august 12, 2008

Vana kontinent eksinud noores sajandis

Peaaegu täpselt kolm aastat tagasi pühendas Diplomaatia oma suvenumbri Euroopa kriisile. Tookord oli põhiseaduslepe Prantsusmaa ja Hollandi referendumitel lüüa saanud ning tagatipuks jooksid ummikusse eelarve-kõnelused. Euroopa põdes pikalt. Nüüd siis ajalugu kordab end nagu rikki läinud plaat: iirlased ütlesid ei põhiseadusleppe uuendatud versioonile – Lissaboni lepingule – ning Euroopas on uuesti „kriis”.

Peaaegu täpselt kolm aastat tagasi pühendas Diplomaatia oma suvenumbri Euroopa kriisile. Tookord oli põhiseaduslepe Prantsusmaa ja Hollandi referendumitel lüüa saanud ning tagatipuks jooksid ummikusse eelarve-kõnelused. Euroopa põdes pikalt. Nüüd siis ajalugu kordab end nagu rikki läinud plaat: iirlased ütlesid ei põhiseadusleppe uuendatud versioonile – Lissaboni lepingule – ning Euroopas on uuesti „kriis”.

Vana kontinent eksinud noores sajandis

Peaaegu täpselt kolm aastat tagasi pühendas Diplomaatia oma suvenumbri Euroopa kriisile. Tookord oli põhiseaduslepe Prantsusmaa ja Hollandi referendumitel lüüa saanud ning tagatipuks jooksid ummikusse eelarve-kõnelused. Euroopa põdes pikalt. Nüüd siis ajalugu kordab end nagu rikki läinud plaat: iirlased ütlesid ei põhiseadusleppe uuendatud versioonile – Lissaboni lepingule – ning Euroopas on uuesti „kriis”.
Ning see on tõsi – Euroopas on tõesti kriis. Aga selle põhjuseks pole üldsegi mitte iirlaste „ei”-sõna. Asi on kaugelt tõsisem: vana kontinent on noores 21. sajandis ära eksinud. Ta on kaotanud oma suuna, väärtused ja tõekspidamised. Ta ei tea enam, mida ta tahab – või siis on neid tahtmisi nii palju ja erinevaid, et nad vastastikku üksteist tühistavad ja tulemus on sama. Mõttelaiskus ja argus segavad olukorda isegi korralikult analüüsimast, tõsiasju tuvastamast ning intellektuaalselt selget diskussiooni pidamast. Õhus on kaugelt liiga palju hämamist, soovmõtlemist ja pea liiva alla peitmist.
Pole üldse mingi ime, et keskpärastel kompromissidel baseeruv Lissaboni lepe Iiri valijate südant ei suutnud võita. See leping oli juba ise Euroopa haigusest mõjutatud, seal kajastus suur osa Euroopa hädasid ning nende leevendamiseks leiutatud leigeid kompromisse. Haiguse sümptom on ka see, et riigijuhid on Lissaboni leppest kujundanud pudelikaela – dokumendi, milleta EL justkui ei suudaks toimidagi, edasi liikumisest rääkimata. See on silmakirjalik ettekääne.
Tegelikult on Euroopal puudu visioonist, tahtest ja üksmeelest. Kui need oleks olemas, siis suudetaks nii kodus kui väljas efektiivne olla ka ilma igasuguse Lissabonita. Ning vastupidi: kui Lissabon ka jõustub, aga Euroopa vaimne konditsioon ei parane, siis pole lepingust mitte midagi kasu. Kui lepinguga loodavatele uutele võimsatele ametikohtadele asuvad hallid igavad kompromisskandidaadid, kelle esimesed sõnad kutsuvad esile haigutuse, siis muudab see lepe tegelikult Euroopat nõrgemaks, mitte tugevamaks, nagu säravad plaanid ette nägid.
Vägisi näib, et vana kontinent kardab noort sajandit ja ei julge talle silma vaadata. Ent argus ei vii kuhugi, hirm on halb abimees. Kui Euroopa tahab uue sajandi maailmas jätkuvalt olulist rolli mängida, siis peab ta oma hirmu võitma, elule selgel pilgul otsa vaatama ning oma moraalse kompassi paika seadma. Muide, selge suund ja moraalsed seisukohad on – erinevalt 200-leheküljelistest koledas keeles dokumentidest – asi, millest ka valijad aru saavad. Tõenäoliselt isegi need Iiri omad…

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar