detsember 11, 2008

ELi strateegiline missioon: liidu idapoliitika kujundamine

Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.

Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.


Dag Hartelius

ELi strateegiline missioon: liidu idapoliitika kujundamine

Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.
Laienemine ei tähenda ainuüksi seda, et EL peab üle vaatama ja ümber kujundama oma sisemise toimimise. Liidu “radariekraanile” on ilmunud ka terve rida teisi olulisi, isegi strateegilisi küsimusi, millega on tarvis tegelda. Üks olulisi küsimusi on seotud ELi tulevaste idanaabritega. ELi piir Venemaaga peaaegu kahekordistub. Liidul tekib vahetu välispiir Valgevene ja Ukrainaga ning mõne aasta pärast ka Moldovaga. Geograafiliselt lähemale nihkuvad ka Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan.
Euroopa naabruspoliitika
Ka see ei ole tulnud üllatusena. Juba 2002. aasta varakevadel pööras kaks liikmesriiki, Ühendkuningriik ja Rootsi, ELi tähelepanu sellele Ida-Euroopaga seotud proovikivile. Seda tehti kahe paralleelse algatuse kaudu, millel on peaaegu samasugune eesmärk ja ulatus, kuid mõnevõrra erinev rõhuasetus. 2002. aasta lõpus otsustati Kopenhaagenis, et EL vajab uut naabruspoliitikat, mis hõlmaks nii Ida-Euroopat kui ka Vahemere lõuna- ja idapoolseid regioone.
Euroopa Komisjonile tehti ülesandeks esitada vastav aruanne ja ettepanek, mida komisjon 2003. aasta mais ka tegi. Komisjoni ettepanekuid on pärast seda arutatud ja edasi arendatud nii ministrite nõukogus kui ka komisjonis endas ning esimesed individuaalsete tegevuskavade projektid esitati hiljuti ka mõnedele asjaosalistele kolmandatele riikidele. Samal ajal – kuigi otseselt mitte seoses selle protsessiga – vaatab EL läbi ka oma Venemaa strateegiat, ajendatuna Euroopa Ülemkogu otsusest eelmise aasta detsembris.
Selge on see, et kõige raskem ja samas tõenäoliselt ka kõige olulisem küsimus selles kontekstis on jäänud vahetu tähelepanu alt välja. Tegelikult oleks ka keeruline läheneda sellele kuidagi teisiti, kui praegu tehakse. Samas peaksime seda endale täielikult teadvustama.
Vastusest küsimusele Euroopa tuleviku kohta peaks hoiduma
See puudutab Euroopa Liidu (või Euroopa, nagu mõnikord tavaks on öelda, justkui väljaspool ELi ei olekski Euroopat) vormi, suurust ja sisu tulevikus. Ühelt poolt on ELil praegu tublisti tegemist kohanemisega 25-liikmelise ning hiljem, Rumeenia ja Bulgaaria ühinedes, 27-liikmelise liidu toimimiseks. Aasta lõpuks ootab ka Türgi ELilt kuupäeva, millal võiksid alata läbirääkimised võimaliku liikmekssaamise üle. Eelmisel aastal esitas ühinemistaotluse juba Horvaatia ning ülejäänud Lääne-Balkani riikidel on liikmekssaamise lootus nendega sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingute kaudu (kuigi mitte kõik neist pole veel alla kirjutatud).
Jällegi ei ole üllatav, et selliste väljavaadetega silmitsi seistes küsivad endalt nii vanade kui ka tõenäoliselt uute liikmesriikide elanikud, milline on EL tulevikus. Samas on arvatavasti loomulik, et kui arusaamine sellest jõuab inimesteni näiteks Ukrainas või Gruusias, küsivad paljud neist, millised väljavaated seoses Euroopaga neile alles jäävad. Kas EL ei otsusta nüüd mitte täielikult sulgeda ust tulevasteks laienemisteks?
Tõenäoliselt oleks parim lahendus mitte püüda vastata praegu küsimusele võimaliku tulevase laienemise kohta nendesse järelejäänud Euroopa riikidesse, kes on praegu avaldanud soovi suuremaks integratsiooniks ELiga või isegi liikmekssaamiseks. Seda sellepärast, et nii “jah” kui ka “ei” tekitaksid suure tõenäosusega hulgaliselt negatiivseid reaktsioone, mis ei tuleks kasuks ei ELile ega ka asjaosalistele riikidele endile.
Laienemine avardab strateegilist pilti
Samas peaks laienenud liidul olema isegi parem positsioon globaalseks tegutsemiseks ja strateegiliseks mõtlemiseks, eriti seoses omaenda naabruskonnaga. Eeskätt on meie vahetu huvi seotud stabiilse, eduka ja Euroopa-meelse arengu edendamisega teisel pool ELi välispiiri. Ida-Euroopast rääkides tähendab see mitmeid asju.
Esiteks tähendab see, et tuleb jätkata poliitilise reformi soodustamist ja euroopalike väärtuste juurutamist, mille on kodifitseerinud nii OSCE, Euroopa Nõukogu kui ka EL ise, kuna see on vundament, millele on ehitatud ELi tegevus. See tähendab ka majandusreformide hoogustamist nendes riikides ning ELi normide ja standardite harmoneerimise stimuleerimist kaubanduse ja tööstuse valdkonnas.
Teiseks peab EL kasutama oma atraktiivsust selliste muutuste ergutamiseks Ida-Euroopas. Tarvis on elavdada praegusi ambitsioone Euroopa integratsiooni süvendamiseks riikides nagu Ukraina ja Gruusia, pakkudes neile selgeid plaane, kuidas luua tihedamad sidemed ELiga tingimusel, et need riigid jätkavad poliitilisi ja majanduslikke reforme. Mis puutub Lõuna-Kaukaasiasse, siis õige prääniku näitamine (mitte ainult majanduslikus, vaid ka poliitilises mõttes) aitaks samuti lahendada selles regioonis venima jäänud konflikte.
Nagu öeldud, EL ei saa eriti pakkuda liikmelisuse perspektiivi, vähemalt mitte kohe, kuid me peaksime suutma vähemalt öelda, et liikmelisus ei ole a priori välistatud. Samuti peaksime pakkuma koostöövõimalust riikidele, kes on avaldanud soovi tihedamateks suheteks ning kes suudavad ja soovivad astuda vajalikke samme reformide läbiviimiseks. Sellised koostöövõimalused peaksid minema tunduvalt kaugemale kui võimaldavad nende riikide partnerlus- ja koostöölepingud ELiga.
ELi eesistujaperioodil 2001. aastal astus Rootsi mitmeid sellesuunalisi samme seoses Ukraina, Moldova ja Lõuna-Kaukaasia regiooniga ning Rootsi jätkab aktiivselt ambitsioonikama ja tulevikku vaatava ELi poliitika edendamist nii nende riikidega kui ka Valgevenega. See ei ole alati olnud lihtne, põhiliselt vastavate riikide vajakajäämiste ja mõnikord ka tagasilöökide tõttu poliitiliste ja majandusreformide läbiviimisel. Ning kuna EL tegeleb veel paljude teiste küsimuste ja regioonidega, siis on mõnikord olnud ka raske mobiliseerida ELi tegelema energilisemalt Ida-Euroopa küsimustega väljaspool Venemaad.
Uute liikmesriikide algatused teevad ELi idapoliitika energilisemaks
Uute Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liitumine, alates Eestist põhjas kuni Ungarini lõunas, lisab liidu idapoliitikale loodetavasti uut energiat ja sihikindlust. Poola ettepanek ELi “idamõõtme” loomiseks, Ungari hiljutised sammud Karpaatia regioonis (nn Nyiregyhäza algatus), Leedu ja kõige viimasena Läti algatused Valgevene suhtes ning ka terve rida ühiseid Balti projekte seoses Lõuna-Kaukaasia regiooniga on selles suhtes vägagi paljutõotavad. Need algatused näitavad selgelt, et uued liikmesriigid on vahetult huvitatud stabiilsest ja positiivsest poliitilisest ja majanduslikust arengust oma idapiiri taga. Nende riikide sammud lükkavad ümber ka Ukrainas, Venemaal ja mujal Ida-Euroopas kõlanud väited, et laienemine muudab ELi Vene-vaenulikumaks või Ukraina-vaenulikumaks. See ei oleks lihtsalt loogiline. Võib-olla aitavad uued liikmed kallutada ELi idapoliitikat hoopis praktilisema orientatsiooni suunas.
Lisastiimulite pakkumiseks reformide läbiviimiseks Lõuna-Kaukaasias oleks kasulik kaasata ELi lähikonna algatusse (mis hõlmab mitmeid mitte-Euroopa riike Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kuid mitte Lõuna-Kaukaasias) ka sellised riigid nagu Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan, mis kuuluvad geograafiliselt Ida-Euroopasse ja on ka Euroopa Nõukogu liikmed. Võib ehk loota, et hiljutised positiivsed muutused Gruusias ning äsja ametisse nimetatud ELi Lõuna-Kaukaasia eriesindaja Heikki Talvitie tegevus toob kaasa aktiivsema ELi poliitika selles regioonis. Türgi turu järkjärguline avanemine ELi suunas liikumisel ning loodetavasti ka Armeenia ja Türgi suhete paranemine võiksid samuti anda tohutu tõuke säästva kasvu, arengu ja rahu suunas Lõuna-Kaukaasias.
Suurem piiriülene koostöö aitab kaasa majanduskasvule
Ning kolmandaks, koos laienemisega on oluline stabiliseerida ka idapoolseid piiriregioone järkjärgulise heaolu ja optimismi kasvatamisega piiriülese koostöö kaudu. Kuna uued liikmesriigid on sisse viinud ELi nõuetele vastava viisarežiimi, siis on veelgi olulisem tagada, et pärast 1. maid oleks võimalikult kiiresti laienemise positiivseid tulemusi tunda ka idapoolsetes piiriregioonides. See aitaks rõhutada, et laienemine ei tähenda uue eraldusjoone loomist, vaid majanduskasvu ja uusi võimalusi.
Praegu on ELis algatatud mitmed praktilised meetmed piiriülese koostöö edendamiseks ja majandusliku arengu stimuleerimiseks ELi välispiirist vahetult itta jäävates regioonides. Nende eesmärkide saavutamiseks vaadatakse läbi võimalikud rahastamisvahendid piiriüleseks koostööks.
Kuid ikkagi jääb väljakutseks saavutada laienemisega kaasnevad selgelt nähtavad positiivsed tulemused kohe laienemise järel. Eduks on tarvis ka idapoolsetele piirialadele mõeldud rahaliste vahendite ühitamist uutele liikmetele suunatud regionaalprogrammidega, et luua projekte, mis ulatuksid üle nende riikide idapiiri.
Pihkva küsimus
Hiljuti tellis Rootsi valitsus kolm uuringut, mille viisid läbi sõltumatud instituudid Eestis, Lätis ja Pihkva regioonis ning milles määratleti mitmeid takistusi, probleeme ja võimalusi seoses piiriülese koostööga selles Euroopa osas. Mõnesid väljatoodud vajadustest saab tõenäoliselt rahuldada praegu läbi vaadatavate ELi programmide rahastamise ja projektikoostamise koolituse kaudu ning tõstes inimeste teadlikkust mõlemal pool piiri majanduskasvu ulatuse ja stabiilsuse kohta äärealadel ning piiriäärsetes piirkondades.
Kuid uuringute aruannetes on välja toodud – ja mitte ainult Pihkvas – ka kohalike ettevõtete ja inimeste kaebused, et Moskva piirab Pihkva-suguste regioonide iseseisvat rahvusvahelist koostööd. Samuti on väljendatud pettumust selle suhtes, kuidas Venemaa kahepoolsed riiklikul tasandil suhted Eesti ja Lätiga mõjutavad praegu negatiivselt piiriülest koostööd. Eeskätt puudutab see Moskva soovimatust alla kirjutada ja ratifitseerida piirilepinguid ning ka topelttolle Vene-Eesti kaubavahetusele.
Topelttollid peavad kaduma 1. maist, kui Eesti ühineb ELi ühisturuga. On ütlematagi selge, et Eesti ja Läti on juba ammu teinud endast oleneva piirilepingute allakirjutamiseks ja ratifitseerimiseks Venemaa poolt. Seda seisukohta on aastate jooksul Venemaaga toimunud kohtumistel korduvalt väljendanud nii EL kui ka ELi liikmesriigid eraldi – EL soovib näha oma idapiiril õiguslikku kindlust. Sõltumatute ekspertide hinnangul võib Moskva suhtumise ja poliitika muutus Eesti ja Läti suhtes avaldada positiivset mõju Pihkva ja teiste vaeste piirialade arengule. See omakorda avaldaks positiivset mõju nii Venemaale endale kui ka Eesti ja Läti idapoolsetele piirialadele.
EL ja Venemaa: võimalused suhete arenguks
Venemaa ainulaadsus suhetes ELiga põhineb kahel olulisel asjaolul: esiteks, et Venemaal puuduvad ELi liikmesusega seotud ambitsioonid, ning teiseks, et ELi ja Venemaa vahel on tohutud võimalused tihedaks koostööks. Venemaa arengutee on ELi jaoks äärmiselt oluline. Pärast laienemist toimub üle 50 protsendi Venemaa väliskaubavahetusest ELiga (võrdlusena: vaid 4 protsenti ELi väliskaubandusest on Venemaaga) ning kokkuvõttes on EL Venemaale sama oluline nagu Venemaa ELile.
ELil ja Venemaal on ühised huvid paljudes valdkondades, sealhulgas näiteks energeetika, kommunikatsioonisektor, säästev keskkonnaareng. Kaubavahetuse liberaliseerimine ja üksteisele suurema turulepääsu võimaldamine, arvestades Venemaa tulevast ühinemist WTOga, oleks nii Venemaa kui ka ELi huvides, eriti seetõttu, et praegu ei arene Venemaal üksnes energiasektor, vaid ka teised tööstussektorid, mille konkurentsivõime paraneb pidevalt. ELi ja Venemaa suhete arenguks on hulgaliselt võimalusi. ELis toimuv arutelu liidu Venemaa-strateegia üle aitab meil loodetavasti leida tõhusaid viise nende võimaluste arendamiseks. ELi jaoks on seejuures oluline rääkida ühel häälel.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar