märts 21, 2014

Kümme aastat hiljem

Õigupoolest oleks tänavune märts pidanud Eesti jaoks olema poolenisti pidupäevane. Kümne aasta eest, 29. märtsil 2004, heisati piduliku tseremoonia saatel NATO peakorteri ees seitsme uue liikmesriigi lipud – sinimustvalge nende seas. Eestist oli saanud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni täieõiguslik liige. Veidi enam kui kuu pärast, 1. mail 2004, sai Eestist ka Euroopa Liidu (EL) liige.

Kohalejõudmise, ajaloo lõpu tunne oli toona Eesti ühiskonnas valdav. Lõpuks ometi on rahututel vetel loovinud Eesti riigilaev turvalises sadamas otsad kinnitanud!
Osaliselt peab see muidugi paika tänagi. Eesti riiklus on praegu tõesti kaitstud ilmselt paremini kui kunagi varem – seda suuresti just tänu liikmesusele NATOs ja ELis. Ning mõlemas organisatsioonis on Eesti selle viimase kümne aastaga suutnud ennast kehtestada tõsiseltvõetava liikmena.
Aga praegu, kümme aastat hiljem tuleb nentida, et ajaloo lõpu ning lõpliku turvalisuse tunne on osutunud illusiooniks. Nende ridade kirjutamise aegu elab Euroopa läbi ilmselt kõige tõsisemat julgeolekukriisi alates külma sõja lõpust ning Nõukogude Liidu lagunemisest.
Venemaa on relva jõul tunginud Ukrainasse, okupeerinud Krimmi ning organiseerinud seal „referendumi“, mis väga tõenäoliselt lõppeb Krimmi poolsaare illegaalse arvamisega Vene Föderatsiooni koosseisu – ehk siis vägivaldse annekteerimisega. Märtsikuise Diplomaatia trükikotta mineku ajaks oli Venemaa koondanud võimsa relvajõudude löögirusika Ida-Ukraina piiride äärde. Moskva on deklareerinud oma valmisolekut võtta Ida-Ukraina „rahumeelsed elanikud“ oma „kaitse alla“. Ehk siis okupeerida sõjaliselt ka Ukraina ida- ja keskosa.
See kõik võrdub geopoliitilise maavärinaga, mis ähvardab Euroopa paisata tagasi praegusest oluliselt süngemasse, vahepeal juba kadunuks peetud ajalooperioodi. Venemaa ja tema juhi Vladimir Putini tegevus eirab kõiki kirjutatud ning kirjutamata norme, juhindudes „põhimõttest, mis kõikvõimalikku maskeraadi kõrvale jättes pole ei midagi muud kui primitiivne doktriin kel „jõud, sel õigus““. (ingl k: „Such a principle, stripped of all disguise, is surely the mere primitive doctrine, that might is right.“)
Ülalpoolne iseloomustus pärineb Euroopa ajaloo ühest kõige tuntumast kõnest. See on kõne, millega Suurbritannia kuningas George VI pöördus raadio kaudu oma alamate poole 3. septembril 1939. Kahe päeva eest oli Natsi-Saksamaa rünnanud Poolat.
Euroopa ei seisa praegu uue suure sõja künnisel. Kuid kõik senitoimunu on muutnud võimatuks osutuda ühele või teisele arengustsenaariumile ning öelda „seda ei saa juhtuda“. On võimalik, et eelseisvad aastad on Eesti omariiklusele üks keerukamaid perioode pärast iseseisvuse taastamist.

Kategooriates: Paberväljaanne

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar