Relvade diplomaatia
Ega Eesti kliima pole kunagi kiita olnud – suisa klišeeks kulunud tõdemus, mis pädeb ühteaegu nii ilmaolude ja meteoroloogia kui ka julgeolekulise kliima kohta. See viimatine, julgeolekuline kliima, on meie lähinaabruskonnas tänavusel kevadel isegi keskmisest sandim.
Ilma maskita mees
Aprillikuu Diplomaatia trükkimineku aegu muutus olukord Ida-Ukrainas üha pingelisemaks. Üle riigipiiride maale imbunud Vene erivägede sõdurid – keda paljud Lääne meediakanalid mingil põhjusel endiselt „Vene-meelseteks separatistideks“ nimetavad – hõivasid valitsusasutusi, asulaid, linnasüdameid. Ukraina enese relvajõudude ja sisevägede võitlejad olid saanud korralduse taastada riigi idaosas seaduslik võim. Toimusid esimesed, küll väikesed ja juhuslikud relvastatud kokkupõrked. Suured Vene relvajõudude väekoondised olid ründepositsioonidel kohe Ukraina piiride taga. Kuid täiemõõdulist sõda polnud veel puhkenud, õnneks. (Ning loodetavasti see nii ka jääb.)
Kümme aastat hiljem
Õigupoolest oleks tänavune märts pidanud Eesti jaoks olema poolenisti pidupäevane. Kümne aasta eest, 29. märtsil 2004, heisati piduliku tseremoonia saatel NATO peakorteri ees seitsme uue liikmesriigi lipud – sinimustvalge nende seas. Eestist oli saanud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni täieõiguslik liige. Veidi enam kui kuu pärast, 1. mail 2004, sai Eestist ka Euroopa Liidu (EL) liige.
Euroopa tänavad
Kas Ukraina tänavate ja linnaväljakute näol on tegemist Euroopaga või sootuks mingi muu, bütsantsliku kultuuriruumi valduse ja valitsemisalaga? See küsimus tõi möödunud aasta lõpus Kiievi ja teiste Ukraina linnade tänavaile kümned ning sajad tuhanded meeleavaldajad, käivitas intensiivse vastasseisu valitsuse ja demonstrantide vahel ning paiskas Ukraina poliitilisse kaosesse.
Anno Domini 2013
Kümned ja sajad tuhanded inimesed meelt avaldamas Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši vastu ja Euroopa poolt – tõenäoliselt just need kaadrid Kiievi südalinnast jäävad tähistama välispoliitika-aasta 2013 finaali ka tulevikus. Omamoodi on see ju sümboolselt sobilikki, sest eks saanud värviliste revolutsioonide nime all lähiajalukku läinud fenomen alguse enam-vähem täpselt kümne aasta eest.
Möödunud visiit, saabuv kohtumine
Eelmisel nädalal toimus üks tähelepanuväärne visiit – 15.-16. novembril külastas Eestit ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Tähelepanuväärne on see külaskäik kolmel põhjusel.
Mõtlemisest ja soovidest
Sünnipäevakõned ja juubelipöördumised on reeglina üks kahtlane kraam. Ausalt öeldes isegi ebameeldiv: paremal juhul painav vaid kuulajale, halvemal nii publikule kui kõnelejale. Ühel pool varitseb oht klišeedel libastuda ning tühja tünnina paatosest kõmiseda, tegelikult midagi ütlemata. Teisalt jällegi: ka tuimalt kantseliiti deklameeriv tühi ülikond pole just khm... püstitatud algeesmärkidega komprehensiivselt resoneeruv lõppresultaat.
Taskuturvalisus
See oli veidi üle kuue aasta tagasi – juuni lõpus 2007 –, kui müügile tuli esimene iPhone. Toona oli napp kaks kuud möödunud aprillirahutustest, mil Tallinna kesklinnas toimunud märatsemistele lõid fooni idanaabri massimeedia propaganda ning küberrünnakud Eesti meediaväljaannete, valitsusasutuste ja pankade vastu.
August, viis aastat hiljem
Täna viis aastat tagasi möllasid lahingud Gruusia ja Vene vägede vahel juba täie jõuga.
Segaduste vöönd ja aeg
Aafrika lääneservast kuni Hindukuši mägedeni näib laiuvat üks suur segaduste vöönd. 2011. aastal alanud araabia kevade vapustused on araabiakeelses ja -meelses Põhja-Aafrikas praeguseks olulisel määral küll taandunud – erandiks ehk Egiptus ja Liibüa –, kuid Magribi „kõhualuses“ ehk Sahelis podiseb ebastabiilsuse katel kohati märksa kõrgemal temperatuuril, seda eelkõige Malis.
Gaasiline julgeolek
See oli 2005. aasta detsembris ja 2006. aasta jaanuaris, kui mõiste „energiajulgeolek“ korraga spetsialistide kitsast ringist mürinal laiemasse teadvusesse murdis.
Kahe aja vahel
Eelmine, 20. sajand kujutas enesest ilma kahtluseta Euroopa ja Lääne sajandit. See ajajärk näib praeguseks olevat ümber saamas. Ehk nagu nendib Vene välispoliitikaekspert Fjodor Lukjanov käesolevas Diplomaatia numbris – me oleme tunnistajateks vana maailmakorra lagunemise lõppfaasile. Ja millised saavad olema uue maailmakorralduse piirjooned, on esialgu veel ähmane.
Väärtused, unistused ja ulmad
Märtsikuise Diplomaatia ilmumise ajaks jäävad loetud päevad mõttelise rajajooneni – 27. märtsini – mille ületamise järel on oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik püsinud de facto vaba ja sõltumatu riigina kauem kui enne Teist ilmasõda. De facto seetõttu, et õiguse ja õigluse vaatepunktist lähtudes pole Eesti kui riik maailmakaardilt kunagi lahkunud.
Kuraditosina avapauk
Selle sajandi kolmeteistkümnes aasta algas sõjaga. Mali põhjaosas kanda kinnitanud islamisõdalased ei jäänud käed rüpes ootama, millal eurooplased lõpetavad oma kuudepikkused ettevalmistused ning asuvad neid koos Mali valitsusvägedega hõivatud territooriumilt välja tõrjuma. Selle asemel haarasid nad initsiatiivi ja asusid otsustavalt tungima riigi pealinna Bamako poole.
Lõpp on algus
Nädal käesoleva Diplomaatia ilmumisest edasi on päev, mil maiade kalendri omamoodi tõlgendusest üle maailma liikvele läinud uskumuse järgi – millesse mõnel pool on usutud nähtavasti üpriski tõsimeeli – pidavat saabuma maailmalõpp. Tegelikult oli asi pigem selles, et lõppenud oli kalendri üks osa, „lehekülg“, kuhu mahtus selle tegijate arusaam ajast, millest kaugemale mõelda ei tundunud just antud hetkel vajalik.
Vabade maa
Kui ameeriklased endale presidenti valisid, avaldas nii mõnigi eurooplane kahetsust, et meil neil valimistel hääleõigust ei olnud. Demokraatias teatavasti on kodanikel sõnaõigus neid endid puudutavais küsimusis, vähemalt kaudselt. Ja ehkki palju on räägitud Ameerika suhtelise majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu langusest, peetakse seda mõjuvõimu veel piisavalt suureks, et sellist soovi õigustada: me tunnetame, et USAs toimuv ning otsustatav ühel või teisel moel mõjutab meidki.
Maailmas kodus
Septembris kogunes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee järjekordsele iga-aastasele, sedapuhku 67. istungjärgule. Ülddebati kõrval leidsid aset mitmed spetsiifilisemad kogunemised muu hulgas õigusriikluse edendamise ja inimõiguste teemal. Nagu märgib suursaadik Margus Kolga käesolevas lehenumbris, on eestlased suhtunud maailmaorganisatsiooni teatud skepsise või ükskõiksusega – peale vabaduse taastamist oli konkreetse juriidilise võimuta maailmaorganisatsioonist olulisem see, et saime liikmeks „omade seas“, Euroopa Liidus ja NATOs. Kuid sõltumata sellest, kuivõrd see meile meeldib, kuulub Eesti mitte ainult Euroopasse ja Läände, vaid ka maailma. Maailma, kus on endiselt nukralt palju mittedemokraatiat, kus köevad endiselt konfliktid ja kus täit üksmeelt pea ühelgi teemal on ääretult raske leida.
Talvekülma oodates
Kaitsest ja julgeolekust rääkides oleme harjunud mõtlema esimesena armeele ja sõjalisele varustusele, ehkki on selge, et inimeste ja rahvaste haavatavusel on väga erinevaid mõõtmeid, militaarsest psühholoogiliseni.