Jäta menüü vahele
Nr 62 • Oktoober 2008

Ameerika sektor uue lipukandja ootuses

Silt, mis ehib Diplomaatia oktoobrinumbri esikaant, seisis kunagi keset Berliini, Charlie kontrollpunktis, ning tähistas pääsu vabasse maailma. Täna 19 aastat tagasi langes Berliini müür ning checkpoint Charlie muutus muuseumiks. Täna aasta pärast… võib uus, teistsugune versioon checkpoint Charlie’st kusagil juba kerkinud olla.

Pärast augusti alguses lahvatanud Vene-Gruusia sõda on selge, et uus Vene-Lääne vastasseis terendab horisondil. Raske on näha, mis saaks seda ära hoida. Venemaa on oma jõulisest käitumisest eufoorias. Läänes ei taha vastasseisu keegi, ent kui alternatiiviks on pealetungi ees pidevalt taanduda, siis lõpuks muutub selle vältimine võimatuks.

Nagu esimese, nii on ka teise külma sõja algusaeg segane ja ohtlik. Jüri Luik osutab, et paradoksaalsel moel on teises külmas sõjas – või vähemalt tema praeguses faasis – regionaalse loomuga „kuumad” kokkupõrked märksa tõenäolisemad kui esimeses külmas sõjas. President Ilves nendib, et kokkulepitud õigussüsteemi puududes maksab tugevama õigus. Ja nagu alati, leidub kõnekooride kaupa roosades prillides kodanikke, kelle hinnangul on tegu suure eksitusega, valestimõistmisega, mida aitab likvideerida vaid Lääne järjekordne hea tahte akt Moskva suhtes. Mis siis, et miljon eelmist on langenud viljatule pinnasele.

Külm sõda on muidugi mõista ebameeldiv perspektiiv. Eesti-suguse piiririigi jaoks iseäranis. Ent kui teist valikut ei jää, siis on tarvis see kaasa teha; ning sedapuhku mitte enam pantvangina kurjuse impeeriumis, vaid õigel pool rindejoont – “Ameerika sektoris” ehk vaba maailma pingelisel piiril.

Ameerika ent valib praegu sõjaratsude mürina ja börsikrahhi pankrotikolina saatel uut presidenti. Eestis tavatsetakse arutleda, kumb – kas Barack Obama või John McCain – mõistab paremini Sarmaatia lagendikelt lähtuvat ohtu ning on valmis sellele vastu astuma. See küsimus on tõesti väga oluline, ent mitte kõige olulisem.

Kõige olulisem on, et Ameerika uus president suudaks taastada Ühendriikide maine maailmas. Meeldib see meile või mitte, faktiks jääb, et USAst paremat liidrit Lääne demokraatia maailmal ei ole. Kui liiderriigi maine on madal nagu praegu, siis on madal ka demokraatia maine üleüldse. Kui uus president paneb kinni Quantanämo ning tunnistab ja parandab veel mõnd traagilist viga; kui ta suudab taastada USA positsiooni demokraatliku maailma tõelise lipukandjana, siis on ka Eestil põhjust optimismiga tulevikku vaadata.

Kui aga mitte… Kui mitte, siis me avaldame nelja aasta pärast Diplomaatia kaanel checkpoint Charlie teise sildi: „You are leaving the American Sector”, te lahkute Ameerika sektorist. Elik Ameerika ajastust – sest see teavitus oleks suunatud juba ajaloole, mis USA langusega astuks oma uude, Eesti jaoks praegusest veel palju ohtlikumasse faasi.

Seotud artiklid