märts 11, 2013

Väärtused, unistused ja ulmad

Märtsikuise Diplomaatia ilmumise ajaks jäävad loetud päevad mõttelise rajajooneni – 27. märtsini – mille ületamise järel on oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik püsinud de facto vaba ja sõltumatu riigina kauem kui enne Teist ilmasõda. De facto seetõttu, et õiguse ja õigluse vaatepunktist lähtudes pole Eesti kui riik maailmakaardilt kunagi lahkunud.

Teisel ärkamisajal, 1980ndate lõpuaastate laulva revolutsiooni päevil, oli ainult unistuseks iseseisev Eesti Vabariik, mis põhineks demokraatial, turumajandusel, õigusriiklusel – ning õiguslikul järjepidevusel. Toona jagasid seda unistust vähesed. Toonane peavool tunnistas sellise unistuse ulmaks, ekslikuks, ebapraktiliseks. Mittepragmaatiliseks. Seda eriti selles osas, mis puudutas õiguslikku järjepidevust.
Aga ometi oli õigus vähestel ja eksisid need, kelle päralt olid avaliku arvamuse ülekaal ja näiliselt praktilised, kuid sisult päevapoliitilised argumendid. Tänaseks on Eesti demokraatlik vaba riik, mis pole mitte ainult isemajandav, vaid toetub vaba turumajanduse, õigusriikluse ja õigusliku järjepidevuse tugevale vundamendile. See on väärtuspõhise poliitika praktiline tagajärg, nagu ka praeguseks juba iseenesest mõistetavaks muutunud kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse. Nagu sedastab käesoleva Diplomaatia avaloo autor Mikael Laidre – tõeline väärtuspõhisus on kasulik, ja mis on tõeliselt kasulik, on ka väärtuspõhine.
Seda joont on Eesti välispoliitika vähemal või suuremal määral järginud alates 1991. aastast. Ning sellest Eesti välispoliitika peajoonest on lähtunud ka toetus läänemeelsele reformikursile riigis, mida eesti keeles on traditsiooniliselt nimetatud Gruusiaks, mida läänepäraselt tuntakse Georgiana ning mida selle maa põlisasukad ise kutsuvad  „Sakharthvelo“– „Kartveelide maa“.
Grusiinide – või poeetilisemalt jürimaalaste – unistused on olnud pea samad, mis eestlastel: oma kodu, töökoht, elamisväärne sissetulek, sõltumatu õigussüsteem, vaba meedia, korruptsioonivaba majandus. Normaalne ja toimiv, läänelik riik.
Grusiinide tee selle unistuse täitumise poole on olnud vägagi palju keerukam, okkalisem kui Eesti puhul. Kodusõjad ja relvakonfliktid on tekitanud haavu, mille ravimiseks kulub vahest kümnendeid. Riigi territoriaalne terviklikkus eksisteerib hetkel vaid de jure, sest Abhaasia ja Lõuna-Osseetia territooriumil on moodustunud nähtused, mida võib nimetada fantoomriikideks.
Eesti toetus Gruusiale on johtunud tõsiasjast, et kõik need unistused on õigupoolest õiguspärased ja õiglased ootused, mitte ebapraktilised ulmad. Ning nende ootuste täitumisele jõudumööda kaasaaitamine on samas nii moraalne kui ka pragmaatiline valik.
Möödunudsügisestel valimistel hääletasidki grusiinid sõna otseses mõttes Gruusia Unistuse, miljardär Bidzina Ivanišvili juhitud valimisliidu poolt. Jääb loota, et Gruusia Unistuse võit tüürib selle maa väärtustel põhineva realismi, mitte olupoliitika ulmade sadama suunas.

Kategooriates: Paberväljaanne