august 12, 2008

Laulust, lilledest ja pilvedest. Vikatist rääkimata.

Tavaliselt on kõige kaunim perspektiiv retrospektiiv. Vikat tundub teravam kui tegelikkuses, taevas heledam tema toonasest päristoonist ning mullase muru asemel võivad mälestustelõime kangru silme ette kerkida lilled, lilled, lilled.

Tavaliselt on kõige kaunim perspektiiv retrospektiiv. Vikat tundub teravam kui tegelikkuses, taevas heledam tema toonasest päristoonist ning mullase muru asemel võivad mälestustelõime kangru silme ette kerkida lilled, lilled, lilled.

Laulust, lilledest ja pilvedest. Vikatist rääkimata.

Tavaliselt on kõige kaunim perspektiiv retrospektiiv. Vikat tundub teravam kui tegelikkuses, taevas heledam tema toonasest päristoonist ning mullase muru asemel võivad mälestustelõime kangru silme ette kerkida lilled, lilled, lilled.
Kuid mõnikord on ka sootuks vastupidi: murrangulised sündmused mõjuvad joovastavalt, panevad unustama senikehtinud seaduspärasid ja tõemeeli ootama uue, senisest parema ja mingil olulisel, olemuslikul moel ja viisil erineva, moraalsema maailma ning ajaloo saabumist. Need hetked on ilusad ja ülendavad, kuid enamasti üürikesed. Nende hetkede tajumine ja mäletamine võib olla õnn, õnnetus või mõlemat ühekorraga.
Üks selliseid hetki oli 20 aastat tagasi, kui Eestis vallandus laulev revolutsioon. Suurele maailmale jäi see vahest tähelepanuta, kuid suure poliitikamaailma toonase vaimsusega haakus täieliselt. See oli lootus – ei, vahest isegi veendumus – idee, abstraktse õigluse troonimisest reaalpoliitilise küünilisuse ning ülekohtu üle ja sellest sündinud veendumus parema, korrastatumalt ja rahumeelsemalt toimiva maailma võimalikusesse.
Eesti puhul sai see lootus, see idee, see sõna lõpuks lihaks. Sest lõppkokkuvõttes ei ole küsimus selles, millist Eestit me tahtsime. Lõppkokkuvõttes on alati ja ainumaselt küsimus selles, kas me Eestit tahtsime. Meie tahtmine sündis.
Rahvusvahelise poliitikamaailmaga on lood mitmetahulisemad. Rahvusvaheliseks poliitikamaailma „laulvaks revolutsiooniks“ oli lootus liberaalsesse demokraatiasse suubuvale maailmalõpule. Külma sõja hääbumise huumus ja Berliini müüri varemed moodustasid komposti, millest võrsusid vastuoludeta maailma ootamise õied. Praeguseks paistavad need olevat närtsinud…
Kuid iga põllu taga on kusagil järgmine. Ning sama kehtib ka ajaloo kohta.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar