detsember 19, 2014

Jõhkruse ja selle meeldetuletuse aasta

RIA Novosti / Scanpix

Käesolev aasta tähendab „jõhkruse paljunemist“, nagu kirjutab Diplomaatia avaartiklis praegune Euroopa Parlamendi saadik ja endine välisminister Urmas Paet. On ju sel aastal toimunud Venemaa sissetung Ida-Ukrainasse, Krimmi okupeerimine ja annekteerimine –rahvusvahelise õiguse jõhker rikkumine. Kuid Paet puudutab ka meist veelgi rohkem lõunas toimuvat.

„Euroopast lõunas aset leidvad arengud ei jäta kahtlust, et sealt pärinevad julgeolekuriskid kasvavad jätkuvalt. Araabia kevad, mis tõi endaga kaasa ka positiivseid muutusi, on jätnud sisekonflikti näol raske pärandi mitmesse lõunanaabruse riiki, eeskätt Liibüasse ja Süüriasse. Lõuna-Euroopat tabavad põgenikelained ei näita vähenemise märke,“ kirjutab ta.
Ent 2014. aasta aitas jõhkrust ka meelde tuletada. Nii möödus lõppeval aastal 100 aastat Esimese maailmasõja ja 75 aastat Teise maailmasõja puhkemisest. Mart Nutt meenutab veel, et 20 aastat tagasi algas Tšetšeenia sõda ja 35 aastat tagasi Nõukogude Liidu invasioon Afganistani. Ometi ei ole probleemid Venemaa lõunapiiril ka tänaseks lõppenud, paraku ei suuda idanaaber taibata, et suurim oht ei tule mitte läänest, vaid lõunast.
Prantsuse poliitikateadlane Antonela Capelle-Pogacean ütleb intervjuus Diplomaatiale, et oleks julm nõuda, nagu võiks inimesel olla üksnes üks identiteet. „Ideaalses maailmas on igal indiviidil lubatud olla pluraalne. Näiteks mina ei ole üksnes ungarlane, üksnes rumeenlane ega üksnes prantslane, ma olen need kõik. Aga ma olen ka naine, ma olen ka õppejõud. Mul on palju erinevaid identiteete samal ajal.“
Kirjandusloolane Janika Kronberg annab ülevaate oma reisist n-ö tulekoldesse, Türgi Kurdistani, kus Islamiriik ja rahutused on samuti nähtused, mis lõppevat aastat iseloomustavad. Islamiriigi narratiivist kirjutab ka Türgis elav Hille Hanso.
„Selge on, et Islamiriigi nime võtmine oli nutikas strateegiline käik, et värvata võimalikult suurt hulka kaasajooksikuid. Kuid ühtlasi külvavad rühmituse tegevus ja nimi maailmas põhjendamatut islamihirmu ja vastumeelsust moslemite vastu. Nood tunnevad õigustatult, et pole seda kuidagi ära teeninud, et terroristid maailmas moslemite kuvandit kujundavad.
Tõepoolest, kas meie tahaks, et näiteks Ku Klux Klan, mis end samuti kristlike väärtuste kandjaks tituleeris, maailmas kõigi kristlaste mainet kujundaks?“ küsib Hanso.
Kuidas aga võiks jõhker maailm edaspidi üldse välja näha? Sellele küsimusele on üritanud vastata nii Henry Kissinger kui ka Francis Fukuyama – nende raamatuid luges Kai Kaarelson.
Ajalugu on näidanud samas, et jõhkrused, sõjad ja vägivald pole olnud paratamatud, ja nii võib loota, et järgmine, 2015. aasta, tuleb ehk rahumeelsem. Paramatuse eiramine eeldab aga inimeste sekkumist.

Kategooriates: Paberväljaanne

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar