Vene Leviathani tagasitulek
Sergei Medvedev. Return of the Russian Leviathan. Polity Press, 2019
Sergei Medvedev on üdini venelane ja mõistab hästi Euroopat. Ometi lükkab ta haaravalt ja kõnekalt ümber illusiooni Venemaast kui Euroopast osast, mis naaseb, kui Vladimir Putin lahkub. Venemaa absolutistliku mineviku rituaalid, diskursus ja võimuvormid kummitavad jätkuvalt Venemaa olevikku? Medvedev selgitab, kuidas ja miks.
Seotud artiklid
Maailm ja Venemaa pärast Beslani
"Meie maal toimub kohtuta hukkamisi nagu vooluliinil, "uue 1937. aasta" ohvreid on juba tuhandeid. Me rahustame end sellega, et tegemist on esialgu kõigest Tšetšeenia 1937. aastaga, ega meieni ometi välja ei jõuta. Nii arvata on väär ja kergemeelne. Riigis valitseb inimvihkajalik ideoloogia." - Anna Politkovskaja
Maskide võitlus
Tuntud Ameerika politoloog Zbignew Brzezinski tõenäoliselt ei naljatanudki, kui väitis mõni aeg tagasi, et demokraatlike vabaduste arengutaseme poolest erineb Ukraina ühiskond teistest postsovetlikest ühiskondadest, sealhulgas Vene omast väga palju.
Ukraina Läänega lõimimise strateegia
Kujutleme järgmist stsenaariumi. Aasta on 2010. Ukrainale esitatakse kutse liituda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga. See toimub NATO tippkohtumisel Varssavis, mis ühtlasi tähistab sümboolselt Poola erilist rolli NATO - Ukraina tihedate suhete loomisel. Pärast seda, kui sügisel 2004 oli Ukrainas valitud uus president, muutis Kiiev otsustavalt kurssi ning võttis suuna uutele sisemaistele reformidele ja selgelt Läände orienteeritud välispoliitikale.
Maailmakongress ja rahvadiplomaatia
Soome-ugri rahvaste esimesel maailmakongressil vastu võetud maailma soome-ugri rahvaste koostöö põhimõtete, eesmärkide ja ülesannete deklaratsioonis on öeldud: "Soome-ugri rahvaste maailmakongress on nende rahvaste foorum, mis on sõltumatu valitsustest ja poliitilistest parteidest". Samasugused valitsusvälisust rõhutavad formuleeringud on säilinud ka kehtivas maailmakongressi ja Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee kodukorras.
Soome-ugri rahvastel on veel lootust
Asja lõppenud 4. soome-ugri maailmakongressi keskne teema oli meie rahvaste tulevik. Me elame globaliseeruvas maailmas. Globaliseerumisel saab olla nii üleilmne kui ka lokaalne mastaap.
Vene välispoliitika koordinatsioonimehhanismid
Venemaa välispoliitika mehhanism koosneb kolmest peamisest sõlmpunktist: president ja tema administratsioon, julgeolekunõukogu (SB) ning välisministeerium (MID). Vastavalt Vene põhiseadusele määrab Venemaa välispoliitika president, välisministeerium aga ainult teostab seda.
Aeg muretseda Põhja-Kaukaasia pärast
Beslani pantvangitragöödia õuduse šokk jääb meeltesse veel pikaks ajaks, ent selle draama geopoliitilised tagajärjed alles hakkavad kuju võtma. Praegu on ülim aeg hakata Põhja-Kaukaasia probleemidele senisest tõsisemat tähelepanu pöörama.
Euroopa julgeolek ja selle piiratus
Katsed luua Euroopa Liidule oma kaitsestruktuurid on peaaegu sama vanad kui Euroopa Liit ise. 50 aastat tagasi loodigi lisaks Euroopa Söe ja Terase Ühendusele (ECSC) ja Euroopa Majandusühendusele (EEC) ka Euroopa Kaitseühendus (EDC), tunduvalt kaugemale ulatav kontseptsioon kui need, millest viimastel aastatel Euroopas juttu on olnud.
Euroopa kunstlikud rajajooned
Vana ja uut Euroopat ning Visegradi, Beneluxi ja Balti riike ühendab üks asi: neid ei ole olemas.
Kanaarilinnu surm söekaevanduses ehk Islandi rahanduslik kokkuvarisemine
Islandi pangandussüsteemi kokkuvarisemise taga seisis kodumaine ülbus, finantssektori kontrollimatu riskimine, täiesti ebaõnnestunud regulatsioon ning muidugi tublisti ikka esinevat rumalust ja ahnust.
Hispaania lagunemine? See on küll viimane mure…
Demokraatia tugevus seisneb selles, et surve ja pinged maandatakse progressi ja muutusi tagavate mehhanismidega.
Perestroika imelaps Valgevene
Kas Aleksandr Lukašenka nüüdne soov Läänega tihedamalt suhelda tähendab teibi ja naeltega paigatud kommunismi murenemist?
Hiiglase ärkamine
Kõik see, mis on juhtunud Ukraina avalikkusega viimase aasta jooksul, meenutab hiiglase ärkamist. Justkui liliputtide maale sattunud Gulliver, kes ennast aeglaselt ringutades ümber pöörab, uniseid silmi hõõrub ja jääb siis veidi üllatunult enda ümber kaigaste ja vankritega sebivaid inimesi põrnitsema.
Milline on uus Ukraina?
Ukraina on integreerimiseks liiga suur, liiga vaene ja liiga nõukogulik, oli senine Euroopa Liidus levinud arusaam. Nüüd on aeg see nukker paradigma teisiti mõtestada.
Galantne kavaler või impotentne vägistaja?
Üks asi, mille poolest tänapäeva Venemaa erineb 1980. aastate Venemaast, on see, et faustlikud väiketehingud võimuga tagavad peale vabaduse ja positsiooni ka väga suure raha. Näiteks Kremli peapropagandistil Gleb Pavlovskil on lisaks muudele äridele ka väike küünlavabrik Ukrainas. Sealse valimiskampaania ajal müüb Pavlovski koos veel mõnede alati ja kõigeks valmis Pavlovskijugend'i liikmetega oma mitte esimeses värskuses teeneid kohalikule võimuparteile — ja seda mitte lihtsalt suure raha eest, vaid väga suure raha eest.
Mis on ja mis ei ole demokraatia edendamine?
Viimasel kuul Ukrainas arenenud sündmused ühtaegu üllatasid ja vaimustasid suuremat osa inimesi vabas maailmas. Ukraina demokraadid seisid külg külje kõrval külma käes, nõudes oma valitsuselt seda, mida meie, demokraatlike riikide kodanikud, peame enesestmõistetavaks — vabu ja ausaid valimisi. Nende veendumuste tugevus, rahumeelsetes meetodites avalduv jõud ja rahva võime ennast mobiliseerida toob kahtlemata rõõmutunde kõigi demokraatiat hindavate inimeste südamesse.