mai 27, 2009

Saksamaa ja Venemaa

Onu Vladi karukaisutus

Onu Vladi karukaisutus


Edward Lucas

Saksamaa ja Venemaa

Onu Vladi karukaisutus

Michael Stuermer, “Putin and the Rise of Russia” Geroge Weidenfeld & Nicholson, 2008. 288 lk.
Saksamaa suhted Vladimir Putini Venemaaga on tänapäeva Euroopa poliitika üks hämmastavamaid ja muret tekitavamaid külgi. Saksamaa on nii Venemaa suurim kaubanduspartner kui ka suurim liitlane. Just Saksamaa tõkestas NATO laienemise. Just Saksamaa muutis ELi esialgu karmi suhtumist pärast Venemaa sissetungi Gruusiasse. Just Saksamaa takistab Euroopa Nõukogul põhjalikult uurimast Venemaa valimiste puudujääke. Just Saksamaa sunnib Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka suunama raha firmadele, mida juhivad Kremli käsilased. Just Saksamaa on kallutanud Euroopa energiaturgu nii, et see tuleb kasuks Venemaa gaasiimpordile.
Saksamaa muidugi vihastab niisuguste süüdistuste peale. Sakslaste sõnul on Vladimir Putin, judolembene endine KGB töötaja, muutnud viimase kaheksa aastaga Venemaa tulutust mülkast suurriigiks, mis on enesekindel, jõukas, isegi sõjakas. Selle hinnaks on olnud poliitiline vabadus, lokkav korruptsioon ja õigusriigi hääbumine. Kuid paljudele nii Venemaal kui ka mujal on see talutav hind. Lääne Venemaa-poliitika oli Boriss Jeltsini ajal triumfaalne ja rohmakas. Toona üritati lutipudeli otsas poputada läänelikku demokraatiat, aga see ei toiminud. Nüüd korraldab Venemaa ise oma asju ning valdav enamik elanikest kiidab selle üldiselt heaks. Poliitiline areng tekitab küll masendust, aga puudused on kahtlemata ajutised. Pealegi, ega me ei saakski suurt midagi teha, sest Venemaa on nüüd liiga suur ja rikas, et lasta end lükata-tõugata. Nii et kui see meile ka ei meeldi, peame seda lihtsalt taluma.
Niisuguseid väiteid esitavad sakslased tunnevad, et nad täidavad elulise tähtsusega rolli, nimelt aitavad Venemaal majanduslikult lõimuda Euroopaga. Nende kinnitusel on halvim viis Putini Venemaa kohtlemiseks paranoia, ülbuse ja provokatiivsuse segu, mille ilmekaks näiteks on Gruusia president Mihheil Saakašvili ning temasse arulagedalt kiindunud neokonservatiividest toetajad Ida-Euroopas ja Ameerikas.
Niisuguste hernehirmutiste püstitamine, et need siis kohe põlema süüdata, on sakslaste tavaline, ehkki üsna pinnapealne viis reageerida kriitikale. Keegi ei arvagi, et me peaks Venemaad eirama. Keegi ei väidagi, et tuleks kehtestada tõsised majandussanktsioonid. Täiesti võimalik on ühtaegu toetada Gruusia iha vabaduse ja julgeoleku järele ning mitte tagant õhutada Gruusia mõtlematut ja kergesti halba nõu kuulda võtvat presidenti. Igal juhul on tõsiasi, et Putini režiim on olnud hämmastavalt mannetu, ehkki samal ajal agressiivne väljapoole ja repressiivne kodumaal. Naftahinna langus on teinud selle üha selgemaks.
Küll aga on selgusetu, miks Saksamaa suhtub Venemaa režiimi just nii, nagu ta seda praegu teeb. Kas sakslased on pimedusega löödud? Või nad lihtsalt ei tea kõike? Kas neid on ära meelitanud paisuva ekspordi tõotatav tulu? Kas nad ei soovi Venemaale vastu astuda ajaloolise trauma tõttu, mille tekitas Läände marssinud Nõukogude sõjameeste hävitustöö, vägistamised ja rüüstamised? Kas see on süütunne massimõrvade pärast, mis kaasnesid Saksamaa rünnakuga Nõukogude Liidu vastu? Või on see midagi sügavamat, peegeldades piinlemapanevat koloniaalsuhet, mis ulatub tagasi vähemalt ajani, mil Saksamaal sündinud Venemaa keisrinna Katariina Suur kutsus saksa põllumehi Volga äärde maad harima?
