november 5, 2014

Klassika kasulikkusest

VANO SHLAMOV / AFP / SCANPIX
NATO-l tuleb otsustada, kuidas talitada allianssi täisliikmestaatust taotlevate partneritega − näiteks Gruusiaga. NATOsse mittekuuluvatest riikidest on just Gruusia panustanud kõige märkimisväärsemalt allianssi juhitud sõjalisse operatsiooni Afganistanis. Pildil matavad Gruusia sõdurid oma Afganistanis, Helmandi provintsis hukkunud relvavenda mullu suvel Gori linnas.
NATO-l tuleb otsustada, kuidas talitada allianssi täisliikmestaatust taotlevate partneritega − näiteks Gruusiaga. NATOsse mittekuuluvatest riikidest on just Gruusia panustanud kõige märkimisväärsemalt allianssi juhitud sõjalisse operatsiooni Afganistanis. Pildil matavad Gruusia sõdurid oma Afganistanis, Helmandi provintsis hukkunud relvavenda mullu suvel Gori linnas.

Paljugi uudsena näivast olla tegelikult (vahepeal) unustatud vana. Ning poliitikamõtestaja, analüütiku mõõduks olla see, kas tema kirjeldused ning järeldused peavad paika või mitte. Paikapidavus aga selgub mitte kohe, vaid ajapikku. Alles siis, kui on võimalik rakendada täppisteaduste valda kuuluvat tagantjäreletarkust, on võimalik eraldada terad sõkaldest. Seda muidugi mööndes, et päris lõpuni ja kõiges pole õigus isegi mitte kõige helgematel peadel. Sest loomult ekslike inimeste sekka kuuluvad ju ka klassikud.

Ning selliste klassikute hulka kuulub ka Ameerika diplomaat George F. Kennan. See oli 1946. aasta 22. veebruari hilisõhtul, kui USA Moskva saatkonnas hakkas undama salajase informatsiooni edastamiseks mõeldud sideaparatuur. “Asjur Nõukogude Liidus (Kennan) riigisekretärile,” lendasid Washingtoni poole teate esimesed read. Sideaparatuur saatkonnakompleksis Punase väljaku naabruses töötas tol õhtul järjepanu tavapäratult kaua. Ameerika diplomaatilise missiooni asejuhi George Frost Kennani läkituse pikkuseks kujunes ühtekokku 5300 sõna. Ajalukku läkski see toona 42-aastase Kennani memo nn pika telegrammi nime all.
Selle läkituse üks põhisõnumeist USA välispoliitilisele juhtkonnale oli tõdemus, et hiljutine liitlane suures sõjas Nõukogude Liit käsitleb läänemaailma oma põhimõttelise vastasena, Moskva poliitikaks on aga suurendada oma mõjujõudu kus iganes võimalik ja nõrgendada “kapitalistlike riikide” mõju maailmas kõigi võimalike vahenditega ning kõikjal, kus see vähegi teostatav on.
Järgmisel, 1947. aastal, avaldas Kennan ajakirjas Foreign Affairs varjunime X all „pikal telegrammil“ põhineva artikli “The Sources of Soviet Conduct“. Nendest kahest tekstist sai intellektuaalne vundament Lääne kõige kaalukamale poliitilisele strateegiale külma sõja perioodil – heidutuspoliitikale.
Kui asendada Kennani tekstis mõningad terminid tänapäevaste vastetega – näiteks tippida „Nõukogude Liidu“ asemele „Venemaa“ või „Moskva“ – siis tunduvad paljud tõdemused olevat sõnastatud otsekui täna või eile.
Näiteks: „ [Venemaa] on sulgenud kõrvad mõistuse loogika ees, kuid on äärmiselt tundlik jõu loogika suhtes. Sel põhjusel võib see hõlpsasti tagasi tõmbuda – ja tavaliselt tõmbubki, kui kohtab kuskil tugevat vastupanu. /…/
Kui peetakse õigeaegseks ja tulemusi tõotavaks, võetakse ette pingutusi Nõukogude võimu ametlike piiride laiendamiseks. /…/
Tehakse kõik, mis võimalik, et tõugata suuremad lääneriigid üksteise vastu. Kus leidub kahtlusi, puhutakse need üles, kus neid ei ole, tekitatakse.“
Ning sestap toobki Diplomaatia käesolevas numbris oma lugejate silme ette „pika telegrammi“ täismahus tõlke. Seda ilmselt esmakordselt kodu-Eestis.

Kategooriates: Paberväljaanne

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar