1. 93 aastat tagasi1 esitas USA 28. president Thomas Woodrow Wilson Kongressile 14 punktist koosneva USA rahueesmärkide loetelu Esimese maailmasõja lõpetamiseks. Esimene punkt (enne desarmeerimisküsimusi, rahvaste enesemääramise õiguse kuulutamist jm) deklareeris, et tulevikus „tehakse diplomaatiat alati otsekoheselt ja avalikkuse silma all”.2
Arvatakse, et tol hetkel oligi Wilsonil idealistlik taotlus kogu diplomaatiline suhtlus avalikuks muuta. Konkreetse tõuke andis maailmasõda, mille üheks põhjuseks peeti riikide/blokkide vahel sõlmitud salalepingute süsteeme. Kuid survetegurid olid laiema iseloomuga. Juba 19. sajandi lõpus kostis hääli, et senine ortodoksne diplomaatia on oma lõpule jõudnud. „Uut diplomaatiat, mis seda pidi asendama, defineeriti tavaliselt ebamääraselt, kuid see põhines selgelt uuel avatusel, mis võrsus kiiremast kommunikatsioonist, pressi kasvavast mõjujõust ning demokraatlikes riikides võimu nihkumisest valitsevalt eliidilt valitsetavate kätte.”3
Ajalukku süüvimata tõdeme, et kogu ettevõtmise pikaajaline tulem oli vastuoluline. Võimatus igapäevast diplomaatilist suhtlust avalikult teostada selgus väga varsti. Versailles’ rahulepingu läbirääkimisi peeti – Wilsoni initsiatiivil – teisi osalisi solvava sügava konfidentsiaalsuse õhkkonnas ja vaid mõnede toimijate, st võitjariikide vahel. Teisalt jäi Wilsoni initsiatiivist ajalukku sügav jälg. Peale Esimest maailmasõda juurdus rahvusvahelisse õigusesse arusaam, et riikidevahelised lepingud, st diplomaatia valmistoodang, peavad olema avalikud dokumendid. See tagatakse lepingutekstide deponeerimise protseduuriga. Tagasilöögid tulid4, kuid tänapäeval toimib lepingutekstide avalikkuse nõue kahtlusteta.
2. 2010. aasta lõpul Wikileaksi (WL) poolt järk-järgult kuni 250 000 USA diplomaatilise memorandumi avalikustamine on käivitanud järjekordse debati tehnoloogia, pressi ja poliitika suhetest. Kõrvalteemana toimub arvamusevahetus diplomaatia avatuse ja avaliku diplomaatia teemal.
Kahtlemata on võimalik viimast probleemi käsitleda arvututest erinevatest vaatepunktidest. Arusaamatuste vältimiseks küsime kohe alguses: kas Julian Assange´i ja WLi projekti saab pidada Woodrow Wilsoni ideede mantlipärijaks? Sellele küsimusele vastame eitavalt. Iga suure leiutise tegemise järel kombatakse leiutise võimalike rakenduste piire kuni kaose tekitamiseni. Olgu leiutiseks ratas, dünamiit, tuumaenergia või internet. Selles kontekstis on Assange´i asjakohane käsitelda tehnoloogiaanarhistina5. Tema eesmärk ei olnud avaliku diplomaatia edendamine ning diplomaatilised paljastused ei ole olnud WLi prioriteetne valdkond6. WL kasutas lihtsalt infot, mille ta kätte sai.
Demokraatia (meta)keel ja diplomaatia keel ei võimalda teatud juhtudel vastastikku ning üks ühele tõlke tegemist.
Kuid WLi tegevus on ajendanud vaidlema laiematel sõnavabaduse, infoleviku vabaduse ning demokraatia edendamise teemadel. Selliste arutelude käigus võib küsimus Wilsoni pärandi juurde tagasipöördumisest olla õigustatud. Viimase saja aastaga on arenenud demokraatia ning infotehnoloogiad. Kuid oluline osa maailma diplomaatilisest kommunikatsioonist pole avalikkusele kättesaadav. Miks on kardin püsinud ja püsib?
3. USA diplomaatide memode internetti jõudmise järel on eelkõige rõhutatud seda kahju, mille toob kaasa vaenulikele jõududele kasuliku info kättesaadavaks muutmine. Tõepoolest, konfliktitsoonides võivad sellised paljastused ohtu seada diplomaatide, sõjaväelaste, samuti eraisikute elud. Kuid enamus diplomaatilisest suhtlemisest ei toimu vaenulike ja/või konfliktidest haaratud riikide ning valitsuste vahel. Seega on Wilsoni pärandi tuum pigem küsimuses, kas mittevaenulike riikide vahel on/oleks võimalik kogu diplomaatiat teha „alati otsekoheselt ja avalikkuse silma all“.
4. Senine kogemus ütleb, et selline diplomaatia ei ole võimalik. Samas kutsub vastus demokraatlikus ühiskonnas esile ebamugavustunde, millega toimetulekuks ei olegi õiget taktikat (muidu ei huvitaks selle artikli teema kedagi). Sellele ebamugavustundele näkku vaatamine tähendaks tunnistamist, et demokraatia on ideoloogiline mõttesüsteem, mille võimekusel maailma tõlgendada on omad piirid ja piiratus. Ehk – ühiskondlikus elus on valdkondi, näiteks diplomaatia, mille kõiki mõisteid ja protseduure demokraatlik avalikkus ei ole kadudeta võimeline enda jaoks lahti seletama7.
5. Eelnev väide on apoliitiline ning tähendab lihtsalt seda, et demokraatia (meta)keel ja diplomaatia keel ei võimalda teatud juhtudel vastastikku ning üks ühele tõlke tegemist.
6. Mõningase tõestuse arendamiseks väidame, et:
– suhtes diplomaatiaga iseloomustab demokraatiat ja laiemalt euroopalikku kultuuri püüe riikidevahelisi kompromisse (ekslikult) samastada rahvusvahelise koostööga8;
– demokraatlikus riigis käsitleb avalik arvamus iga (sh diplomaatilise) kommunikatsiooni akti infona. Tulemusena suhtlemise olemusesse sageli ei jõuta.
7. Mänguteooria raudvarasse kuulub nullsumma loogika mõiste (ühe mänguri võit on paratamatult teise kaotus) ning „vangide dilemma” taolised mudelolukorrad. Need on lihtsakoeliselt jõhkrad ja eeldavad, et mängurid teavad, millist mängu mängitakse, nagu ka seda, et suure tõenäosusega üks neist kaotab. Rahvusvahelistes suhetes ei ole nullsumma olukorra tekitamiseks vaja sõjalisi konflikte. Kõik materiaalsed, intellektuaalsed ning sotsiaalsed ressursid on maakeral paratamatult piiratud ning neid tuleb jagada. Küsimus on jagamise mehaanikas.
7.1. Moodsa diplomaatia ajastul on fetišeeritud koostöö mõiste. Teatud välispoliitiliste situatsioonide avalik iseloomustamine nullsumma olukorrana ning huvide lepitamatu konfliktina9 lõhnab tagurluse järele. Paralleele võib tuua valgustusajastu progressiusu ja teaduse väidetava kõikvõimsuse teesiga. Väita, et teadus ei suuda põhimõtteliselt lahendada kõiki looduse saladusi ja diplomaatia põhimõtteliselt ei suuda lahendada kõiki konflikte, on tänapäeval … ütleme ebakorrektne.
Demokraatia on ideoloogiline, mitte loogiline nähtus.
7.2. Seepärast on suur osa diplomaatilisest püssirohust läbi aegade kulutatud ja kulub edaspidigi nullsumma loogika varjamisele. „Vangide dilemmaga” mõõdetavad olukorrad on olemas, kuid maailm ei ole vangla. Rahvusvahelise suhtlemise loosung kõlab, et piiratud ressursside jaotamise puhul ei saa kõik võita, kuid ükski osapool ei tohi olla avalik kaotaja. Diplomaatia peab olema Sampo veskiks, mis hoiab käigus geopoliitilist loteriid „iga loos võidab”. Tegusa kommunikatsiooni säilitamiseks tuleb kogu aeg otsida uusi ressursse, sõnastusi ja lubadusi. Juhtub, et nood ressursid ning lubadused on tinglikud, päädides sümboolsete mainepuhastustega. Parimatel juhtudel, tõsi, ka võitmise-kaotamise mängu tõelise ületamisega.
