olid Bernd von Staden, kelle mälestused ilmusid mõne aasta eest, ja Andreas Meyer-Landrut. Viimane alustas oma karjääri 1957. aastal praktikandina Moskvas ja Venemaa sai tema saatuseks kuni pensionini. Ta jõudis Moskvas teenida neli korda, viimati suursaadikuna 1980 - 83 ja 1987 - 89.
Sõbrakäsi Saksamaale
Euroopa väikeste hulgas näeb hea toon ette Saksamaa kirumist. Saksamaa on süüdi nii transatlantiliste suhete ajaloolises madalseisus Iraagi sõja algusest saadik kui ka selles, et igal foorumil väljahõigatav Euroopa ühiseesmärk saada kõige konkurentsivõimelisemaks ja jõukamaks regiooniks maailmas on saavutamatu. Saksamaa majandus nimelt ei kasva juba õige mitu aastat ja kui majandus ei kasva Saksamaal, jääb ka väikeste tiigrite kõrgetest kasvuprotsentidest väheseks, et keskmine pilt ilus tuleks.
Neutraalsus ja julgeolek Iirimaa vaatevinklist
Järgnevalt esitan mõned isiklikud tähelepanekud seoses Iirimaa neutraalsuse ja selle päritoluga, tema positsiooniga Euroopas ning ka mõned isiklikud mõtted selle kohta, millised on peamised julgeolekuküsimused, mis seisavad laienenud ELi ees tulevikus. Käesolev artikkel on kirjutatud ajal, mil Eestis valitseb endiselt eufooria NATOsse pääsu ning ELiga liitumise üle 1. mail.
Põgenemine vabaduse eest ehk mida venelased mõtlevad ja tahavad
Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, olid suured ootused, et kommunismist vabanenud Venemaa asub kindlalt läänemeelsele kursile: demokratiseerib oma poliitilise süsteemi, annab oma kodanikele võõrandamatud kodanikuõigused ning ühineb rahvusvahelise kogukonnaga. Vähemalt sellised olid president Boriss Jeltsini lubadused ametisse astudes.
Raamat: Richard Pipes. Vixi. Memoirs of a Non-Belonger.
Harvardi ülikooli kauaaegse ajalooprofessori, tunnustatud Venemaa ja Nõukogude Liidu uurija Richard Pipesi memuaaride pealkiri "Vixi" on üheselt mõistetav. Ladina keeles tähendab see "Ma olen elanud". Hoopis keerulisem lugu on raamatu alapealkirjaga - vabas tõlkes võiks see kõlada "Muulase mälestused".