mai 16, 2014

Relvade diplomaatia

Ega Eesti kliima pole kunagi kiita olnud – suisa klišeeks kulunud tõdemus, mis pädeb ühteaegu nii ilmaolude ja meteoroloogia kui ka julgeolekulise kliima kohta. See viimatine, julgeolekuline kliima, on meie lähinaabruskonnas tänavusel kevadel isegi keskmisest sandim.

Idanaabri agressioon Ukrainas, piiri taga ridamisi toimuvad agressiivsed Vene sõjaväeõppused, Kremlist kostuvad lubadused asuda konsolideerima „vene asualasid“ – ilmselt siis vajadusel ka relvajõudu kasutades – on hüppeliselt tõstnud nn kõva julgeoleku ning sõjalise jõu rolli Läänemere regioonis. Veel nelja-viie aasta eest tundus paljudele sõjalise konflikti oht Euroopas millegi hüpoteetilisena. Aastal 2008 puhkenud Vene-Gruusia sõda näis paljudele ehk millegi kauge ja võimalik, et abstraktsena. Lõppude lõpuks oli ju tegemist Taga-Kaukaasiaga, teisel pool Musta merd asuva konfliktikoldega! Euroopas kõnelevad 21. sajandil ju diplomaadid ja diplomaatia, mitte kuulipildujad ning granaadiheitjad. Või nõnda võis see vähemalt tunduda…
Moskva rünnak Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimine Venemaa poolt on olukorda kardinaalselt muutnud. Sestap võtabki maikuu Diplomaatia kõneleda relvadest ning sõjalisest jõust. Me püüame lugejaile anda ülevaate nii Eesti kui ka meie naabrite riigikaitse tervisest ja seisukorrast, alustades Soomest ning lõpetades Poolaga. Lätit ja Leedut unustamata, mõistagi.
Ülevaade on loomuldasa midagi tõdemuslikku, hetkeolukorda fikseerivat – aga kõigest ülevaatega me piirduda ei soovi. Nii on mitmete sellesinatse ajakirjanumbri artiklite eesmärgiks ka Krimmist ning Ukrainast võrsunud õppetundide sõnastamine ja püüd osutada võimalustele Läänemeremaade riigikaitsesüsteemide paremaks korraldamiseks. Seda viimast loomulikult ilma pretensioonideta tõemonopolile. Head lugemist!

Kategooriates: Paberväljaanne

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar