oktoober 17, 2013

Mõtlemisest ja soovidest

Sünnipäevakõned ja juubelipöördumised on reeglina üks kahtlane kraam. Ausalt öeldes isegi ebameeldiv: paremal juhul painav vaid kuulajale, halvemal nii publikule kui kõnelejale. Ühel pool varitseb oht klišeedel libastuda ning tühja tünnina paatosest kõmiseda, tegelikult midagi ütlemata. Teisalt jällegi: ka tuimalt kantseliiti deklameeriv tühi ülikond pole just khm… püstitatud algeesmärkidega komprehensiivselt resoneeruv lõppresultaat.

Aga mõnikord tuleb selliseid pöördumisi siiski pidada ja kirjutada. Siin ja praegu on just üks sellistest kordadest. Esimene välispoliitilise kuukirja Diplomaatia number nimelt ilmus justament kümme aastat tagasi – oktoobris 2003. Seega: sünnipäev!
Enne seda kümne aasta taha jäävat oktoobrikuud oli mitmetes peades juba pikemat aega küpsenud veendumus, et Eesti vajab omaenese välispoliitika-ajakirja. Mitte tõsiakadeemilist, põhjaliku viiteaparatuuri ning teadusliku eelretsenseerimisega väljaannet, sest sellised – mitte küll kitsalt välispoliitikale pühendatud – ajakirjad olid nii Eestis kui mujal lähinaabruskonnas juba olemas. Erialateadlaste töölauad tühjuse all ei äganud. See, mis mõlkus meelen välisministeeriumi suursaadikutel ja kaitseministeeriumi tippajudel, välispoliitikaekspertidest ajakirjanikel ja erksamatel poliitikutel, oli midagi muud. Midagi, mis sarnaneks veidi Prantsuse juhtiva päevalehe kuulisale Le Monde diplomatique (mida tema lugejad kutsuvad hellitlevalt Le Diplo). Ning midagi, mis meenutaks veidi Ameerika kuulsat Foreign Affairsi – mille üheks tuntuimaks kaasautoriks on Henry Kissinger, raamatu „Diplomaatia“ autor.
Neid mõlgutavaid päid, tänu kellele eestikeelne Diplomaatia üleüldse ilmavalgust nägi, oli palju. Ilme mitmeta neist paljudest poleks seda ajakirja sündinud. Kaks nendest toonastest olulistest olid Sirbi peatoimetaja Mihkel Mutt ning president Lennart Meri. Ja just president Meri kunagine mõttekild, vastus ühe Läti ajakirjaniku küsimusele, võtab kõige paremini kokku Diplomaatia asutajate toonased motiivid: “[Sügav ohe.] Vaadake, kallis sõber, poliitika – see on ennekõike intellektuaalne protsess.“
Intellektuaalne protsess, see on teisisõnu mõtlemine. Teadupärast teadmised ilma järelemõtlemiseta on kasutud. Kuid tegutsemine ilma teadmisteta – see võib olla ohtlik. Eriti ajastul, kui arvamuse standardmahuks kipub kujunevat 140 tähemärki.
Tuua teadmist ning stimuleerida mõtlemist (ja mitte vältimatult selles järjekorras) ongi olnud ja ka jääb Diplomaata põhiülesandeks. Käesolevas numbris kutsume teid kaasa mõtlema eelkõige Eesti välispoliitika üle. Aga et Diplomaatia üldse need kümme aastat on ilmunud, selle eest suur tänu Diplomaatia kolmele esimesele peatoimetajale – Marianne Mikkole, Kadri Liigile ning Iivi Anna Massole – ja tõlkijatele, keeltoimetajatele, korrektoritele, kujundajatele. Kümme aastat tagasi kirjutas ajakirja esimene peatoimetaja Marianne Mikko oma esimeses juhtkirjas: „Täna hoiate peos esimest Diplomaatiat. Hoidke seda hoole ja armastusega.“
Te olete tema soovi täitnud. Aitäh. Me püüame vastata samaga.

Kategooriates: Paberväljaanne

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar