mai 20, 2008

Eesti kui subjekt

Eestil on läinud päris hästi. Varsti oleme juba neli aastat olnud Euroopa Liidu ja NATO liikmed, majandus kasvab ja koos sellega ka inimeste sissetulekud, teed muutuvad paremaks ja linnade-asulate väljanägemine kenamaks… Ja juba mõnda aega ei kõnele Eesti enam endast kui välismaailma abikätt vajavast riigist. Selle asemel oleme hakanud endast rääkima kui maast, kes suudab nüüd omakorda aidata teisi, nõrgematel jalgadel seisvaid riike. Üheks selle tunnusmärgiks on ka arenguabiks kuluvate summade pidev kosumine riigieelarves.

Eestil on läinud päris hästi. Varsti oleme juba neli aastat olnud Euroopa Liidu ja NATO liikmed, majandus kasvab ja koos sellega ka inimeste sissetulekud, teed muutuvad paremaks ja linnade-asulate väljanägemine kenamaks… Ja juba mõnda aega ei kõnele Eesti enam endast kui välismaailma abikätt vajavast riigist. Selle asemel oleme hakanud endast rääkima kui maast, kes suudab nüüd omakorda aidata teisi, nõrgematel jalgadel seisvaid riike. Üheks selle tunnusmärgiks on ka arenguabiks kuluvate summade pidev kosumine riigieelarves.

Eesti kui subjekt

Eestil on läinud päris hästi. Varsti oleme juba neli aastat olnud Euroopa Liidu ja NATO liikmed, majandus kasvab ja koos sellega ka inimeste sissetulekud, teed muutuvad paremaks ja linnade-asulate väljanägemine kenamaks… Ja juba mõnda aega ei kõnele Eesti enam endast kui välismaailma abikätt vajavast riigist. Selle asemel oleme hakanud endast rääkima kui maast, kes suudab nüüd omakorda aidata teisi, nõrgematel jalgadel seisvaid riike. Üheks selle tunnusmärgiks on ka arenguabiks kuluvate summade pidev kosumine riigieelarves.
Ning peamise noodina abikäe ulatamisel on kõlama jäänud oma iseloomult moraalne põhjendus: olles ise kitsikusest enam-vähem pääsenud, on ainult õiglane üritada omakorda aidata neid, kel õnne ja arengukiirust pisut vähem jagunud.
Kuid näiteks Ukraina ja Gruusia abistamisele võib leida ka mõneti praktilisema – vahest isegi reaalpoliitilisema – taustaga põhjendusi. Nende maade abistamine reformide läbiviimisel ja Läänega tihedamal lõimumisel on puhtalt Eesti enese huvides. Mida laiem on see vöönd, kus kehtivad meie enese riikluse edenemisekski soodsad tingimused ja maailmanägemine, seda kindlamalt võime ennast tunda. Ehk mida enam on maailm meie eneste ja meie sõprade-liitlaste nägu, seda mugavam ja turvalisem koht on see maailm Eestile enesele.
Siinkohal oleme jõudnud vahest kõige olulisema tõdemuseni, mida kätkeb endas Eesti muutumine abistatavast-nõustatavast riigist selliseks, kes teisi toetab. Me oleme hakanud kujundama meid ümbritsevat maailma. Eesti on tasapisi hakanud käituma ja toimima subjektina. Ühele peatselt 90-aastaseks saavale riigile igati paslik roll.