detsember 16, 2008

Sovetoloogia tõus ja hääbumine

Osaledes ÜRO peaassamblee avamisel New Yorgis, külastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin 2003. aasta septembri lõpus ka Manhattani saare loodeosas asuvat Ühendriikide üht vanemat, maailma sovetoloogia tippkeskust Columbia ülikooli. Kõneledes vastava ala tudengitele ja professoritele, ütles Putin: “Paljudele teist on teadlasena Venemaa saatuslikuks saanud. Te teate väga palju meie maa kohta. Te tunnete Venemaa kultuuri ja traditsioone, õpite tema kaasaegset majandust ning poliitikat. Kuid te teate veel midagi: seda, kuidas Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on muutunud. Maailm on fundamentaalselt muutunud, NSVLi pole enam olemas, kuid “sovetoloogia” elab ikka edasi.”

Osaledes ÜRO peaassamblee avamisel New Yorgis, külastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin 2003. aasta septembri lõpus ka Manhattani saare loodeosas asuvat Ühendriikide üht vanemat, maailma sovetoloogia tippkeskust Columbia ülikooli. Kõneledes vastava ala tudengitele ja professoritele, ütles Putin: “Paljudele teist on teadlasena Venemaa saatuslikuks saanud. Te teate väga palju meie maa kohta. Te tunnete Venemaa kultuuri ja traditsioone, õpite tema kaasaegset majandust ning poliitikat. Kuid te teate veel midagi: seda, kuidas Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on muutunud. Maailm on fundamentaalselt muutunud, NSVLi pole enam olemas, kuid “sovetoloogia” elab ikka edasi.”


Riina Kionka

Sovetoloogia tõus ja hääbumine

Osaledes ÜRO peaassamblee avamisel New Yorgis, külastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin 2003. aasta septembri lõpus ka Manhattani saare loodeosas asuvat Ühendriikide üht vanemat, maailma sovetoloogia tippkeskust Columbia ülikooli. Kõneledes vastava ala tudengitele ja professoritele, ütles Putin: “Paljudele teist on teadlasena Venemaa saatuslikuks saanud. Te teate väga palju meie maa kohta. Te tunnete Venemaa kultuuri ja traditsioone, õpite tema kaasaegset majandust ning poliitikat. Kuid te teate veel midagi: seda, kuidas Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on muutunud. Maailm on fundamentaalselt muutunud, NSVLi pole enam olemas, kuid “sovetoloogia” elab ikka edasi.”
Putin jätkas: “Rääkisin ülikooli presidendiga ja ütlesin talle: need distsipliinid tuleb ära kaotada, sest õpingute objekti ei ole enam! Ma näen, et selle saali võlvidele on kirjutatud “meditsiin”, “usuteadus”, “filosoofia”. Aga “sovetoloogiat” siin pole.”
See ütlus tabas tänapäeva sovetoloogia valupunkte nagu rusikas silmaauku. Kas sovetoloogia on olemas ja kas seda on vaja? Kui jah, siis mis on tema eesmärk? Keda või mida uurivad sovetoloogid ja kellele nad seda edasi õpetavad? Mis kasu on sovetoloogiast tänapäeval, kui Nõukogude Liit on lagunenud ja Venemaa on Putini meelest avatud ja demokratiseeruv ühiskond? Et nendele küsimustele vastata, tuleb sovetoloogiat vaadelda kui nähtust.
Sovetoloogid pole ise kunagi armastanud “sovetoloogia” terminit, sest see sarnaneb väga halvustatud “kremlinoloogiaga”. Kremlinoloog oli see, kes muu hulgas uuris piinliku täpsusega iga-aastast 1. mai paraadi fotot selgitamaks välja, kes seisab tribüünil NLKP peasekretärile kõige lähemal, kes kaugemal, kes üldse tribüünilt puudub. Tegeldi küsimusega, kas viimane jäeti ebasoosingusse sattumise pärast tribüünile kutsumata või miks ta on fotolt retušeeritud. Kuna sovetoloog on alati pidanud end natuke paremaks, natuke targemaks ning natuke rohkem teadlaseks kui seda on karikatuursed kremlinoloogid, eelistasid nad sovetoloogi asemel olla pigem Nõukogude eksperdid (ingl k Soviet specialist).
Nõukogude ekspert võis olla poliitikateadlane, ajaloolane, majandusteadlane, geograaf või isegi kirjandusteadlane. Lähtudes oma eriala teoreetilisest raamistikust ja metodoloogiast, pööras ta tähelepanu NSV Liidule või selles riigis toimuvale. Columbia ülikoolis oli mu kaasdoktorantide hulgas palju ülalmainitud eriala spetsialiste, ent ka näiteks teoreetilise füüsikaga tegelejaid, keda huvitasid peamiselt relvastuskontrolli lepingute järelevalvega seotud tehnilised üksikasjad. Ka neid peeti sovetoloogideks.
Juba enne Teist maailmasõda oli NSV Liidu eksperte (näiteks Eestiski 1928. aastal teeninud George Kennan), kuid neid oli vähe ning peamiselt olid nad seotud riikide välisteenistustega. Alles pärast Teise maailmasõja lõppu loodi sovetoloogia eraldi õppeainena mitme eesrindliku USA ülikooli juurde. Columbia ülikooli juures asutati eraldi teaduslik the Russian Institute käsitlemaks puhtalt NSV Liidus toimuvat. Hiljem tekkisid samasugused keskused ka Harvardis, Stanfordis, Berkeleys, Princetonis, Michiganis ja mujal.
Sovetoloogia kui distsipliin arenes põhiliselt Ameerika Ühendriikides, mis on 20. sajandi ajalugu silmas pidades ka loogiline: 1949. aastaks välja kujunenud bipolaarses maailmas, kus oli kaks globaalset võimukeskust, oli selge, et ohutaju ning vastutustunne oli USAs suurem kui teistes lääneriikides. Lipukirjaga “tunne oma vaenlast” pandi just rahvusliku julgeoleku kaalutlustel ka USAs suuremad riiklikud rahad uuringute ja õpingute alla.
Rahasüsti föderaalvalitsuselt oli eriti tunda just Brežnevi stagnaaja lõpus. Neli aastat pärast NSVLi Afganistani vallutamist; kolm aastat pärast Solidarnosci asutamist Poolas ning Moskva-Tallinna olümpiamängude boikoteerimist USA poolt; selsamal aastal, kui NSVL laskis alla reisijaid täis Korea lennuki ning USA president Reagan kuulutas Nõukogude Liidu “kurjuse impeeriumiks” ehk 1983. aastal võttis USA Kongress vastu seaduse, mida rahvas nimetas paragrahv 8. Selle eesmärk oli stipendiumide, keeleprogrammide rahastamise jmt abil soosida sovetoloogiaõpinguid. Globaalse tasakaalu jaotuse ning sellest tuleneva julgeolekuohu tõttu oli loomulik, et USA polnud mitte ainult sovetoloogia taimelava, vaid ka selle kasvuhoone. Vaid mõned keskused Euroopas (peamiselt Suurbritannias ja Saksamaal, aga ka üksikud Prantsusmaal ja Põhjamaades) käsitlesid neid küsimusi ja sedagi peamiselt ajaloolisest vaatevinklist.
Sovetoloogid olid ennekõike seotud ülikoolidega, kuid neid leidus ka nii riiklikes analüütilistes keskustes kui ka avalik-õiguslikes asutustes nagu Raadio Vaba Euroopa/Vabaduse Raadio ning muidugi ka mittetulundusühingutes-mõttekodades, inimõigusi jälgivates keskustes jms.
Oluline on ka ära märkida sovetoloogide generatsioonide ideoloogiline meelestatus. Kui vahetult pärast Teist maailmasõda sovetoloogidena võrsunud teadlased olid valdavalt sovetivastased, siis pealekasvava generatsiooni, n-ö 1968. aasta lillelaste ajastu teadlased käsitlesid NSV Liitu moraalse võrdsuse võtmes või normaalse USAga võrreldava riigina. Ainsat olulist vahet nägid nad riigikorras. See muutunud ideoloogiline lähtepunkt tähendas, et valdavalt olid teise generatsiooni sovetoloogid Nõukogude Liidu vastu märksa sõbralikumad kui nende õpetajad. Vanemate teadlaste sovetofoobiast on kirjutanud teise põlve üks eredam Nõukogude-sõbralik teadlane Stephen Cohen, kes, nagu paljud tema kaasmõtlejad, pidas USAd NSV Liiduga tekkinud pingetes kaassüüdlaseks. Coheni arvates oli USA osaliselt süüdi, et NSVL marssis 1979. aastal Afganistani sisse. Tema meelest olevat USA oma strateegilise tasakaalu taotlemisega surunud NSV Liidu nurka ning Moskval polnud muud võimalust kui püüda pariteetsust saavutada oma lõunapiiri “kindlustamise” kaudu.
Tähelepanelik lugeja on vahepeal ehk nördimusega märganud, et olen siiani kasutanud “sovetoloogiat” Venemaa uuringute sünonüümina. Seda olen teinud meelega. Sovetoloogia sügav iroonia seisnebki selles, et külma sõja ajal peegeldas USAs õitsenud sovetoloogia Nõukogude Liidu enda rahvuspoliitikat, st Venemaa oli teiste liidurahvaste ja vabariikide seas võrdsete hulgas võrdseim.
Seda irooniat oli võimalik tajuda igal sammul Columbia ülikooli Vene instituudis (minu immatrikuleerimise ajaks 1983. aastal ümber ristitud suurrahastaja Averell Harrimani instituudiks) kas või eriala alajaotuse valikul. Poliitikateadlased pidid keskenduma kas võrdlevale poliitikale, teisisõnu NSVLi sisepoliitikale, või rahvusvahelistele suhetele ehk NSVL välispoliitikale. Mina valisin viimase, kuid täiendasin end ka NSVLi rahvuspoliitika kursusi kuulates, mis oli ainus võimalus pöörata tähelepanu ka Eestile. NSVLi rahvuspoliitika kuulus aga võrdleva poliitikateaduse alla. “Nõnda kahte omavahel seostamata asja segamini ajades sa kaugele ei jõua,” manitses mind mu juhendaja, “kuna sind hakatakse diletandiks pidama – tuleb valida kas üks või teine.” Väidetav diletantlikkus seisnes selles, et nägin rahvuspoliitika ja välispoliitika seost, mida professorid paraku ei näinud. Alles NSVLi kokkuvarisemisega said nad pihta, milles asi.
See, et sovetoloogia tähendas tegelikult vaid veneloogiat, oli näha ka proosalisemates valdkondades. Näiteks oli instituudi lõpetamiseks vaja vallata hästi vähemalt kahte võõrkeelt. Eeskirjade järgi pidi üks olema mõni Lääne-Euroopas kasutusel keel, siis prantsuse või saksa keel, ja teine mõni Nõukogude Liidus kasutusel keel. Kuid ainus, mida tegelikult aktsepteeriti, oli vene keel. Eesti keel ei lugenud, kuna väidetavalt puudusid eksamineerijad. Samal ajal oli New Yorgis mitmeid eestlasi, kes kasutasid eesti keelt oma töökeelena. Nimetagem siinkohal kirjandusteadlasi dr Maire Jaanust või dr Mardi Valgemäed või siis Raadio Vaba Euroopa New Yorgi büroo juhatajat, kadunud Andres Jüriadot, kes on ise Columbia ülikooli magistrant.
Raamatukogukogemus andis ilmekalt tunnistust venestumisest: instituudi raamatukokku telliti paberkandjal (see oli enne interneti ajastut!) igasuguseid Moskvas välja antud ajalehti-ajakirju. Ainus, mis oli liiduvabariikidest saadaval, oli kohalik Pravda variant, st Eesti kontekstis Sovetskaja Estonija. Samas oli instituudi Venemaalt emigreerinud juudist raamatukoguhoidja Ženja suur Eesti austaja. See tõik sai kinnitust iga kord, kui saabus järjekordne saadetis NSVL Teaduste Akadeemia raamatukogust (üks ametliku teadusliku kirjanduse USA ja NSVL vahetusprogrammi tulemusi). Kuna raamatukogu oli väike ja ülevalt oli Ženjale antud käsk katalogiseerida ning koht leida ainult nendele töödele, mis huvitavad enamust, seisis ta silmitsi tõsise probleemiga: mida teha teadusliku kirjandusega, mis saabus Eesti keeles. Korraliku inimesena ei tahtnud ta raamatuid prügimäele viia. Peatselt saabus lahendus, sest suure rõõmuga avastas Ženja, et üks uus doktorant on eestlane. Nõnda omandas allakirjutanu ootamatult kogu eestikeelse teadusliku kirjanduse, mis saadeti aastatel 1983 – 1988 NSV Liidu Teaduste Akadeemiast Columbia ülikooli.
Nagu arvata võib, algas sovetoloogia tõeline õitseng muudatustega NSV Liidus endas. Mihhail Gorbatšovi käima lükatud perestroika ja glasnost erutasid sovetolooge samamoodi nagu nõukogude ikke all elavaid rahvaid. Satelliidi vahendusel vaadati tundide kaupa Vene televisiooni. Hakati lugema uue huviga paberkandjail väljaandeid; varem loeti pigem ridade vahelt ning tekstianalüüsi meetodil. Hakati kuulama Venemaalt tulnud tegelasi-poliitikuid, teadlasi, kirjanikke, kellel oli õnnestunud saada paarinädalane väljasõiduviisa New Yorki. Ühesõnaga, sovetoloogia elavnes nagu NSVL ise. Sovetiõpingud olid in.
Eesti vanasõna ütleb: mida kõrgemale ronid, seda valusamini kukud. NSV Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal võeti esialgu vastu suure rõõmu, kuid ka suure murega. Samal ajal kui Lääne valitsused tundsid peamiselt selle vastu huvi, kuidas säilitada lagunevas impeeriumis kontrolli tuumarelvastuse üle, tabas sovetoloogiat sügav eksistentsiaalne kriis. Muide, mõned isikud ja asutused põevad seda jätkuvalt. Sovetoloogid polnud mitte üksnes suutnud ette näha nõukogude võimu lagunemist, vaid selle lagunemise peamine põhjus ja katalüsaator rahvusküsimus tuli enamusele suure üllatusena. See näitab omakorda, kuivõrd ekslik oli keskenduda vaid NSVLi keskvõimule ja Moskvale.
Ohutunde vähenemisega kuivasid kokku ka USA riiklikud rahaallikad. Vähenesid stipendiumid ja projektirahad, vähenes tasapisi ka NSV Liidu uurimisega seotud töökohtade arv, samuti õppejõudude arv. Kahanes ka avalikkuse huvi. Ajavahemikul 1990 – 2003 langes USA vene keelt õppivate tudengite arv peaaegu 50% võrra. Äkitselt olid sovetiõpingud passé, ebahuvitav ja out.
Need, keda oli varem tembeldatud “diletantideks”, said kähku jälle rea peale, sest nad olid algusest peale tajunud rahvusküsimuse tähtsust. Need, kes polnud rahvusküsimusest midagi teadnud, asusid usinalt end sellel alal täiendama. Ja nõnda saidki paljud endised sovetoloogid-veneloogid üleöö NSVLi rahvusküsimuste “spetsialistideks”. Samamoodi said paljudest NSV Liidus teadusliku kommunismiga leiba teeninud õppejõududest üleöö politoloogid. Vahet pole: mõlemad hakkasid tegelema eriala alajaotusega, millest neil varem õrna aimugi polnud.
Teised mõistsid ajaloo irooniat ning keskendusid edasi Venemaale, kuid seekord ilma illusioonideta, et nad käsitlevad kogu (endist) NSV Liitu. Kolmandad läksid tagasi oma eriala teoreetilise raamistiku ja metodoloogia juurde ega tegelenud enam nii palju Venemaaga.
Mitte kõigil sovetoloogidel ei õnnestunud end ümber õpetada. Kuigi allakirjutanu teada ei ole ükski sovetoloog viskunud Potomaci jõe külmadesse voogudesse, on mitmed saatusega leppinud ja läinud üle muule tööle. Üks minu kaasdoktorantidest õpetab välja Myanmari (Birma) diplomaate rahvusvaheliste suhete alal, teine läks õppima ärijuhtimist, kolmas juurat.
Last but not least
Oma septembrikuisel New Yorgi reisil jagas president Putin veel mõtteid sovetoloogia teemal: “Teineteise tundmine peaks olema rajatud fundamentaalsetele ja põhjalikele teadmistele, vaid siis saame teineteist aidata – aidata venelastel mõista Ameerikat ja ameeriklastel mõista Venemaad.”
Praeguses suhteliselt avatud ning läbipaistvas olukorras on tänapäeva sovetoloogidel/veneloogidel märksa lihtsam hankida Venemaa kohta kvaliteetset informatsiooni ja seega Venemaad mõista. Olgu tegu Tšetšeenia-vastase sõja, meediavabaduse piiramise, ebademokraatlikult läbi viidud duumavalimiste või sellega, kuidas käsitletakse neid, kelle tegevus ähvardab presidentaalset võimu (Gussinski, Berezovski ja Hodorkovski). Selles olukorras tundub, et sovetoloogide/veneloogide tulevik on ehk helgem, kui lubas ennustada lühike Nõukogude Liidu lagunemise järgne vahe-etapp.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar