Pilk itta, aga mitte ainult Venemaale
Küll küllale liiga ei tee – märtsikuu Diplomaatia vaatab praegugi itta. Ent mitte üksnes Venemaale, kelle käitumine valmistab muret nii meile kui ka ülejäänud maailmale. Ka Venemaa taha jääb olulisi riike.
Sõda meie ümber ja meie piiride sees
Maailm meie ümber pole enam nii rahulik kui varem. See asjaolu on sundinud taas mõtisklema sõja erinevate külgede üle, mistap Diplomaatia veebruarikuu topeltnumber pühendab sõjapidamise viisidele ja kohtadele lõviosa tekstidest.
Veri Pariisi tänavatel ja allatulistatud Vene lennuk
Automaatrelvadega Pariisi tänavail amokijooksu teinud islamiterroristid on taas Euroopa sundinud raskete valikute ette. Kust jookseb piir demokraatlike vabaduste ja igaühe isikliku turvalisuse vahel? Pariisi veresaun, Venemaa suurenev osalus Süüria konfliktis ning Vene lennuki allatulistamine Türgi poolt on kõik omavahel seotud, sest sõjategevuse jätkumine ja ebakindlus toodavad Euroopale juurde põgenikke. Ebakindlus riikidevahelistes suhetes tekitab peavalu nii tavakodanikele kui ka riigijuhtidele. Emotsioonid on laes.
Kelle venelased?
Kellele kuulub meie venelaste süda? Säärasele keerulisele küsimusele, ehkki muidugi veidi akadeemilisemas vormis, on üritanud vastust leida Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse uurimistöö, mille viisid läbi Riina Kaljurand ja Jill Dougherty. Ja vastus pole sugugi lihtsamate killast: nad võivad toetada samaaegselt Venemaa presidenti Vladimir Putinit, aga olla kindlad, et Eestis ei kordu Ukraina stsenaarium. Pealegi, nagu nendib Riina Kaljurand uurimusel põhinevas avaloos, ei ole kausaalset seost meie venelaste Vene TV vaatamise ja nn Krimmi stsenaariumi vahel.
Põgenikud, põgenikud ja veelkord põgenikud
Euroopa seisab silmitsi suurima põgenikekriisiga pärast Teist maailmasõda. Seni on iga Euroopa Liidu liikmesriik üritanud riiki tulvavate põgenikega üksi toime tulla, kuid on selge, et vastus peab olema ühine. Sellest kirjutabki välisminister Marina Kaljurand, kelle arvates sõltub meie suutlikkusest teha koostööd ka see, millisena väljub kriisist Euroopa Liit.
Multikulti ja ikka Venemaa
Kas võiks mõelda veidi laiemalt, mitte kitsalt rahvusriigi seisukohalt, see on küsimus, mis tekib, kui jutt käib Euroopasse tulvavatest põgenike hordidest. Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski teeb katse mõelda imperiaalselt, meenutades aegu, kui impeeriumides elasid mitu eri rahvast kõrvuti.
Sõlmkohad: immigrandid ja Venemaa
Mida peaks Euroopa, sealhulgas ka Eesti, hakkama peale mandrile tunglevate immigrantidega? Missugune lähenemine on õige? Kas ja kuidas peaks neid vastu võtma? Eestis on debatt immigrantide küsimuses ületanud kohati hea maitse piiri, lõhestanud kogukondi ja ajanud omavahel tülli seniseid sõpru ja tuttavaid.
Haiguste ravi garanteeritud?
Paraku mitte. Tänapäeva maailm on tunnistajaks olukorrale, kus üle piiride levivad haigused võivad muuta riikide majandust ja julgeolekut. Muuta ka kohalike elanike kombeid. Kuid ravi saab garanteerida niiviisi, et riigid teevad haiguste ennetamiseks ja leevendamiseks enam koostööd. Selleks koostöö tegemise kohaks on Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), kuhu on üha jõulisemalt panustamas ka Eesti.
Rahu rõõmutu aastapäev
Euroopa võinuks tõesti üheskoos tähistada 70 aasta möödumist Teise maailmasõja lõpust Euroopas. 8.-9. mai 1945 oli aeg, mil sõjast räsitud kontinendile laotus rahu ja miks mitte siis koos üritada seda meeles pidada. Ida-Euroopa jäi küll Nõukogude Liidu meelevalla alla ja nende jaoks lõppes sõda ebaõiglaselt, kuid isegi selliste asjalugude juures oleks saanud sõja lõpu tähistamisel leida kompromissi. Balti riikide presidendid on 9. mail Moskvas käinud.
Elu Euroopa serval ja sellest teisel pool
Eestile kui Euroopa ühele piiririigile peaks minema korda, missugused sündmused leiavad aset Euroopa servadel ja ka teisel pool servi. Lõunas Euroopa ääres olev Kreeka on olnud Euroopa Liidu murelaps juba aastaid, kuid veelgi raskem on Euroopat ette kujutada ilma Kreekata. Hellase mured tähendavad tegelikult peavalu kogu Euroopale ja seda juba ajaloolistel põhjustel, on värske raamatu „Majanduslik inimene ja poliitiline loom“ autor Hardo Pajula veendunud.
Jõletu mõrv koletu aastapäeva eel
Läheneva Krimmi annekteerimise aastapäeva eel vapustas Venemaad ja ka ülejäänud maailma ühe Vene opositsiooniliidri Boriss Nemtsovi jõletu mõrv Moskva kesklinnas, Kremli külje all. Krimmi annekteerimise ja okupeerimisega paiskus Venemaa eemale üldtunnustatud rahvusvahelise elu reeglitest ja Nemtsovi tapmine vaid lisas eemaldumiskeerisele pöördeid juurde. Kõik küsivad, mis saab Venemaast, ja head vastust ei ole.
Euroopa väärtused löögi all. Mida teha?
Euroopa väärtused – või peaks ütlema üldse Lääne väärtused – , mis olid juba eelmisest aastast varasemaga võrreldes tugevama surve all Krimmi ja Ida-Ukraina sündmuste tõttu, sattusid uue rünnaku alla, kui Pariisis korraldasid islamiäärmuslased veresauna satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses. Ehkki Ukrainas jõuti hapra vaherahuni, oleme ka selle aasta algul näinud brutaalset tapmist piirkonnas, eriti tõuseb esile rünnak Mariupolile.
Jõhkruse ja selle meeldetuletuse aasta
Käesolev aasta tähendab „jõhkruse paljunemist“, nagu kirjutab Diplomaatia avaartiklis praegune Euroopa Parlamendi saadik ja endine välisminister Urmas Paet. On ju sel aastal toimunud Venemaa sissetung Ida-Ukrainasse, Krimmi okupeerimine ja annekteerimine –rahvusvahelise õiguse jõhker rikkumine. Kuid Paet puudutab ka meist veelgi rohkem lõunas toimuvat.
Kadunud ajaloo lõpp
9. novembril 1989. aastal ehk 25 aastat tagasi langes Berliini müür – ilmselt tugevaim külma sõja sümbol. 1989. aasta ristisid mitmed poliitikud ja analüütikud annus mirabilis’eks ehk imede aastaks. Toona näis tõesti hetkeks, et ajalugu on otsa saanud.
Klassika kasulikkusest
Paljugi uudsena näivast olla tegelikult (vahepeal) unustatud vana. Ning poliitikamõtestaja, analüütiku mõõduks olla see, kas tema kirjeldused ning järeldused peavad paika või mitte. Paikapidavus aga selgub mitte kohe, vaid ajapikku. Alles siis, kui on võimalik rakendada täppisteaduste valda kuuluvat tagantjäreletarkust, on võimalik eraldada terad sõkaldest. Seda muidugi mööndes, et päris lõpuni ja kõiges pole õigus isegi mitte kõige helgematel peadel. Sest loomult ekslike inimeste sekka kuuluvad ju ka klassikud.
President, kivid ja päike
September on välis- ja julgeolekupoliitika vallas olnud sündmusterohke. Kuu alguses väisas Eestit Ameerika Ühendriikide president Barack Obama. Lühikese etteteatamisajaga Tallinnasse saabunud president Obama visiidi aeg ja koht olid kõnekad. USA riigipea saabumine ajal, mil Venemaa peab Ukraina vastu avalikku sõda, piirkonda ja riiki, mida mitmed Vene poliitikud on nimetanud Moskva järgmise võimaliku sihtmärgina, on kaheldamatult tähelepanuväärne. Nagu ka asjaolu, et Obama järgmiseks peatuseks pärast Tallinna oli juba NATO tippkohtumine Walesis.
Sada aastat hiljem
Ühisjoontest maailmapoliitikas aastal 1914 ja aastal 2014 hakati kõnelema juba õige pea pärast seda, kui kalendris tänavune aastanumber ette keerati.
Muutuv ja muutumatu
Veidi enam kui üheksa aasta eest, 2005. aasta aprillis läbis Diplomaatia oma esimese välise värskenduskuuri. Toona muutus nii meie kuukirja füüsiline formaat – vihikutaoline vaheleht asendus täieõigusliku ajakirjandusväljaande mõõtmetega – kui ka kujundus. Kui oma esimestel aastatel oli Diplomaatia puhtalt tekstikeskne, ilma illustratsioonideta žurnaal, siis pärast toonast disainiuuendust ilmusid meie lehekülgedele nii fotod, graafikud kui karikatuurid. Kuukiri ise ilmus aga endiselt mustvalgena, mis nii Eesti kui välismaise kvaliteetajakirjanduse puhul polnud aastal 2005 veel midagi liig eriskummalist.