Bideni uue transatlantilise strateegia 100 päeva tähendus Kesk- ja Ida-Euroopale
Danielle Piatkiewicz. Euroopa poliitika instituut, 2021
Kuidas väärtustele rõhuv Joe Bideni administratsioon vaatab demokraatlike protsesside ja õigusriigi vähikäigule iseäranis Poolas ja Ungaris? Kas ja kuidas mõjutab see liitlassuhteid?
Seotud artiklid
President Obama välispoliitikast
Kõik märgid viitavad sellele, et Obama “reset”-poliitika jätkuks ka tema teisel ametiajal.
Obama välispoliitika bürokraatlikud väljakutsed: uue administratsiooni esimesed kuud
President Obama esimesed valitsemiskuud on kinnitanud, et USA 44. president kavatseb kujundada poliitikat jõuliste, ideoloogilistest dogmadest ja tavamõtlemisest vabade initsiatiividega.
USA valimised ja välispoliitika
Ajal, mil käesolev artikkel lugejate silme ette jõuab, on USA 2. novembri valimiste tulemused juba teada. Selle kirjutamise ajal aga ei saanud sugugi kindel olla, kes ja kuidas võidab. See ei tähenda siiski, et poleks võimalik öelda, millised on valimiste võimalikud tulemused, ennustada, mis kõige tõenäolisemalt teoks saab, ning piiritleda, kuidas iga tulemus mõjutab Ameerika suhteid ülejäänud maailmaga.
Organisatsioonikaart ja praktiline poliitika
Teise riigi välisministeeriumi organisatsioonikaart võib esmapilgul paista kõige igavama materjalina, mida üks diplomaat on sunnitud uurima. Tegelikult aga ei tohi neid kuidagi kahe silma vahele jätta, sest need ei anna suurel määral aimu mitte ainult sellest, kuidas see teine riik suhtub näiteks diplomaadi kodumaasse, vaid isegi sellest, mil moel liigub info ministeeriumis ja kuidas langetatakse poliitilisi otsuseid. Kes sellist materjali ometi eirab, riskib nii enda kui oma kodumaa huvid ohtu seada.
Välispoliitika ja riikliku julgeoleku ohud presidendi vahetumise ajal
Presidendivõimu üleminekute ajalugu õpetab meile äärmist ettevaatust, näidates ohte ja väärsamme, mida võivad astuda nii uustulnukad kui ka kõige kogenenumad isikud.
Bruce Jackson: USA aitab neid, kes tahavad, et neid aidataks
Kõik kümme praeguseks NATOga liitunud Ida-Euroopa demokraatiamaad on oma teel NATOsse saanud nõu, abi, õhutust ja õpetussõnu mõjukalt USA vabariiklaselt Bruce Jacksonilt. Intervjuus Diplomaatiale räägib Jackson praegu reformi teel olevate niinimetatud kolmanda laine riikide muredest ja väljavaadetest.
Valge Maja välispoliitilised valikud
USA jätkuv aktiivsus maailma julgeolekuprobleemide lahendamisel vastab Eesti huvidele.
Pärast neokonservatismi
Oma usus, et ajalugu saab suunata, kui rakendada vajalikul määral jõudu ja tahet, meenutab neokonservatism leninismi, väidab Francis Fukuyama ja kinnitab, et nii poliitilise sümboli kui ka mõttevooluna on neokonservatism muutunud millekski selliseks, mida tema enam toetada ei saa.
Quod licet Iovi…
Neokonservatiivse välispoliitika analüüs peaks panema ka Eesti paremini aduma, millised on või peaksid olema Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhialused.
Ladina-Ameerika mitmepalgeline tee: koostöö, sõltuvused ja igatsetud suveräänsus
Ladina-Ameerikas on korduvalt püütud luua piirkondlikku koostööd, ent ometi on regioon tänaseni killustunud – koostöövormid tekivad ja kaovad ning algatused jäävad poolikuks. Piirkonna areng on sõltuv suurriikide mängudest ning poliitilist pilti varjutavad ideoloogilised vastasseisud ja ebastabiilsus. USA mõju piirkonnas on aga ainulaadne. See ei ole pelgalt suurriigi mõju väiksematele naabritele – USA-d nähakse korraga nii eeskuju kui ka sekkumisena. Ometi on USA ja Ladina-Ameerika suhteid kujundatud juba enam kui kahe sajandi vältel, tehes neist ühe esimese ja järjepidevama läänepõhise piirkondliku suhtemudeli väljaspool Euroopat.
Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist
Kord kümnendi jooksul toimuv ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverents leidis tänavu aset märgilisel ajal, mil humanitaarabi ja arengukoostöö seisavad silmitsi süveneva kriisiga. Kui varasemad kohtumised on keskendunud uute rahastuste leidmisele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks, siis juuli algul Sevillas toimunud konverents märkis fookuse muutust hoidmaks rahvusvahelise abi andmist üldse töös. Mitmete endiste suurdoonorite ulatuslikud kärped on tõsiselt pärssinud elutähtsa humanitaar- ja tervishoiuabi jätkusuutlikkust ja toimimist.
Unistusest pettumuseni: Gruusia rahvusloo ümberkirjutamine
Vähesed hetked Gruusia lähiajaloos on olnud riigi ja rahvusliku identiteedi seisukohalt nii määravad kui endise peaministri Zurab Žvania kõne Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel 27. jaanuaril 1999: „Ma olen grusiin ja seega olen eurooplane.“ Sealtpeale sai nendest sõnadest Gruusia rahvusliku narratiivi nurgakivi ja Euroopa-püüdluste moto.
Mida oleks maailmal õppida Eesti arengukoostööst? Aga eestlasel endil?
Miks peab Eesti tegema arengukoostööd? Tundub ehk esmapilgul pisut kummaline küsimus 27 aastat peale seda, kui Eesti oma esimesed arengukoostöö vahendid Ukrainale eraldas. Teistpidi pole ehk seda küsimust küsitud hoopis piisavalt – miks muidu on Eesti jätkuvalt Euroopa Liidu „punane latern“ oma kodanike arengukoostöö teadlikkuse ja toetuse osas.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Armida van Rij: Trump, Silicon Valley ja Euroopa paremäärmuslus
Kujunemises on uus Atlandi-ülene allianss. Vana partnerlus rajanes liberaalse demokraatia edendamisel, normidepõhise rahvusvahelise korra kaitsel ning julgeolekupaktil USA ja Euroopa vahel. Asemele tuleb uus teineteisemõistmine ultrakonservatiivsete väärtuste, autokraatlike kalduvuste ja nativismi alusel.