aprill 25, 2014

Ilma maskita mees

Aprillikuu Diplomaatia trükkimineku aegu muutus olukord Ida-Ukrainas üha pingelisemaks. Üle riigipiiride maale imbunud Vene erivägede sõdurid – keda paljud Lääne meediakanalid mingil põhjusel endiselt „Vene-meelseteks separatistideks“ nimetavad – hõivasid valitsusasutusi, asulaid, linnasüdameid. Ukraina enese relvajõudude ja sisevägede võitlejad olid saanud korralduse taastada riigi idaosas seaduslik võim. Toimusid esimesed, küll väikesed ja juhuslikud relvastatud kokkupõrked. Suured Vene relvajõudude väekoondised olid ründepositsioonidel kohe Ukraina piiride taga. Kuid täiemõõdulist sõda polnud veel puhkenud, õnneks. (Ning loodetavasti see nii ka jääb.)

Paljudele Vanas Maailmas ning Ameerikas tundub, otsekui oleks Vladimir Putin kõik oma varasemad valitsemisaastad maski kandnud. Maski, mis jätab nähtavale ainult silmad (ning millistesse silmadesse vaadates on mõnele kangastunud tema hing, mõnele teisele heiastunud aga vaid kolm tähte: K, G, B). Ning nagu oleks ta nüüd korraga otsustanud selle musta maski peast tõmmata. Tegelikkuses see muidugi nii pole.
Putini doktriini ja režiimi näojooned on olnud juba aastaid vägagi selgelt aimatavad kõigile, kes on vaid vaevunud pikemalt-hoolikamalt vaatama. Tegemist on mehega, kes sai Venemaa presidendiks teise Tšetšeenia turjal. Mõned väidaksid, et Teine Tšetšeenia sõda vallandati nimme selleks, et Putinist president teha. Enne 1999. aasta augustit ei tundnud teda pea keegi, sama aasta detsembriks oli ta juba vaata et rahvuskangelane. Kahe Tšetšeenia sõja käigus ning lahingutegevuses mujal Põhja-Kaukaasias on praeguseks hukkunud tõenäoliselt kaugelt üle 100 000 tsiviilelaniku, Venemaa enda kodaniku. Enamik neist suure tõenäosusega Vene vägede relvade läbi.
Alates eelmise kümnendi algupoolest on Venemaa Putini juhtimisel korraldanud agressiivseid eriteenistuslikke operatsioone oma naabermaade destabiliseerimiseks, läbi viinud relvastatud provokatsioone, korraldanud mastaapseid õppusi, kus harjutatakse naaberriikide ründamist ja okupeerimist. Sõjaline kallaletung Gruusiale aastal 2008 ning praegune agressioon Ukraina vastu on vaid Venemaa kogu senise arengutee sünge, kuid loogiline jätk.
Vladimir Putini juhitud Moskva on praeguseks üheselt tõestanud, et ta mõistab vaid jõuloogikat – ning kasutab kõhklematult jõuvõtteid juhul, kui tal lastakse ja lubatakse seda teha. Läänel tuleb Venemaale vastu astuda. Vastasel juhul pole ohus mitte niivõrd Ukraina, Eesti, Läti, Leedu, vaid esmajärjekorras Lääs ise ja tervikuna. Sest küsimus ei ole enam kaugeltki mitte mõne Ida-Euroopa riigi julgeolekus. Küsimus on praegu eksisteeriva rahvusvahelise korra aluspõhimõtete säilimises või hävimises.

Kategooriates: Paberväljaanne