Aasta ja ajalugu
Kõik aastad on ajalugu, kuid enamik neist ei ole ajaloolised. Selle kümnendi sisse mahub ajaloolisi - ajalukku läinud sündmustega - aastaid vähemalt kaks. Neist esimene on aasta 2001, mil terroristid ründasid kaaperdatud reisilennukitega New Yorki ja Washingtoni. Ning teine 2003. aasta, kui USA ja tema liitlaste väed tungisid Iraaki.
Liustike libisemise aegu
Vatnajökulli liustik on Islandi võimsaim. Maakeelde tõlgituna lihtsalt Jõgede liustiku nime kandev massiiv hõlmab oma 8100 ruutkilomeetriga enam kui kaheksa protsenti saareriigi pindalast.
Ameerika sektor uue lipukandja ootuses
Silt, mis ehib Diplomaatia oktoobrinumbri esikaant, seisis kunagi keset Berliini, Charlie kontrollpunktis, ning tähistas pääsu vabasse maailma. Täna 19 aastat tagasi langes Berliini müür ning checkpoint Charlie muutus muuseumiks. Täna aasta pärast... võib uus, teistsugune versioon checkpoint Charlie'st kusagil juba kerkinud olla.
Me kujutluste kaksiktornid varisesid
Augustikuu kaheksanda päeva päike ei ol-nud jõudnud veel loojudagi, kui number 08.08.08 juba võttis paljude inimeste tead-vuses sisse koha teise mälestusväärse numbri - 9/11 ehk 11. septembri - kõrval. Tõesti, Venemaa naaberriikide jaoks on 8. augustil sama tähendus, mis ameeriklaste - aga ka kogu (lääne)maailma jaoks on 2001. aasta 11. septembril: ootamatu ja seni kujutlematu rünnak sai teoks ning muutis radikaalselt senist ohupilti ja julgeolekualast mõtlemist. Muutus julgeolekuparadigma, ütleksid akadeemikud. Venemaa vallutab jälle, ütleks inimene tänavalt.
Vana kontinent eksinud noores sajandis
Peaaegu täpselt kolm aastat tagasi pühendas Diplomaatia oma suvenumbri Euroopa kriisile. Tookord oli põhiseaduslepe Prantsusmaa ja Hollandi referendumitel lüüa saanud ning tagatipuks jooksid ummikusse eelarve-kõnelused. Euroopa põdes pikalt. Nüüd siis ajalugu kordab end nagu rikki läinud plaat: iirlased ütlesid ei põhiseadusleppe uuendatud versioonile - Lissaboni lepingule - ning Euroopas on uuesti „kriis".
Laulust, lilledest ja pilvedest. Vikatist rääkimata.
Tavaliselt on kõige kaunim perspektiiv retrospektiiv. Vikat tundub teravam kui tegelikkuses, taevas heledam tema toonasest päristoonist ning mullase muru asemel võivad mälestustelõime kangru silme ette kerkida lilled, lilled, lilled.
Majanduskriisi mustad pilved
Majanduskriisi lähenemise kiirusest annab muuhulgas tunnistust tõik, et kui Diplomaatia oma kriisiteemalist numbrit mõned kuud tagasi planeerima hakkas, oli kriis veel kauge teema, millest kõneldi vaid ingliskeelsetes majanduslehtedes. Praeguseks on kriis jõudnud Eesti ajakirjanduse esikülgedele. Valitsus on riigieelarve kärped juba ära teinud.
Kõigest mõne barreli eest
Mõned hiljutised kuud on olnud ajaloolised. Pärast püsivat, aastaid kestnud rühkimist üha kõrgemale ja kõrgemale põrutasid naftahinnad maailmaturul üle maagiliseks peetud piiri – 100 USA dollarit ühe barreli eest. See on hind, mida seni pole maailmaajaloos veel kunagi makstud.
Igavad valimised ja tundmatu tulevik
1996. aasta juunis oli Venemaal õhk ärevusest ja pingetest paks. Kas Zjuganov või Jeltsin, seisis küsimus, ja vastust ei teatud. Ning tegelikult, mida see vastus andnukski?! „Teie Eestis, kui te hääletate ühe või teise poliitiku poolt, vähemalt enam-vähem teate, mida te saate, kui ta võidab,“ arutles üks noor blond venelanna tol kaugel suvel Eesti saatkonnas diivanil istudes. „Aga meie ei tea üldse. Kui saabki Jeltsin presidendiks – mis siis juhtub? Mida ta teeb? Milline on tulevik? Mitte midagi ei tea.“
Tõde ja õigus
„Mis nad siis tulevad meie õuele kaklema.” See klassikaline lause vist sobib iseloomustama ka eestlase arusaama rahvusvahelisest õigusest: meie õuele kutsumata tulla ei tohi. Liiatigi kaklema. Kui keegi nii teeb, siis me andestame aeglaselt ja ei unusta üldse kunagi.
Eesti kui subjekt
Eestil on läinud päris hästi. Varsti oleme juba neli aastat olnud Euroopa Liidu ja NATO liikmed, majandus kasvab ja koos sellega ka inimeste sissetulekud, teed muutuvad paremaks ja linnade-asulate väljanägemine kenamaks... Ja juba mõnda aega ei kõnele Eesti enam endast kui välismaailma abikätt vajavast riigist. Selle asemel oleme hakanud endast rääkima kui maast, kes suudab nüüd omakorda aidata teisi, nõrgematel jalgadel seisvaid riike. Üheks selle tunnusmärgiks on ka arenguabiks kuluvate summade pidev kosumine riigieelarves.
Kosovo kaks pead
Selle nädala esmaspäeval sai ümber tähtaeg Kosovo sasipuntra lahtiharutamiseks läbirääkimislaua taga. Ja juba eelmise nädala lõpus oli juhtunud see, mida enamik vaatlejatest oligi ennustanud: kõnelused Kosovo staatuse küsimuse lahendamise üle olid lootusetult ummikusse jooksnud.
Ladina-Ameerika – sümbolid ja reaalsus
Ladina-Ameerika ja Eesti kokkupuutepunkte on seni tuvastatud pigem vahest sümbolite ja kontseptsioonide tasandil.
Ohtlik maailm ja Diplomaatia
Ei ole enam kellelegi uudiseks, et külma sõja lõppedes loodetud rahuriik ehk „ajaloo lõpp” jäi tulemata. 2001. aasta 11. septembril lõikasid New Yorgi taevast lõhestanud lennukid uue rindejoone otsekui noaga kõikide teadvusse. Ent kuus aastat ning mitu sõda hiljem mõjub ikkagi kummastavalt, kui sassis, kaootiline ning paljudest nurkadest kärisev on meie praegune maailm. Ning kui halvasti me oma olukorda suudame mõista.
Uute alguste aeg
Euroopa juhtkonnas on toimunud verevahetus ja veel mõne aasta eest Vana Maailma vaevanud tugevate liidrite nappuse aeg paistab läbi olevat.
Eesti ja Läti. Erisuhte anatoomia
Lätil ja Eestil on erisuhe. Mõlema maa presidendid on oma ametiaja ühe esimestest visiitidest teinud kas Riiga või Tallinnasse. Eesti kaitseväelastele on Läti polügoonid pea sama tuttavad kui Võrumaa-Harjumaa metsad, tippjuhid Tallinnast käivad Riias tööl ja lõunaeestlased osturetkedel. Kristian Jaak Peterson pani mõned oma kõige mõjukamad luuleread kirja Riias. Ning ühe riigi edu Eurovisioonil – vahest banaalsel, kuid masside psühholoogia osas siiski kõnekal popkultuuriüritusel – teeb rõõmu ka inimestele teisel pool piirijoont.
Saladusse mähitud mõistatus?
Püüdlustel mõista ja mõtestada Venemaa käitumist, selle motiive ning neid kujundavaid allhoovusi on läänes soliidse pikkusega ajalugu. Mõnikord on osutatud sedavõrd suurele veelahkmele maailmatunnetuses ja väärtushinnanguis, et mõistmine tunnistatakse kui mitte võimatuks, siis vähemalt üdini kontimurdvaks. Sellistel puhkudel on kombeks tsiteerida Winston Churchilli niigi viledaks viidatud tähendamissõna Venemaa kui saladusse mähitud mõistatuse kohta.
Tuul ajaloopõllu kohal
Kui seda Diplomaatia numbrit planeerima asuti, oli kõik veel endine. Tallinna südalinna kauplused olid veel rüüstamata, pronkssõdur seisis veel Tõnismäel ning iseseisvuse taastanud Eesti rängim kriis kogu oma šokeerivas dramaatilisuses toimumata. Sestap ei kõnele värske Diplomaatia otseselt masside mässu fenomenist – jäägu see avamiseks järgmistes numbrites.