Tuul ajaloopõllu kohal
Kui seda Diplomaatia numbrit planeerima asuti, oli kõik veel endine. Tallinna südalinna kauplused olid veel rüüstamata, pronkssõdur seisis veel Tõnismäel ning iseseisvuse taastanud Eesti rängim kriis kogu oma šokeerivas dramaatilisuses toimumata. Sestap ei kõnele värske Diplomaatia otseselt masside mässu fenomenist – jäägu see avamiseks järgmistes numbrites.
Kaude aga vahest küll. Oli see ju ajatolla Ruhollah Khomeini, Iraani islamirevolutsiooni isa ja suurkuju, kes 1970. aastate lõpus põrutas: islam on kas poliitika või siis mitte midagi. Ning kui väga tal õigus oli, selgus siis, kui kogu maailm võis teleekraanilt jälgida 1979. aastal Teheranis toimunud islamirevolutsiooni. Usk, poliitika ja massid olid sulandunud üheks võimsaks sündmuste tormiks.
Ometigi ei taju toonast tormi ning selle tänaseid analooge nende toimumise hetkel huvitatud vaatleja mitte põhjuste ja suundumustega, oma sisemise loogikaga protsessidena, vaid kaosena. Suuri muutusi võib tunnetada ju mitmeti, nagu võib tunnetada mitmeti ka tugeva tuulehoo liikumist üle viljapõllu. Selle põllu keskel, keset üle pea ulatuvate taimede rägastikku, tajume me stabiilsuse äkilist häirumist. Kõrte justkui sihitut ja kaootilist liikumist vasakule, paremale, edasi ja tagasi. Ning selle kõigega kaasnevat kõrvulukustavat kahinat.
Kuid kui seisaksime sellest samast põllust natukene eemal, natukene kõrgemal, siis näeksime, kuidas muutuvad horisondi värvid, kuidas eemalt lähenev iil paneb sünkroonses rütmis liikuma nii puud kui põõsad ja lõpuks rullub üle põllu, nii et selle pind ühtlaselt, loogiliselt, kindlatest tuleku- ja minekusuundadest lähtudes õõtsuma hakkab.
Et mõista ilmalikkusest oma religiooni teinud Lääne ja religiooni ilmalikkusena käsitleva Ida omavahelisi suhteid, tulebki meil kõndida piltlikult väljendudes viljakõrte keskelt eemale, põllu serva. Ja leida oma vaatlusteks mõni kõrgem koht. See põld on ajalugu, sajandid.
Aga tuul? Tuul, mis üle selle põllu rullub – millest see küll võiks koosneda? See on juba keerulisem. Nähtamatut ja käega haaramatut on palju raskem osadeks lahutada ja iseloomustada. Sest kust peaks siis alustama? Kas molekulidest? Või sõnast? Viimane oli ju alguses.