august 12, 2008

Igavad valimised ja tundmatu tulevik

1996. aasta juunis oli Venemaal õhk ärevusest ja pingetest paks. Kas Zjuganov või Jeltsin, seisis küsimus, ja vastust ei teatud. Ning tegelikult, mida see vastus andnukski?! „Teie Eestis, kui te hääletate ühe või teise poliitiku poolt, vähemalt enam-vähem teate, mida te saate, kui ta võidab,“ arutles üks noor blond venelanna tol kaugel suvel Eesti saatkonnas diivanil istudes. „Aga meie ei tea üldse. Kui saabki Jeltsin presidendiks – mis siis juhtub? Mida ta teeb? Milline on tulevik? Mitte midagi ei tea.“

1996. aasta juunis oli Venemaal õhk ärevusest ja pingetest paks. Kas Zjuganov või Jeltsin, seisis küsimus, ja vastust ei teatud. Ning tegelikult, mida see vastus andnukski?! „Teie Eestis, kui te hääletate ühe või teise poliitiku poolt, vähemalt enam-vähem teate, mida te saate, kui ta võidab,“ arutles üks noor blond venelanna tol kaugel suvel Eesti saatkonnas diivanil istudes. „Aga meie ei tea üldse. Kui saabki Jeltsin presidendiks – mis siis juhtub? Mida ta teeb? Milline on tulevik? Mitte midagi ei tea.“

Igavad valimised ja tundmatu tulevik

1996. aasta juunis oli Venemaal õhk ärevusest ja pingetest paks. Kas Zjuganov või Jeltsin, seisis küsimus, ja vastust ei teatud. Ning tegelikult, mida see vastus andnukski?! „Teie Eestis, kui te hääletate ühe või teise poliitiku poolt, vähemalt enam-vähem teate, mida te saate, kui ta võidab,“ arutles üks noor blond venelanna tol kaugel suvel Eesti saatkonnas diivanil istudes. „Aga meie ei tea üldse. Kui saabki Jeltsin presidendiks – mis siis juhtub? Mida ta teeb? Milline on tulevik? Mitte midagi ei tea.“
Jeltsin teatavasti saigi presidendiks. Kõik ohkasid kergendatult – kommunismioht on möödunud! Ent kümme aastat hiljem oldi sunnitud tõdema, et palju halbu asju, mida seostati kommunistidega – nagu Kremli võimumonopoli taastumine, meediatsensuur, vaenulikud suhted Läänega ja muu – said teoks just nimelt Jeltsini võimule jäämise tagajärjena. Küsimus „Kui saabki Jeltsin presidendiks – mis siis juhtub?“ oli saanud nukra ja mitteoodatud vastuse.
Äsjamöödunud presidendivalimiste õhkkond oli 1996. aasta omast drastiliselt erinev. Venemaa pole enam vaene, närviline ja kommunismihirmus, Venemaa on rikas, enesekindel ning omajagu nõukogudenostalgiline. Valimistega ei kaasnenud mingit teadmatust: kõik teadsid, et presidendiks saab Dmitri Medvedev. Kõik teavad ka, mida nad temalt ootavad – rikkuse ja stabiilsuse jätkumist. Aga mis tegelikult tuleb? See on lahtine, lahtine praktiliselt samal määral, nagu kõik oli lahtine suvel 1996.
Putin, kes pühendas kaheksa aastat kogu võimu Kremlisse koondamisele, üritab nüüd selle monopoolse võimu kaheks tükiks lüüa ja teise osa iseendaga valitsushoonesse viia. Venemaa ajaloos ei ole kaksikvõimud kunagi elujõulised olnud. Milliseks kujuneb selle kaksikvõimu saatus? Kelle kätte jääb tegelik võim ja kui kauaks? Kas säilib Putini populaarsusel baseerunud poolautoritaarne süsteem? Kas säilib üldse Putini populaarsus või pärib selle Medvedev või lendab see lihtsalt tuulde? Kui poolel teel enam olla ei saa ning tuleb langetada valik demokratiseerumise või tegeliku diktatuuri vahel, siis kes selle valiku tegelikult teeb ning milline saab see olema?
Sellest, Venemaale pühendatud Diplomaatia numbrist vastuseid ei leia. Leiab ainult palju küsimusi. Aga segastel aegadel mõjuvad ka õiged ja informeeritud küsimused kui kindel pind spekulatsioonide soos. Head lugemist!

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar