Maailmas kodus
Septembris kogunes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee järjekordsele iga-aastasele, sedapuhku 67. istungjärgule. Ülddebati kõrval leidsid aset mitmed spetsiifilisemad kogunemised muu hulgas õigusriikluse edendamise ja inimõiguste teemal. Nagu märgib suursaadik Margus Kolga käesolevas lehenumbris, on eestlased suhtunud maailmaorganisatsiooni teatud skepsise või ükskõiksusega – peale vabaduse taastamist oli konkreetse juriidilise võimuta maailmaorganisatsioonist olulisem see, et saime liikmeks „omade seas“, Euroopa Liidus ja NATOs. Kuid sõltumata sellest, kuivõrd see meile meeldib, kuulub Eesti mitte ainult Euroopasse ja Läände, vaid ka maailma. Maailma, kus on endiselt nukralt palju mittedemokraatiat, kus köevad endiselt konfliktid ja kus täit üksmeelt pea ühelgi teemal on ääretult raske leida.
Maailmaorganisatsioonina on ÜRO kahtlemata ebatäiuslik, sest ta ühendab ebatäiuslikku maailma. ÜRO osaks on saanud palju kriitikat – suur osa sellest õigustatud – küll hambutuse eest konfliktide lahendamisel, küll aegluse, küll silmakirjalikkuse eest. Samas on siiski tegu ainsa foorumiga, mis vähemalt püüab kogu maailma ühe laua ümber kokku tuua ja aitab meenutada meile kõigile, et ülejäänud maailm on olemas ning et muu maailm jälgib, mida me kõik teeme.
Teise maailmasõja järel visandatud „maailmavalitsusest“ oleme – ilmselt õnneks – endiselt kaugel, kuid mitmed ÜRO tegevused ja allorganisatsioonid on omandamas üha konkreetsemat ja selgemat vormi. Inimõigused, üks keskseid väärtusi alates juba ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni väljakuulutamisest 1948. aastal (ja seda mitte sugugi ainult „Lääne kultuuriruumi“ poolt, ehkki seda kipuvad väitma inimõiguste rikkumiste õigustajad, sh nii autoritaarsed valitsejad kui nende mõistjad meie seas), on endiselt debati keskmes; täna tegeldakse tõsimeelselt ka õigusriigi põhimõtte edendamisega ja karistamatuse kaotamisega. Maailm mõistab, ehk üha enam, et ka „vaenlasi“ ega omaenda valesti mõtlevaid kodanikke ei saa kohelda kuidas tahes.
Paraku näitab kaos Süürias, et sõnadest tegudeni jõudmine on maailmas endiselt raske. Kuid kõike saab osaledes enam mõjutada kui kõrvale jäädes. Eesti on maailma mõõdus väike, aga vaid ühise laua ääres istudes võime tunda end maailmas kodus.