Vabade maa
Kui ameeriklased endale presidenti valisid, avaldas nii mõnigi eurooplane kahetsust, et meil neil valimistel hääleõigust ei olnud. Demokraatias teatavasti on kodanikel sõnaõigus neid endid puudutavais küsimusis, vähemalt kaudselt. Ja ehkki palju on räägitud Ameerika suhtelise majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu langusest, peetakse seda mõjuvõimu veel piisavalt suureks, et sellist soovi õigustada: me tunnetame, et USAs toimuv ning otsustatav ühel või teisel moel mõjutab meidki.
Kuid kui meenutame neli aastat tagasi Euroopatki vallutanud “obamamaaniat”, on huvi tänaseks paljugi jahtunud. Tookord oli Euroopa tõeliselt elevil võimalusest saada maailma võimsaima riigi etteotsa “meie mees”, st mees, kes esindas sellist Ameerikat, mida eurooplased uskusid end tahtvat. Vasakpoolne, vähemuse esindaja, teistsugune.
Ja ometigi ameeriklane. Tänavu oli Barack Obama vastaskandidaadiks tunduvalt “ebaeuroopalikum”, usklikum ja konservatiivsem võistleja kui neli aastat tagasi vabariiklasi esindanud John McCain, kuid kaasaelajad siinpool Atlandit jäid seekord oluliselt vaiksemaks ja ükskõiksemaks – oli siis põhjus kõigi tähelepanu neelavas majanduskriisis või hoopis selles, et president Obama on nii mõnegi vaatleja meelest Euroopa vastu vähem huvi tundnud kui Euroopa nelja aasta eest tema vastu.
Nii liigume me õlgu kehitades suurriigi valimiste järel oma argimurede juurde tagasi. Muresid jätkub meil endalgi, seegi on üks poliitilist apaatiat soosiv tegur. Sealjuures on mured, mille üle me igaüks omaette pead murrame, tegelikult üpris sarnased.
Kui idapoolne Euroopa pelgab ilma jääda Ameerikast kui liitlasest, kes on alati kohal ja valmis meile hädas appi ruttama, siis esialgu näib, et eurooplased on ilma jäänud hoopis Ameerikast, millesse saab suhtuda üleolekusegase heatahtlikkusega kui vabaduse paradiisi, mis on samas meie hästiorganiseeritud Vanast Maailmast metsikum, lapsikum ja primitiivsem. Enam ei manitse ameeriklased ookeanitagusi liitlasi riiki õhendama; enam ei kipu eurooplased reklaamima heaoluriigi eeliseid.
Valimistel saime tagasi Ameerika, mis on meiega liigagi sarnane ja samas meist jahedalt eemal, ning mis keeldub jonnakalt sarnanemast meie poolt temast joonistatud karikatuuridega. Nii ei jäägi meil muud üle kui õlgu kehitada – ja vaikides rahul olla, et too ookeanitagune kaugenev liitlane meil siiski endiselt olemas on.