Neile küsimustele vastusi otsides on arvatavasti parimaks teejuhiks Michael Stürmer (kes ingliskeelse publiku puhul kasutab perekonnanime Stuermer). Ta on lausa arhetüüpne korralik sakslane: linlik, anglofiil, atlantitsist, tark ja nutikas, oskab ühendada teadus- ja ajakirjandusmaailma viisil, mis on üpris levinud anglosaksi, aga päris haruldane saksa kultuuriruumis. Suurbritannias võiks tema analoogiks pidada vahest Timothy Garton Ashi.
Ta seisab ääretult kaugel niisugustest võigastest russofiilidest nagu Saksamaa endine liidukantsler Gerhard Schröder, kes peab Putinit “laitmatuks demokraadiks” ning juhib tõsiseid vastuolusid tekitanud, Kremli toetusel tegutsevat naftajuhtmekonsortsiumit.
Kohe kindlasti ei ole ta inimene, kellele võiks süüks panna mõttelaiskust või tavamõtlemisse klammerdumist. Saksamaa kõiketeadjatest kuldsuude seas on ta pigem ikonoklast, mees, kes ütleb mugavalt sisse pakitud ja ideaalmaailma uskuvale Heimat’ile välja karmi tõe tegeliku maailma kohta.
Stürmerile tuleb au anda: oma uues raamatus “Putin and the Rise of Russia” (Weidenfeld and Nicolson, 20 naelsterlingit) ei võta ta omaks Kremli propaganda peateemasid. Ta ei väida, nagu oleks Lääne käitumine nii halb, nagu süüdistab Venemaa, või veel halvemgi. Ta ei jäta kahe silma vahele korruptsiooni ega väida, et Nõukogude Liitu on valesti hinnatud ja Stalin “üks selle edukamaid juhte” (nagu kinnitab Kremli heakskiidu saanud Venemaa kooliõpik). Ta ei arva, et viimaste aastate suhete halvenemise taga seisab ainuüksi Lääs. Ta ei demoniseeri isegi Bushi administratsiooni.
Samuti mainib ta mitmel korral ära kõige olulisema fakti tänapäeva Venemaa kohta: seda juhivad endised KGB töötajad ja nende ärimeestest käsilased. “FSB on üle kasvanud riigiks”, kirjutab Stürmer, viidates Föderaalsele Julgeolekuteenistusele, mida Putin juhtis enne presidendiks saamist ja mis on kunagise Nõukogude salapolitsei peamine järeltulija. Ta nimetab seda “nuhikraatiaks” (spookocracy) ega jäta tähele panemata riigiomandis energiahiiglase ja Kremli seoseid: “Venemaa on Gazprom, Gazprom on Venemaa.” Ta toonitab õigustatult ühelt poolt režiimi jõhkrust ja ebakindlust ning teiselt poolt suure kõlapinnaga „Putini plaani” nõrkust, mida ta nimetab “teejuhiks tõotatud maale, aga paraku ilma üksikasjade, teetähiste ning selgelt määratletud eesmärkideta”.
Kuid selle asemel, et kasutada mainitud väiteid ära Venemaad valitseva kriminaalse, autoritaarse ja revanšistliku režiimi kriitiliseks analüüsiks, matab ta need kõikjale imbuva eksliku soovmõtlemise sõnamüra alla. Käesolevate ridade autor kribas teost lugedes üles selliseid märksõnu: libekeelne, vastuhakkav, moonutatud, liigsõnaline, ülelibisev, naiivne, hiilgusest pimestatud, ennast tähtsustav, lohakas, latrav, kordav, sõnaohter, üldistav, raskepärane, seosetu, laisk, kriitilise meeleta, kesiste allikatega, pinnapealne.
Osaliselt peitub põhjus selles, et Stürmeri teadmised Venemaast paistavad suurel määral toetuvat regulaarsetele kohtumistele Putiniga niinimetatud Valdai rühmas. Sellesse kuulub hulk peamiselt heakskiitva suhtumisega Lääne kommentaatoreid, kes saavad igal aastal võimaluse viibida üsna pikalt koos Venemaa juhiga. See annab Putinile võimaluse näidata enda parimaid omadusi: endise luuretöötaja võimet tabada inimeste mõtteid, märkimisväärset oskust pöörata tähelepanu detailidele, tugevat enesekindlust. Kui paljud Lääne poliitikud oleksid valmis astuma mitmekümne välismaise ajakirjaniku küsimusterahe alla ilma igasuguste märkmete ja abideta? Putin on tõepoolest otsekui terasmees, sõnaosav ja veenev. Stürmer teatab vähemalt neli korda vaimustusega, et Putin kõneleb suurepäraselt saksa keelt, samuti (tema kinnitusel) inglise ja prantsuse keelt. Samamoodi imetleb Stürmer veel mõningaid Kremli tegelasi, näiteks Sergei Ivanovi, kes samuti oskab mitmeid keeli ja on endine luuretöötaja. Ta annab lugejatele teada, et on Ivanovilt saanud “eksklusiivse” intervjuu. Stürmer usub, et praegune president Dmitri Medvedev, kes varem oli Putini ja ta käsilaste “kodujurist”, on armastusväärne ja asjatundlik mees.
See viib meid raamatu ühe põhimõttelise puuduseni. Suurem osa sellest kujutab endast tõsiste puudujääkidega reportaaži, kusjuures autor sisuliselt ei oska vene keelt ega tunne pea üldse Venemaad. Raamatu kõige huvitavam osa on tegelikult peidetud lõppu, kus Stürmer püüab visandada, kuidas tema meelest peaks Lääs kohtlema Venemaad. Autori katse eelneval 200 leheküljel näidata oma usaldusväärsust Venemaa asjatundjana on paraku läbi kukkunud.
Alustuseks võib tõdeda, et Stürmeri peamine allikmaterjal, kadestamist väärt ligipääs Venemaa juhtkonnale, jääb poolikuks, sest ta ei soovi nende sõnu kuulates sisse lülitada kriitikameelt. Ta pakub lugejatele mõningaid üsna argiseid kirjeldusi kohtumiste õhkkonna ja muu sellise kohta, kuid peaaegu ei analüüsigi, mida seal siis öeldi või kes mida ütles. Ta võtab näiteks täie tõe pähe Putini akadeemilise karjääri ametlikku kirjeldust. Ometi on Ameerika teadlane Clifford Gaddy selgelt näidanud, et suur osa Putini väidetavalt originaalsest doktoritööst on puhtalt kopeeritud teisest teosest. Stürmer on küll valmis möönma, et Putini ajal on korruptsioon lokkama löönud ning on seda hullem, mida kõrgemale hierarhias tõusta, aga tundub, et ta isegi ei tea midagi spekulatsioonidest Venemaa juhi isikliku varanduse kohta. Ta väidab vististi ise seda täielikult uskudes, et Putin võib poliitikast tagasi tõmbuda ning asuda tööle Gazpromi Peterburi esinduses, et “tõelist raha teenida”. Samuti eirab ta Putini kurikuulsat kalduvust kasutada kurjategijate slängi ning rassismi, mis avaldus näiteks mittevenelastele kehtestatud keelus kaubelda riigi turgudel. Tundub, et ta arvab, et kui Putin kõneleb võõrkeeli ja oskab välismaiste ajakirjanikega suhelda, on ta juba iseenesest samasugune ükspuha millise Euroopa poliitikuga. See on väga tõsine väärhinnang, mis nõrgestab kogu ülejäänud raamatut.
Stürmeri Venemaa seletamise katsed muudavad poolikuks kesised teadmised maa lähiajaloost ning silmatorkav suutmatus tabada üksikasju. Kui võtta kõige lihtsam näide, siis ta nähtavasti ei tea, et “magazin” tähendab vene keeles poodi, mistõttu ta kirjutab südamerahuga kauplustest “vanas GUM Magazine hoonetes” Kremli lähedal. See on õieti kahekordne viga, sest sõnas GUM tähendabki M sedasama “magazini”. See on umbes sama, nagu nimetada Gestapot (mis teatavasti oli lühend sõnadest Geheime Staatspolizei ehk riiklik salapolitsei) “Gestapo politseiks”. Ta kirjutab valesti tsaariaegse salapolitsei nime ning tõlgib FSB ekslikult Föderaalseks Luureteenistuseks. Putini-meelne noorteliikumine on tema esituses Nasi, mitte Naši (vene keeles tähendab see “meie omad”). Samuti arvab ta, et siloviki tähendab “inimesed võimul”. See sõna tuleb tõepoolest venekeelsest sõnast sila, mis tähendab jõudu ja vahest kaudsemalt ka võimu, kuid siloviki tähistab siiski kunagisi Nõukogude julgeoleku- ja luuretöötajaid ning sõjaväelasi. Tõsi, nad ongi praegu võimul, kuid nimetus tuleneb siiski nende endistest ametitest. See on õieti üsna paljut näitav eksimus.
Stürmeril ei oleks vahest tasunud seda raamatut kirjutada inglise keeles. Ehkki ta oskab inglise keelt erakordselt hästi, on raskused, mis tekivad kirjutamisel kolmandast riigist, eriti kui veel viimase ortograafia on päris keeruline, õige tõsised. Võimalik, et soovist paisata raamat lettidele veel ajal, mil Venemaa on kuum teema, ei ole kirjastus käsikirja nähtavasti isegi keeletoimetaja kätte andnud. Koduses saksa keeles on Stürmeri stiil hõrk ja nauditav. Paraku ei paista see välja ingliskeelsest raamatust, mis näitab ilmekalt, lausa klišeelikult, ohte, mis valitsevad kirjutamisel mõnes muus kui emakeeles. Veidi rohkem aega leides oleks autor vahest võinud lisada joonealuseid või muid märkusi ning küllap oleks enese korralekutsumine ning Venemaa energiapoliitikast ja demograafiast jäänud muljete varustamine allikate ning faktidega võinud ära hoida hulga moonutusi, väärhinnanguid ja puudulikke andmeid.
Ent kõik need vajakajäämised on õieti pisiasi võrreldes raamatu märksa tõsisemate vigadega. Nad oleks isegi andeksantavad, kui Stürmer oleks raamatu kokku võtnud hoiatusega kaasmaalastele, et nad on Venemaast päris valesti aru saanud. Venemaa kujutab endast tõsist ohtu terve kontinendi julgeolekule ja heaolule ning sakslastele nende ahnuse ja enesega rahulolu tõttu veelgi suuremat. Ta oleks võinud kas või väita -vähemalt õigustatavalt, ehkki minu meelest ekslikult -, et kuigi Venemaa revanšism ja korruptsioon ei kujuta iseendast Saksamaale suurt ohtu, on see ohuks Saksamaa ELi ja NATO liitlastele, keda Saksamaa mitte ainult võetud kohustuste, vaid juba väärikuse ja au tõttu peab kaitsma.
Aga ei midagi sellist. Stürmer märgib küll Kremlis tegutseva endiste KGB töötajate režiimi kriminaalsust ja šovinismi ning möönab, et isegi kui meil pole tegemist uue külma sõjaga, siis vähemalt “uue suure mänguga”, kuid ei tee kõige selle põhjal ilmselget järeldust: me seisame silmitsi ohtlike inimestega, kes soovivad meile halba. Mõnikord võib see avalduda otseses agressioonis (isegi Stürmer möönab, et Venemaa “enesekehtestamine” sõjas Gruusiaga oli alles “eelmäng” ning “palju enam on veel ees”). Enamasti tähendab see aga meie poliitilise ja majandusliku süsteemi nõrgestamist ja õõnestamist, et muuta meid nende soovidele vastuvõtlikumaks.
Ometi läbib raamatut sõnulseletamatu rahulolu tonaalsus. Venemaa “lapsepõli ei olnud õnnelik”, kirjutab ta. Nüüd käitub ta “üksiku hundina”. See ei saa kaua kesta, nii et las aeg annab arutust. Me võime oodata hammustusi, aga ei peaks neid tõsiselt võtma. Väga oluline on aeg-ajalt vältimatult ettetulevate huvide kokkupõrgete mõistlikum hindamine. Kokkupõrked aga kahvatuvad tohutute ühiste huvide ees maailma hädadega võitlemisel alates tuumarelvade levikust kuni piraatluseni. Ameeriklased peavad maha jahtuma ning loobuma oma huvide tagaajamisest Venemaa tagahoovis. Eurooplased (kelle all ta peab silmas Saksamaad ja “vana Euroopa” suurriike) peavad koondama tähelepanu kaubanduse ja investeeringute edendamisele, millega aidatakse luua keskklassi, mis tulevikus hakkab sõbralikul, ennustataval ja mõistetaval viisil juhtima Venemaad.
See on kohe väga mitmel põhjusel väär. Stürmer eirab täielikult seda, et Kreml on loonud Euroopa riikides, sealhulgas tema enda riigis võimsa poolehoidjate ja toetajate armee. Gerhard Schröderi skandaalne käitumine leiab ainult korraks mainimist, sedagi Putini märkuse kontekstis, mis kaitseb Saksamaa-Venemaa gaasijuhet, mille kunagine Saksamaa kantsler omal ajal heaks kiitis ja mida ta nüüd juhib. Talle ei paista vähimalgi määral valmistavat muret see, et Kremli veto tõttu jooksevad luhta või saavad äärmiselt aeglaselt teoks ELi pingutused mitmekesistada energiaallikaid, et vähendada gaasi osakaalu, samuti mitmekesistada gaasitarnete allikaid ning reformida gaasiturgu, et Venemaa manipuleerimisel poleks nii suurt mõju. Ta eirab Venemaa skandaalseid (ja suurel määral varjatud) rahakulutusi arvamuse mõjutamiseks Brüsselis, ELi otsuseõigusega asutustes. Ta eirab tõsiasja – mis õigupoolest on nii silmapaistva atlantitsisti puhul lausa imekspandav -, et tema enda kaasmaalased peavad Ameerikat suuremaks ohuks ülemaailmsele rahule kui Venemaad.
Tema suurim väärarvamus on korduvalt kõlav väide, et Venemaal puudub “suur plaan”. Nähtavasti ei ole ta kuigi palju lugenud venekeelseid välispoliitika aluseid puudutavaid kirjatöid, mille asemel ta tsiteerib korduvalt ühe vähetähtsa Kremli ametniku artiklit, mis ilmus ajalehes International Herald Tribune. Päris huvitav oleks talle anda kodutööks näiteks lugeda läbi revanšistlik manifest “Russkaja doktrina” (.Vene doktriin”), mille avaldasid möödunud aastal mitu Kremli kõrgemat tegelast. Ta oleks võinud
kas või vaadata Venemaa välisministeeriumi veebileheküljele, kust leiab täiesti ametliku heakskiidu energia kasutamisele poliitilise relvana (see on asi, millega Saksamaa poliitikud tervikuna ei ole nähtavasti suvatsenud tutvuda, nagu nähtub sellest, et nad lasevad tõrkumata suureneda oma maa sõltuvusel gaasist, mida imporditakse Venemaa monopoolses käsutuses olevate Ida-Lääne torujuhtmete kaudu). Ta ei paista hoolivat sellest, et Venemaa juhid on otsesõnu avaldanud soovi lõhkuda Atlandi allianss ehk Saksamaa julgeoleku nurgakivi alates Konrad Adenaueri päevilt. Putin on nimetanud atlantitsismi “rumalaks”. Stürmer aga usub liigutavalt Lääne institutsioonide võimesse levitada tsivilisatsiooni kaugemale itta. Tõepoolest, 1990. aastatel, soovides olla võimalikult esinduslik Lääne õigusbüroode, auditifirmade ja kapitaliturgude silmis, toimus oluline paranemine ning mitmed Venemaa ettevõtted, näiteks Jukos (mis nüüd on langenud Putini käsilaste rüüstamise ohvriks), tegid oma raamatupidamise korda, lõpetasid väikeaktsionäride tüssamise, loobusid äritegevuse võikamatest vormidest ning saavutasid seeläbi oma aktsiate korraliku hinnatõusu.
Aga viimastel aastatel on kõik liikunud sootuks teises suunas. Venemaa ettevõtted pole oma standardeid tõstnud, vaid hoopis välismaalased on neid langetanud. Välismaised kapitaliturud kauplevad meelsasti röövitud kaubaga, kui vaid hind sobib. Lääne audiitorid langetavad otsuseid kergel käel ning võtavad need kibekähku tagasi, kui firma peaks langema Kremli põlu alla. Lääne õigusbürood lasevad end häbitult ära kasutada kõigi hirmutamiseks, kes julgevad kritiseerida mõjuvõimsaid venelasi. (Suur osa minu raamatu “Uus külm sõda” käsikirjast oli pühendatud just juristidele ja neile makstavale rahale, kuid nii mõnedki markantsemad näited sai välja jäetud või esitatud lahjendatult – mitte sellepärast, et seal oleks midagi valesti olnud, aga lihtsalt juba ette arvatavad kohtukulud oleks liiga suureks läinud.)
Võib muidugi väita – ehkki Stürmer seda otsesõnu ei tee -, et asi on lihtsalt liiga halb. Lääs on ju loobunud oma standarditest Saudi Araabia ja Hiina puhul, miks siis mitte Venemaa puhul? Meie süsteem on üle elanud naftadollarite sissevoolu ja elab üle ka nafta-eurode sissevoolu. Kogu jutt inimõigustest, vabadusest ja õiglusest on lihtsalt fassaad. See võis aidata meil võita viimase külma sõja, aga enam ei võta keegi seda tõsiselt. Ainult täieulatuslik sõda Venemaaga võiks rikkuda kaubandust ja investeeringuid, aga et seda ei juhtu, polegi millegi üle muret tunda.
See on ratsionaalne, ehkki küüniline argument ning paraku märksa levinum, kui ma hea meelega näeks. Kuid see ei saa olla põhjapanev õigustus. Saudi Araabial ja Hiinal on oma huvid, mis mõnikord on päris ebameeldivad. Me oleme näinud, mida võivad kaasa tuua saudide rahavood džihaadiliikumisele. Me ei peaks sama viga kordama. Kusjuures, kui me asume seisukohale, et maksab ainult raha, siis oleme me kaitsetud juhul, kui meid rünnatakse raha kasutades.
Teine oluline põhjus, miks Stürmeri seisukoht on väär, peitub selles, et ta jätab mulje (ma väga loodan, et vale), nagu ei hooliks ta kopikagi võrra riikidest, mis jäävad Saksamaa ja Venemaa vahele. Poola võtmine NATOsse saab kergekäeliselt külge sildi kui Bill Clintoni sisepoliitilistest asjaoludest tingitud samm. Balti riikide NATOsse võtmist nimetatakse mõnitavalt “halvaks mõtteks, mille aeg oli kätte jõudnud”. Tema väidetes on tohutu ja mitmes mõttes paljastav lünk. Endised Nõukogude impeeriumi kommunistlikud riigid (ehk “endised ikestatud riigid”, nagu ma eelistan käibemoele vastuvoolu ujudes neid nimetada) ei olnud ega ole kohe sugugi passiivsed pealtvaatajad. ELi uutes riikides elab kokku 105 miljonit inimest, mida pole kuigi palju vähem kui kiiresti väheneva elanikkonnaga Venemaa 142 miljonit. Kui lisada Ukraina, on seda Venemaast rohkemgi. NATO laienemine on viimasel 15 aastal andnud ühe hiiglasliku eelise, nimelt on see aidanud piirkonda stabiliseerida. Sellised riigid nagu Poola ei pea oma sõjalises planeerimises lähtuma kesksest teesist, et nad peavad olema valmis astuma üksi Venemaa vastu. Selle asemel on nad NATO osa. Nende relvad, väljaõpe ja planeerimine on kõik suunatud alliansi huvide täitmiseks. See aitab oluliselt kaasa kõigi, sealhulgas suurel määral ka Venemaa julgeolekule. Gruusia katastroofiline rünnak Lõuna-Osseetias oleks olnud täiesti mõeldamatu, kui ta oleks NATO liikmesriik või kas või liikmestaatusele lähedal. Mõjusfäärid võivad väljastpoolt vaadates tunduda kenad ja selgepiirilised, aga asjassepuutuvatele riikidele tähendavad need hõõrumisi ja konflikte (mida on ilmekalt tõestanud mõlema eelmise sajandi maailmasõja eellugu).
Need riigid tunnevad hirmu, üldiselt põhjendatult, ja on lihtsalt häbilugu, et Saksamaa ei arvesta sellega. Eelmise aasta septembris avaldas Financial Times arvamusküsitluse tulemused, millest selgus, et enamik sakslasi ei oleks nõus sõdima Balti riikide pärast, isegi kui neid ründaks sõjaliselt Venemaa. Mõni ime siis, et Venemaaga piirnevad IdaEuroopa riigid tunnevad end üpris ebakindlalt ega kaldu sugugi siiralt uskuma NATO valmisolekut neid kaitsta. Kui sakslased, näiteks meie Stürmer, ütlevad neile, et nad “ei peaks närvitsema” ja et ameeriklastel pole mingit asja nende julgeoleku kindlustamisega, siis on päris loomulik, et kannatus kipub katkema.
Kõigist Saksamaa Russlandliebe seletustest meeldib mulle kõige rohkem kõige häbematum: Venemaa on Saksamaale peaaegu nagu koloonia. See ei piirdu ainult Katariina Suure kutsutud saksa põllumeestega. Saksa insenerid lausa tunglesid tsaariajal Venemaale (väidetavalt pidada Siberis tänini töötama toona rajatud Siemensi elektrijaam). See ei olnud küll just selline “koht päikese all”, millest unistas keiser Wilhelmi aegne Saksamaa – rohkem nagu koht lumes. Eelmisel sajandil paistis see valdava osa ajast luhtunud unistusena. Stalini võimuajal küüditati sakslased Volga äärest Kasahstani ja Siberisse. Gorbatšovi ja Jeltsini ajal lubati neil asuda Saksamaale, kusjuures mõnedki kõnelesid veel iidseid murrakuid, mille nende esiisad olid kolmsada aastat varem Venemaale kaasa toonud.
Nüüd on aga saabunud jälle õnneaeg: Saksamaa on Venemaa suurim kaubanduspartner. Venemaa vajab Saksa investeeringuid, kombeid, juhtimisvõtteid, väärtusi. Täpselt nagu Suurbritannias armetumaid elamisi külastavad sakslased tunnevad mõnikord vastupandamatut kihku asuda korrastama laokil vannituba ja sassis panipaika, nii tunnevad sakslased ka Venemaal peaaegu müstilist sundi asjad korda seada. Unustagem korruptsioon, sõjakas retoorika, kohutav ebatäpsus – paneme lihtsalt asjad liikuma ja anname eeskuju. Vastutasuks pakub Venemaa seda, mis Saksamaal puudub: tohutuid avarusi (aga ärge seda ometi Lebensraum’iks kutsuge), naudingut ja rõõmu, spontaansust, midagi erinevat, mitte nii argist ellusuhtumist. Ja pealegi on kasum üüratu. Venemaa moderniseerimiseks läheb vaja just sellist ehitamist, masinatööstust ja teadmust, milles sakslased nii väga silma paistavad. Venemaa vajab praegu täpselt samasugust visa sihikindlust ja mõttejõudu, mis aitas Saksamaa üles ehitada pärast Kolmanda Reich’i kokkuvarisemist. Kas tasub siis imestada, et uue majandusime ootuses eelistavad paljud sakslased äritegevuses Moskvat Münchenile?
See on üldiselt vaid tervitatav. Ehkki viimaste aastate majandusõitseng on olnud pigem näiline, saab Venemaa oma loomuliku koha Euroopa peavoolus sisse võtta ainult inimkontaktide ja institutsioonide tugevnemise abil. Sõltuvus Saksa ettevõtlusest ning sakslaste kogemused korra ja õigusriigi loomisel diktatuurijärgses ühiskonnas peaksid Venemaad poleerima kõigi hüvanguks. Kui Stürmer oleks seadnud sihiks pragmaatilise kaasamise propageerimise, oleks kõik korras.
Häda on aga selles, et poolkolonialistlik suhe, mida Saksamaa nähtavasti Venemaa suhtes taotleb, on tegelikult kahesuunaline. Teised impeeriumid on juba oma nahal kogenud, et võib küll alustada oma väärtuste ja maailmanägemuse ekspordiga, aga lõpetatakse ikka vastaspoole väärtuste impordiga. Saksamaa ärimaailm oli üllatavalt suurel määral korrumpeerunud juba enne suurt tungi itta, mis algas kommunismi kokkuvarisemisega. Suhtlemine Venemaaga on seda veelgi süvendanud. Saksamaa osalemine Atlandi alliansis on alates 1980. aastatest olnud kõhklev, nüüd on see aga juba lausmäda. Saksa vooruste Venemaale eksportimise asemel valitseb hoopis oht, et sakslased impordivad sealt venelaste korruptiivsuse, korporatiivsuse ja antiamerikanismi.
See on halb Venemaale, halb Saksamaale ja kohutav nende vahel asuvatele riikidele. Kuid sellest ohust ei ole tõsimeelne, ent muidu enesega rahulolev professor Stürmer ilmselt üldse teadlik.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar