detsember 29, 2008

Iraagi sõda on hävitanud julgeolekupoliitilise konsensuse Taanis

Iraagi sõda lõi sügava lõhe Euroopa Liidu riikide vahele: omavahel vastandusid ühelt poolt Ameerika juhitavat invasiooni pooldavad ja teiselt poolt seda vastustavad riigid. Samasugune lõhe tekkis Taani parlamendis Folketingis, kus otsus invasioonis osalemise kohta tehti väikese häälteenamusega, mille moodustasid kaks paremtsentristlikku valitsusparteid ja paremäärmuslik Taani Rahvapartei. Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse (kui välja jätta parem- ja vasak-äärmuslikud erakonnad).

Iraagi sõda lõi sügava lõhe Euroopa Liidu riikide vahele: omavahel vastandusid ühelt poolt Ameerika juhitavat invasiooni pooldavad ja teiselt poolt seda vastustavad riigid. Samasugune lõhe tekkis Taani parlamendis Folketingis, kus otsus invasioonis osalemise kohta tehti väikese häälteenamusega, mille moodustasid kaks paremtsentristlikku valitsusparteid ja paremäärmuslik Taani Rahvapartei. Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse (kui välja jätta parem- ja vasak-äärmuslikud erakonnad).

Iraagi sõda on hävitanud julgeolekupoliitilise konsensuse Taanis

Ellen Andersen
Iraagi sõda lõi sügava lõhe Euroopa Liidu riikide vahele: omavahel vastandusid ühelt poolt Ameerika juhitavat invasiooni pooldavad ja teiselt poolt seda vastustavad riigid. Samasugune lõhe tekkis Taani parlamendis Folketingis, kus otsus invasioonis osalemise kohta tehti väikese häälteenamusega, mille moodustasid kaks paremtsentristlikku valitsusparteid ja paremäärmuslik Taani Rahvapartei. Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse (kui välja jätta parem- ja vasak-äärmuslikud erakonnad).
Kuigi Taani panus sõjategevusse – üks allveelaev ja üks korvett – oli vaid marginaalse sõjalise tähtsusega, oli see siiski märk valitsuse valmisolekust minna lõpuni. Teised ELi liikmesriigid, näiteks Hispaania, kes olid sõda häälekalt toetanud, hoidusid siiski aktiivsest osalusest.
Kuni 21. märtsini oli Taani Rahvapartei mänginud Taani välis- ja julgeolekupoliitikas üksnes marginaalset rolli, vaatamata sellele, et partei oli parlamendis 2001. aasta novembrist saadik vähemusvalitsuse püsimise alustugi. Tegemist on ksenofoobset poliitikat ajava parteiga, mis on ka äärmiselt skeptiline Euroopa Liidu ning Taani rahvusvahelise poliitilise ja sõjalise osaluse suhtes. Kuni Iraagi sõda puudutava otsuseni peeti ülimalt vähetõenäoliseks, et valitsus võiks nendes küsimustes rajada mis tahes tähtsa otsuse selle partei seisukohtadele.
Pärast külma sõja lõppu läks Taani välis- ja julgeolekupoliitika järk-järgult aktiivsemaks ning Taani sõdurid ei osalenud mitte ainult traditsioonilistes rahuvalveoperatsioonides, vaid ka jõulisemas tegevuses nagu operatsioonid Bosnias ja Kosovo sõjas. See toimus eelmise vasaktsentristliku valitsuse ajal ning tegevust toetasid ka praeguses valitsuses esindatud parteid, kuid mitte Taani Rahvapartei. Just see konsensus puruneski otsusega astuda Iraagi sõtta.
Peamised vaidlusküsimused Taani Iraagi-teemalises arutelus olid järgmised: kas rahvusvahelise õiguse kohaselt oli õigustatud toimida ilma ÜRO Julgeolekunõukogu uue, konkreetse mandaadita ning kas ÜRO relvainspektoritele oleks pidanud andma rohkem aega, nagu oli palunud nende juht Hans Blix. Samas arutleti ka selle üle, kas Taani oli valinud Bushi administratsioonile nii tugevalt toetust avaldades ikka õige poole või oleks pigem pidanud jääma ELi riikide enamuse poolele.
Valitsuse ettepanek Folketingile lubada Taani jõududel osaleda Iraagi-vastases operatsioonis põhines eeldusel, et Iraak kujutab endast ohtu, kuna oli keeldunud täielikust koostööst ÜRO relvainspektoritega. 2002. aasta 8. novembril oli julgeolekunõukogu ühehäälselt vastu võtnud resolutsiooni nr 1441, milles räägiti “tõsistest tagajärgedest” Iraagi jaoks, kui Iraak jätkuvalt nõudmisi ei täida. ÜRO keeles ei tähenda aga “tõsistest tagajärgedest” rääkimine sõjalise jõu kasutamist. Seega väitis Taani valitsus oma ettepaneku esitamisel parlamendile, et endiselt kehtisid ka varasemad julgeolekunõukogu resolutsioonid Iraagi kohta, sealhulgas 1990. aasta 29. novembri resolutsioon nr 678. Resolutsioonis nr 678 räägitakse “kõikide vajalike vahendite kasutamisest” (mis ÜRO keeles tähendab ka sõjalise jõu kasutamist) rahu ja julgeoleku tagamiseks regioonis. Taani valitsuse sõnul kehtis jõu kasutamiseks antud luba endiselt, kuna Iraak ei olnud täitnud julgeolekunõukogu kehtestatud tingimusi ning ähvardas seega jätkuvalt rahu ja julgeolekut regioonis.
Uus resolutsioon oleks olnud enne Iraagi vastu meetmete rakendamist soovitatav, kuid mitte tingimata vajalik. Pealegi oli valitsuse väitel uue resolutsiooni vastuvõtmist võimatu saavutada, kuna Prantsusmaa ähvardas panna sellele veto. Tegutsemine oli vajalik, et panna Saddam Husseini täitma ÜRO nõudmisi. Teisisõnu, meetmed Iraagi vastu tähendasid “ÜRO liini jätkamist”, mis oli võtmefraas aruteludes, mis viisid märtsis tehtud Taani otsuseni.
Opositsiooni väitel tulnuks ÜRO inspektoritele anda rohkem aega ning ÜRO liini jätkamine tähendanuks seda, et julgeolekunõukogu ise oleks pidanud otsustama, millal on õige aeg tegutseda Saddam Husseini vastu. Opositsioon ei näinud põhjust kiirustamiseks ning viitas seejuures kõigile teistele riikidele, iseäranis Saksamaale ja Prantsusmaale, kes olid jõudnud samale järeldusele.
Folketingis kaks päeva kestnud vaidluste käigus süüdistasid pooled teineteist pikaajalise konsensuse lõhestamises. Valitsus võrdles olukorda 1998. aastaga, kui vasaktsentristlik valitsus oli valmis laskma Taanil osaleda Iraagi-vastases tegevuses, kuigi tol ajal puudus julgeolekunõukogu uus otsus, ning vihjas, et vasak-tsentristlikud parteid oleksid tõenäoliselt Iraagi suhtes teisiti meelestatud, kui nad oleksid endiselt valitsuses.
Opositsioon lükkas sellised spekulatsioonid nördinult tagasi ning väitis, et 1998. aasta olukord oli täiesti erinev, kuna tol ajal polnud relvainspektoritel võimalik oma tööd Iraagis jätkata.
Vaidlused olid sama teravad, nagu oli olnud ka parlamendi otsusele eelnenud mitmekuuline debatt avalikkuses. 18. märtsil, s.o päeval, mil valitsus tuli välja ettepanekuga astuda Iraagi sõtta, õnnestus kahel aktivistil visata parlamendihoones peaminister Anders Fogh Rasmusseni ja välisminister Per Stig Molleri pihta punast värvi. Konservatiivse partei üks juhtivaid liikmeid ütles, et kõik sõjavastased aitavad kaasa Saddam Husseinile. Teised viitasid nõndanimetatud “joonealuste märkuste perioodile” 1980ndatel (ingl k footnote period – periood, mil Taani tegi pidevalt “joonealuseid märkusi” ehk reservatsioone NATO julgeolekupoliitiliste otsuste suhtes), kui parlamendi vasaktsentristlik enamus sundis tollast paremtsentristlikku valitsust seisma NATOs vastu keskmaa-tuumarakettide paigutamisele Euroopasse ning see poliitika oli tekitanud sügavat vastumeelsust paremtsentristlikes parteides.
Tugev soov distantseeruda sellest perioodist võis tegelikult mõjutada valitsuse otsust ühineda Iraagi sõjas USAga, väidab Århusi ülikooli rahvusvahelise poliitika professor Nikolaj Petersen.
“Ei ole kahtlust, et praegune valitsus vaatab tollast perioodi 1980ndatel skeptitsismi või isegi vastikusega ning on valmis tegema peaaegu kõike, et sellest distantseeruda. Ning seda on võimalik teha näiteks tugevalt Ameerikat toetavale positsioonile asudes,” ütles Nikolaj Petersen hiljutises intervjuus poliitilisele veebiajakirjale Raeson.
Teiselt poolt osutab ta faktile, et 1990ndate vasak-tsentristlik valitsus pani samuti suurt rõhku transatlantilistele suhetele ja asus tihti USA poolele.
Bushi-vastastel meeleoludel võis kindlasti olla oma osa Taani avalikus arvamuses, mis oli märtsis Iraagi sõja vastu. Kuid suve jooksul avalik arvamus järk-järgult muutus ning praegu peab üle 55 protsendi taanlastest sõda õigustatuks. Vastavalt hiljutisele Eurobaromeetri küsitlusele on see protsent suurem kui üheski teises ELi riigis.
Samuti valitseb praegu Iraagi küsimuses uuesti konsensus. Uus oktoobris julgeolekunõukogu poolt vastu võetud resolutsioon tõi Taani sõjas osalemise pooldajate poolele ka viimase partei vanast konsensusblokist (praegu paiknevad Taani maavägede üksused Iraagis Basra regioonis). Sotsiaaldemokraadid otsustasid toetada Taani jõude Iraagis niipea, kui otsene sõjategevus oli lõppenud. Partei tundis, et olles sõjas mänginud aktiivset rolli, on Taanist saanud okupatsioonijõud ning seega on ta vastutav Iraagi rahva heaolu eest.
Kuid lõhe, mis tekkis märtsis tehtud otsuse tagajärjel, pole kaugeltki ületatud. Pärast arvukaid raporteid puudulike ja/või erapoolikute luureandmete kohta Iraagist ning arvestades Iraagi massihävitusrelvade suhtes jätkuvalt kerkinud kahtlusi, mis on tekitanud elavaid vaidlusi USAs, Suurbritannias ja Austraalias, hakkas opositsioon juunis nõudma valitsuse otsuse aluste uurimist. Valitsus aga keeldus sellest. Kogu suve kasvas surve uurimise või spetsiaalse parlamendiistungi läbiviimiseks, eriti surve välisminister Mollerile, kes möönis, et oli 21. märtsil valesti tsiteerinud ÜRO pearelvainspektorit Hans Blixi, kui ta ütles, et Hans Blix oli “kinnitanud”, et Iraagil on endiselt massihävitusrelvad.
Peaminister Rasmussen jäi vaidlusest nädalaid kõrvale, kuna ta oli puhkusel Prantsusmaal. Kui ta augustis naasis, siis püüdis ta debatti lõpetada, andes Taani ajakirjandusele rea intervjuusid, kus ütles, et sõttamineku otsuse õiguslike aluste küsimus pakub üksnes akadeemilist huvi, s.t pole eriti oluline. Sõda oli tema sõnul õigustatud ning ta esitas retoorilise küsimuse: kas inimesed, kes nii muretsevad sõja õigusliku aluse pärast, tahaksid Saddam Husseini tagasi? Päevalehes Politiken vastas Rasmussen jaatavalt küsimusele, kas ta on endiselt arvamusel, et Saddam Hussein kujutas endast rahvusvahelisele üldsusele otsest ohtu, nagu ta oli kirjutanud 30. jaanuaril koos seitsme Euroopa valitsusjuhiga mitmes Euroopa ajalehes.
See aga vaidlusi ei lõpetanud. Opositsioon nõudis endiselt parlamendi istungit sel teemal, osaliselt selleks, et määratleda, mida Iraagi protsessist võib õppida vältimaks seda laadi konflikti tekkimist Taani julgeolekupoliitikas tulevikus. Pärast Folketingi välispoliitika komisjonis kuid kestnud vaidlusi loobusid oktoobri lõpus valitsusparteid ja Taani Rahvapartei lõpuks vastuseisust istungi korraldamisele. Enne seda tegid nad ettepaneku korraldada istung, kus käsitletaks ainult tulevikku ning Kosovost ja Ruandast saadud õppetunde, mitte aga Iraagi omi.
Selline asjakäik tekitas paratamatult mulje, et valitsusel on midagi varjata, kuigi valitsus on järjekindlalt väitnud, et Taani sõttamineku otsus põhines üksnes avatud allikatest saadud informatsioonil. Seda erinevalt Suurbritanniast ja USAst, kus sõjateemaline arutelu keskendus luureandmete kvaliteedile, millel sõttamineku otsus oli põhinenud.
Istungil käsitleti rahvusvahelise üldsuse jaoks olulisi poliitilisi ja õiguslikke perspektiive seoses rahvusvahelise julgeoleku vastaste ohtude ja sõjaliste aktsioonidega viimastel aastatel. Ühtegi valitsuse ministrit küsitlema ei hakatud ning termin “massihävitusrelvad” jäeti istungi kokkuleppest välja. Parlamendi välispoliitika komisjoni esimehe Jens Hald Madseni sõnul (kes kuulub samuti peaministri parteisse) on see väljend “liiga subjektiivne”, kuigi valitsuse ettepaneku põhjendused vägede Iraaki saatmiseks põhinesid tervikuna väitel, et Iraagil on massihävitusrelvad.
Vahepeal tegeles peaminister Rasmussen endiselt selgitustega, mida ikkagi valitsus märtsis sõtta minnes silmas pidas. 3. novembril päevalehele Information antud intervjuus ütleb Rasmussen, et ainus sõttamineku põhjus oli see, et Iraagi režiim keeldus tegemast koostööd ÜRO relvainspektoritega. Märtsis kasutatud argumendid Iraagi režiimi ohtlikkuse kohta on nüüdseks kadunud ning väiteid, et Saddam Husseinil on massihävitusrelvad, kirjeldab peaminister nüüd kui “poliitilist hinnangut”. Seega jäävad vaidlused Taani otsuse üle ühineda Iraagi-vastase sõjaga tõenäoliselt kestma.
Ellen Andersen on Taani päevalehe Politiken väliskommentaator.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar