september 22, 2008

Me kujutluste kaksiktornid varisesid

Augustikuu kaheksanda päeva päike ei ol-nud jõudnud veel loojudagi, kui number 08.08.08 juba võttis paljude inimeste tead-vuses sisse koha teise mälestusväärse numbri – 9/11 ehk 11. septembri – kõrval. Tõesti, Venemaa naaberriikide jaoks on 8. augustil sama tähendus, mis ameeriklaste – aga ka kogu (lääne)maailma jaoks on 2001. aasta 11. septembril: ootamatu ja seni kujutlematu rünnak sai teoks ning muutis radikaalselt senist ohupilti ja julgeolekualast mõtlemist. Muutus julgeolekuparadigma, ütleksid akadeemikud. Venemaa vallutab jälle, ütleks inimene tänavalt.

Augustikuu kaheksanda päeva päike ei ol-nud jõudnud veel loojudagi, kui number 08.08.08 juba võttis paljude inimeste tead-vuses sisse koha teise mälestusväärse numbri – 9/11 ehk 11. septembri – kõrval. Tõesti, Venemaa naaberriikide jaoks on 8. augustil sama tähendus, mis ameeriklaste – aga ka kogu (lääne)maailma jaoks on 2001. aasta 11. septembril: ootamatu ja seni kujutlematu rünnak sai teoks ning muutis radikaalselt senist ohupilti ja julgeolekualast mõtlemist. Muutus julgeolekuparadigma, ütleksid akadeemikud. Venemaa vallutab jälle, ütleks inimene tänavalt.

Me kujutluste kaksiktornid varisesid

Augustikuu kaheksanda päeva päike ei ol-nud jõudnud veel loojudagi, kui number 08.08.08 juba võttis paljude inimeste tead-vuses sisse koha teise mälestusväärse numbri – 9/11 ehk 11. septembri – kõrval. Tõesti, Venemaa naaberriikide jaoks on 8. augustil sama tähendus, mis ameeriklaste – aga ka kogu (lääne)maailma jaoks on 2001. aasta 11. septembril: ootamatu ja seni kujutlematu rünnak sai teoks ning muutis radikaalselt senist ohupilti ja julgeolekualast mõtlemist. Muutus julgeolekuparadigma, ütleksid akadeemikud. Venemaa vallutab jälle, ütleks inimene tänavalt.
Juba ammu pole olnud mõtet kahtlustada Venemaad heades kavatsustes oma naabrite suhtes. Siiski, kuni 8. augustini püsis üsna vankumatuna usk, et oma halbu kavatsusi teostab Venemaa „pehmete” või „poolpehmete” vahenditega: ostab üles poliitikuid ja ärimehi, mängib Euroopa riike üksteise vastu välja, punub gaasitorude mürgist ämblikuvõrku, halvimal juhul ässitab mässama mõne rahvusvähemuse ning söödab mõnele õnnetule indiviidile polooniumit… Täielikku konventsionaalset sõjalist rünnakut iseseisva naaberriigi vastu ei pidanud võimalikuks keegi, oma õnnetuseks ka mitte Gruusia.
Me kujutluste teine kaksiktorn varises doominoefektina täpselt kaks nädalat hiljem. 26. augustil tunnustas Moskva Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust; ning see andis surmahoobi kaua püsinud usule, et Moskva ei taha NSV Liidu järgsete piiride formaalset muutmist – ei enda kahjuks ega ka enda kasuks. Nüüd on Pandora laegas avatud. Muide, kas märkasite, et oma intervjuus CNNile keeldus Putin lubamast, et sarnaseid rünnakuid teiste naabrite vastu ei järgne?!
On peaaegu tragikoomiline, kuidas kavandatava sõja märke Läänes keegi õigesti mõista ei tahtnud. Ometi olid märgid täiesti ilmsed: Venemaa sõjalised harjutused Põhja-Kaukaasias, raudtee taastamine Abhaasias, enklaavidest lähtuvate provokatsioonide tugevnemine ning atentaadikatsed Lõuna-Osseetia Gruusia-meelsetele juhtidele – kõik oli näha ja teada, ent seda interpreteeriti valesti.
Ent see on ka mõistetav – kujuteldamatud asjad selle pärast ongi kujuteldamatud, et neid keegi ei oota ja ette ei kujuta. Enne 11. septembrit oli samamoodi: al Qaeda oli pannud toime juba mitmeid rünnakuid USA saatkondadele ja laevadele; oli isegi teada, et kusagil USA lennukoolis käivad tudengid, kes õpivad lendamist, ent ei huvitu maandumisoskustest – ent keegi ei arvanud, et tuleb see, mis tuleb.
Nüüd on Venemaa uut palet varjanud – maskeerinud! – eesriie lõpuks langenud. Usutavasti lõplikult. Nende hääl, kes üritasid Gruusia-vastast rünnakut mõista ja mitte hukka mõista, on iga päevaga järjest nõrgemaks ja üksildasemaks jäänud. Uus reaalsus on kohal. Meil tuleb tegutsema hakata.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar