Jäta menüü vahele
Nr 124 • Detsember 2013

Anno Domini 2013

Kümned ja sajad tuhanded inimesed meelt avaldamas Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši vastu ja Euroopa poolt – tõenäoliselt just need kaadrid Kiievi südalinnast jäävad tähistama välispoliitika-aasta 2013 finaali ka tulevikus. Omamoodi on see ju sümboolselt sobilikki, sest eks saanud värviliste revolutsioonide nime all lähiajalukku läinud fenomen alguse enam-vähem täpselt kümne aasta eest.

Siis, talvel Anno Domini 2003, voogas rahvameri Gruusia pealinna Tbilisi tänavail. Mõistagi on rooside revolutsiooni lugu praegu veel kestvast Ukraina Euromaidanist paljuski olulises üsna erinev. Kuid just Tbilisist kümne aasta eest startinud värviliste revolutsioonide laine oli üks peamistest teguritest, mis Lääne ja Venemaa suhted põhjalikult vussi keeras. Venemaa nägi selles kõiges Lääne vandenõuplaani, mille lõpp-eesmärgiks Kremli asukate võimult kukutamine Washingtoni käsulaudu järgiva rahvarevolutsiooniga. Washington ja ülejäänud Lääs nägid selles lihtsalt autokraatsete ning korrumpeerunud valitsejate loomulikku, iseeneslikult saabunud langust.

Lääne ja Venemaa suhted ning vastasseis jäävad märgistama ka kaalukaid peatükke lõppeva aasta rahvusvahelisest elust. Enamiku nende peatükkide puhul on kolmas peaosaline alaliselt resideerinud Lähis-Idas. Süüria verine, kõikehõlmava katastroofi mõõtmed omandanud kodusõda jõudis augustis sünge verstapostini – president Bashar al-Assadi väed kasutasid tsiviilelanike ning mässuliste vastu massiivses ulatuses keemiarelva. Lääne karistuslöögid Damaskuse vastu jäid ära tänu Moskva vahendusel sõlmitud kokkuleppele. Al-Assadi keemiarelvavarusid hävitatakse parasjagu Vahemerel. Kodusõda möllab senise jõuga.

Iraan sai enesele uueks presidendiks Hassan Rouhani ning Teheran ja rahvusvaheline kuuik jõudsid lõpuks esialgsele kokkuleppele, mis annab lootust enam kui kümnendi kestnud Iraani tuumaumbsõlme lahendamisele. Moskva vahendustegevus oli mängus siingi, kuid peamist rolli etendasid siiski Lääne survel Iraanile kehtestatud jõulised majandussanktsioonid, mis kahandasid Teherani manööverdamisruumi miinimumini. Nende sanktsioonide kehtestamise vastu oli Venemaa koos Hiinaga aastaid sõdinud väes ja vaimus. Ja nende sanktsioonide tulemusena sündinud lepe võib parimal juhul viia Iraani enese muutumiseni avatumaks, rikkamaks ja rahumeelsemaks maaks – see aga omakorda võib oluliselt muuta kogu Lähis-Ida strateegilist kaarti.

President vahetus ka teises Lähis-Ida võtmeriigis, Egiptuses. Sündmused Egiptuse tänavail võimendasid Tuneesia rahvaülestõusust alanud protsessid araabia kevadeks. Ning nüüd, tänavu suvel suubusid demokraatia-harjutused siin järjekordsesse sõjaväelisse riigipöördesse.

Euroopa julgeolekule ja heaolule käesoleva kümnendi jooksul ongi määrava tähtsusega arengud ennekõike kahel tandril: Lähis-Idas ja Venemaal. Kolmandaks aga – kas Ameerika sajandipikkune kohalolu Vanas Maailmas jääb kestma või hääbub.

Sellest kõigest (ja veidi ka Eesti pehmest jõust) kõnelebki tänavune viimane Diplomaatia. Meie järgmine number ilmub juba veebruaris 2014.