Euroopa tänavad
Kas Ukraina tänavate ja linnaväljakute näol on tegemist Euroopaga või sootuks mingi muu, bütsantsliku kultuuriruumi valduse ja valitsemisalaga? See küsimus tõi möödunud aasta lõpus Kiievi ja teiste Ukraina linnade tänavaile kümned ning sajad tuhanded meeleavaldajad, käivitas intensiivse vastasseisu valitsuse ja demonstrantide vahel ning paiskas Ukraina poliitilisse kaosesse.
Praeguseks on see küsimus muutunud juba põhimõtteliseks, palju sügavamaks ja emotsionaalsemaks. Tegemist ei ole enam valikuga, kus vaekaussidel on Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonileping ühelt poolt ning Moskva rahaabi teiselt poolt. Ukraina on poliitilisest kriisist jõudnud ühiskondliku kriisini, mis toitub erinevustest ajalootaju, kultuurikonteksti ning väärtushinnangute süvahoovustes. Kas meeleavaldajate-opositsionääride röövimine, peksmine ja piinamine on – justkui – 21. sajandi Euroopas vastuvõetav või mitte? Kas jõhker sekkumine naaberriigi siseasjadesse eriteenistuslike operatsioonide abil, looritatud ähvardused aidata jõuga kaasa selle naabri territoriaalsele tükeldamisele on tolereeritavad?
Kümned ja sajad tuhanded ukrainlased on Kiievi Maidanil ning teiste linnade tänavail nendele küsimustele juba vastanud. Nüüd tuleb neile küsimustele vastused leida eelkõige just Euroopal. Vastused, mis seisnevad milleski enamas kui tühipaljas retoorikas à la „kutsume kõiki osapooli üles vaoshoitusele“. Euroopa vajab neid vastuseid iseenese jaoks ja pärast. Sest kaasaegne Euroopa, nagu seda nii sageli on kõlavalt rõhutatud, on eelkõige idee ja väärtused. Jättes Maidani piltlikult väljendudes külma kätte, kaevab Euroopa esmajoones hauda oma praegusele „minale“. Rääkimata reaalpoliitilistest ja julgeolekulistest tagajärgedest, mis kaasneksid Kremli arusaamaga oma suurvõidust mängus, mida Moskvas nähakse 19. sajandi stiilis heitlusena mõjusfääride pärast, Brüsselis ja mujal Euroopas aga „strateegilise partnerlusena“.
Euroopa tänavail ja kabinettides jagub praegu strateegiliste visioonide jaoks aega ning tähelepanu napilt. Euroala finantskriis on hetkel küll kontrolli all, kuid tõenäoliselt sugugi mitte läbi ega lõppenud. Juba aastaid vinduv majanduskriis ühes painava võlakoormaga annab veelgi hoogu juurde Euroopa kaitsevõime ja eelarvete kärbumisele. Välis- ja julgeolekupoliitiline tegusus on taandunud poliitilise ning majandusliku introvertsuse ees.
Kuldsete tähtede ja helesinise lipu alla koondunud ühendusel on lõppeks aeg ennast kokku võtta – nõnda, nagu seda tehti äsjase euroliidu seitsmeaastase eelarve (ehk finantsraamistiku) vastuvõtmisel. Selle dokumendi ridade vahelt võib välja lugeda mõistuse häält ja seda mitte seetõttu, et ühe väikese liikmesriigi – Eesti – jaoks osutus lõpptulemus oodatust paremaks.