september 19, 2013

Taskuturvalisus

See oli veidi üle kuue aasta tagasi – juuni lõpus 2007 –, kui müügile tuli esimene iPhone. Toona oli napp kaks kuud möödunud aprillirahutustest, mil Tallinna kesklinnas toimunud märatsemistele lõid fooni idanaabri massimeedia propaganda ning küberrünnakud Eesti meediaväljaannete, valitsusasutuste ja pankade vastu.

Selle kuue aasta jooksul on väga palju muutunud. Soome kunagine majandusime Nokia on põlvili, nende mobiiliäri lõppenud. Rohkem kui 90 protsenti kogu maailmas müüdud mobiiltelefonidest on nüüd nutitelefonid – selline oli seis tänavu juulis. Aga nutitelefon pole oma põhiolemuselt ei midagi muud kui arvuti. Taskuraal (vt ka rüperaal). Tal on oma protsessor ja operatsioonisüsteem, andmesalv ja sellel asuvad failid. Protsessor ja mälumaht võivad seejuures olla võimsamad ja mahukamad kui mõningatel külma sõja aastate superarvutitel.
Ühes nutitelefonidega on tegelikult ka küberjulgeolek jõudnud pea iga inimese taskusse. Mitte, et ühes nutitelefoniga oleks kuidagi mõõtmatult julgem või arem olla. Ja mitte, et keskmine inimene peaks parasjagu bussi oodates pelgama häkkereid või küberründeid. Nutitelefon praegu on pigem sümbol. Selle sümbol, kui intiimselt ja kõikehõlmavalt on meie ühiskond ning eluviis tehnoloogiaga läbi põimunud. Sest sisuliselt kanname me nüüd ju küberruumi taskus, ühes tollesama nutitelefoniga. Ning tasku ja sooja, alasti ihu vahel pole enam teadupärast suurt midagi.
Aga selleni, kui telefon taskus ellu ärkab ning häkkerist ässitaja mõjul oma kandjat kintsust pureb, on muidugi aega. Praegu ja senini on küberjulgeolek veel midagi, mis seondub pankadega, elektrijaamadega, rongide ja fooride juhtimisega, luurega, sõjapidamise ja droonidega, sündmuste ja inimeste juhtimisega. Aga ajad, teadagi, muutuvad kiiresti.

Kategooriates: Paberväljaanne