Tõde ja õigus
„Mis nad siis tulevad meie õuele kaklema.” See klassikaline lause vist sobib iseloomustama ka eestlase arusaama rahvusvahelisest õigusest: meie õuele kutsumata tulla ei tohi. Liiatigi kaklema. Kui keegi nii teeb, siis me andestame aeglaselt ja ei unusta üldse kunagi.
Ning ise teiste õuel askeldamisse suhtume sisimas tegelikult suure umbusuga. Isegi kui me oleme seal teretulnud. Isegi kui me üldse ei kakle, vaid püüame kaklusi peatada. Ikkagi…
Võib-olla tuleneb see umbusk tõigast, et eestlane ei ole harjunud välismaailmast palju midagi head ootama – kutsumata külalised või meie selja taga meie kohta tehtud lepingud on meile reeglina alati häda ja muret toonud. Meilt jõu ja ähvardusega väljapressitud lepingutest ei tasu üldse rääkidagi… Samas, lepingutesse, millesse me astume vabatahtlikult ja tõsiselt, usume me lausa raevukalt, vargamäeandreseliku õigusjanuga.
Just selline leping on homme 88-aastaseks saav Tartu rahuleping, Eesti esimene välisleping. Mõne nädala pärast tähistab 90. sünnipäeva ka Eesti Vabariik ise. Nende tähtpäevade puhul on seekordne Diplomaatia pühendatud rahvusvahelisele õigusele.
Mis seal rääkida, ega rahvusvaheline õigus ei ole Eestit ajaloo vältel just liialt kenasti kohelnud. Meie õuele on korduvalt kaklema tuldud ning praegugi leidub neid, kes julgevad väita, et meil polevat tegelikult midagi selle vastu olnudki. Samas, mingil imepärasel, peaaegu uskumatul viisil on õigus ikkagi osutunud tugevamaks kui jõud, seda ka meie jaoks, kel jõudu pole kunagi märkimisväärsel määral olnud, kelle jõuks ongi alati olnud vaid õigus.
Saatuse kiuste on meil jälle selline oma riik, kus kehtib meie tõde ja õigus – udutagu kuri ilm, kuis tahab. Ning aastaid kurjas ilmas kaduma läinuks peetud Tartu rahuleping on samuti juba mõnda aega kodus tagasi – omamoodi ime ja sümbol seegi.
Kuidas tahaks, et kõik nii jääkski! Keegi seda meile garanteerida ei saa. Ent siiski, me ise saame selleks kaasa aidata rohkem, kui meile pahatihti tundub. Näiteks võime me muuta oma – praegu pisut veel eksklusiivse, isikliku tõe ja õiguse universaalseks, üldaktsepteerituks, ka teiste tõeks ja õiguseks: seda mitte ennast agressiivselt peale surudes, vaid rahulikult, faktidele toetudes. Ilma vihata, kuid enesesse uskudes. Selliselt kehtestatud tõde väga raske rünnata.
Veel me ei tohi endale lubada keskpärasust. Nagu kirjutab Mart Laar: väikeriik peab pürgima ideaali poole, seda nii rahvusvahelises elus, viimase reegleid vormides, kui ka – ja võib-olla on see veelgi tähtsam – oma koduasjades. Kui oma õue peal asjad korras ning õukondsete suhted rajatud tõele ja õigusele, siis on sellele õuele keeruline ka kaklema tulla.
Viimaseks aga, ning päevakohaseimalt: kui on, mille üle rõõmustada, siis tuleb seda ka teha. Palju õnne sünnipäevaks, Eesti Vabariik!