7.3. Pearelvaks jääb iseenesest tõene väide, et „diplomaatia on kompromisside kunst”. See aitab konstruktiivselt ähmastada ja varjata piiri rahvusvahelistes suhetes esinevate nullsumma- ja tõeliselt kooperatiivsete (s.o kõik võidavad) mängude vahel. Suvalise diplomaatilise kompromissi järel on võimalik väita, et „kõik võitsid”. Selle, kas tegemist oli nullsumma suhtega, selgitaks hoopis vastus küsimusele „kas kõik kaotasid?” või „kas kõik kaotasid võrdselt?”. Kuigi tegemist on eksistentsiaalse küsimusega, püütakse see avalike arutelude puhul varju jätta. Avalik „kaotuste mõõtmise” keeles rääkimine kaotaks ka diplomaatilise viisakuse mõõdet, näiteks taotlust, et läbirääkimised peavad algama ja lõppema positiivses õhkkonnas.
7.4. Kuid karme rahvusvahelisi nullsummamänge ei ole võimalik mängida selgelt aru andmata oma võimalikest kaotustest. Kaotuste võrdlemine on tavaliselt ka tehniliselt lihtsam ja selle asjaolu kaalumisega läbirääkimiste laudade taga ning veel enam välisteenistuste tagatubades nii alustatakse kui lõpetatakse. Seepärast, nentigem, on olemas objektiivsed erinevused lepete sõlmimisel kasutatud ja sõlmitud kompromissi avalikuks põhjendamiseks kasutatavatel väidetel ja kalkulatsioonidel. Välisministeeriumide dokumendid kajastavad mõlemat loogikat ning nendele juurdepääsu piiramise tingib suuresti demokraatia identiteedi ning selle eneseusalduse säilitamise vajadus. Demokraatia on ideoloogiline, mitte loogiline nähtus.
8. Teiseks näiteks võiks olla avaliku arvamuse toimimise mehhanism, mis hägustab vahet informatsiooni ja kommunikatsiooni vahel. Selle, mida peetakse informatsiooniks, määravad meie kultuuriruumis teadlikult või alateadlikult teadusliku informatsiooni parameetrid. Teadusliku info mudel eeldab, et teabele on võimalik anda vaid üks „õige” tõlgendus ja see on fikseeritav vaid ühest, abstraktsest nn objektiivsest (teadlase) vaatepunktist, mille jäikus tagatakse spetsiaalsete protseduuridega (verifitseerimine).
Vaatamata kõigile erinevustele taasloovad nii teadus kui avalik arvamus pidevalt ühe vaatepunktiga normatiivsete arvamuste välja.
8.1. Ideaalselt sobib see vaid olukordades, kus subjekt ja objekt on selgelt oma kohtadele naelutatud. Suhtlemise, sealhulgas välissuhtlemise valdkonda sellise ootuse ülekandmine tekitab veidrad mittemõistmisi avaliku arvamuse ja diplomaatia vahel. Diplomaatilise suhtlemise käigus tekkiv info pole avalike kriteeriumite kohaselt tegelikult ratsionaalne. Teadusliku infomudeliga kooskõlas ei muutu keravälgu olemus, ükskõik kui palju teda uuritakse ja tema kohta infot avaldatakse. Keravälk ei otsusta, et ühel hetkel on tal kasulik muutuda näiteks tuulispasaks, põuaks või kevadvihmaks. Sõbraliku või veelgi enam mittesõbraliku valitsuse plaanid muutuvad aga reaalajas vastavalt nende peegeldamisele nii sõprade, partnerite kui vastaste poolt. Siin on suhtlus pigem vool, mitte fikseeritud infobitid. Kuid avalik arvamus on suuresti hetkepiltide, mitte voolu fikseerimise mehhanism.
8.2. Püüd suhtlemisprotsesse kujutada info pseudoteadusliku esitamise formaadis („ainult faktid”) on ebarealistlik. Säilitamaks midagi suhtlusele iseloomulikku kompenseerib avalik teadvus/press tekkiva lünga ebaproportsionaalse tähelepanu osutamisega kommunikatsiooni subjektidele. See kollasele ajakirjandusele iseloomulik võte (staaridele keskendumine) jõudis WLi poolt edastatud memode analüüsi käigus selgelt kvaliteetajakirjandusse. Iseloomustusi, mis mõnes memos oli antud mõne poliitilise liidri kohta, korrati ajalehest ajalehte. Samal ajal on (erinevalt 17.–19. sajandist) esinduste tegevuses persoonide iseloomustuste saatmine välisministeeriumidele taandunud kolmanda järgu ülesandeks. Sõltub muidugi asukohariigi eripärast, kuid demokraatlike riikide sisepoliitikat jälgides tegeletakse sellega tavaliselt enne ja peale valimisi. Pärast seda kaetakse isikuid vaid skandaalide ilmnedes. WLi järgselt oli mõnedes (Lähis-Ida jt) pealinnades ametlikku meelepaha, kuid üldiselt ei mõjuta personaaliateemaline madin edaspidist riikidevahelist suhtlemist kuigivõrd. Küll illustreerib eeltoodu avalikkusse ja pressi sissekodeeritud püüet diplomaatilist suhtlemist oma reeglite järgi re- ja retrokonstrueerida, mis sisuliselt tähendab müra.
Wikileaksi tegevus on ajendanud vaidlema laiematel sõnavabaduse, infoleviku vabaduse ning demokraatia edendamise teemadel.
9. Seega on olemas mõned demokraatiast endast tulenevad põhjused, „miks kardin püsib”. Aga teistpidi vaadates leiab kindlasti argumente ka teesi toetuseks, et diplomaatiat võib oodata uus kvalitatiivne avanemine. Sada aastat tagasi oli avanemiseks vaja poliitilist survet ja alles seejärel tehnoloogilisi eeldusi. Nüüd võib tegurite järjekord osutuda vastupidiseks.
Näib, et moodsad infotehnoloogiad lükkavad meid millegi poole, mida võiks nimetada õiguseks teabe lõpmatule tiražeerimisele. Lisaks sõnavabaduse retoorikale ning infovabaduse kultusele toetub see tung tõenäoliselt ka massitarbimise instinktile. Kui asju saab masstoota ja massitarbida, siis peab saama ka teavet. Ühtlasi joonistub oluline erinevus. Seni on massitarbija pidanud aktsepteerima, et isegi massiliselt toodetud tränil on oma hind. Teabe lõpmatu tiražeerimise ahvatluse kohale on heisatud aga tasuta lõunasöögi lipp10. See on ootamatu väljakutse ning mitte ainult trükiajakirjandusele või muusikaprodutsentidele. Ka diplomaatilise teabe kontrollimatu levikuga seotud ohtude arutamisel võib see osutuda takistuseks. Kujutlegem, kui palju jääks järele tänastest eetilistest vaidlustest, isegi julgeolekukaalutlustest, kui geneetiliselt muundatud taimedest pärit toodangut või tuumaenergiast toodetud elektrit lubataks laiali jagada tasuta.
Siiski on mõistlik oletada, et diplomaatia avalikustamise uue laine käivitumiseks 21. sajandil leiab vastuargumente rohkem kui seda toetavaid mõjureid. Ning juhul, kui niisugune suund peakski tuule tiibadesse saama, ei ajenda seda demokraatia defitsiit nagu vanavanaisade ajal. Uutest tehnoloogilistest võimalustest innustudes võib massitarbija lihtsalt nõuda infot massiliselt, kuna ja kuni see on tasuta. See on Wikileaksi šanss kroonikates ära märgitud saada.
Diplomaatilise suhtlemise käigus tekkiv info pole avalike kriteeriumite kohaselt tegelikult ratsionaalne.
10. Kuid taoliste püüdluste tehnoloogiline algupära oleks ühtlasi nende nõrkus. Lõpptulemus sõltuks sel juhul rohkem globaalse välissuhtlemise suundumustest. Kas riikide ja teiste rahvusvaheliste toimijate huvid langevad rohkem kokku kui lahknevad? Kas 192 ÜRO liikme huvid 2010. aastal langesid enam kokku kui 50 liikme huvid 1945. aastal? Aga võrreldes 1990. aastaga? Kui trend on, et nullsumma mängud vähenevad ja tegelik koostöö maailmas suureneb, siis võime vähemalt teoorias eeldada, et uute tehnoloogiate toel võib diplomaatia jõuda veelkordse avanemiseni.
Kui aeg selgitab vastupidist ning rahvusvaheline universum (või oluline osa selle liikmetest) on tõukumise faasis, siis – see ei vaja tõestamist – iga tehnoloogilist uuendust saab ära kasutada kõikide sõjas kõikide vastu. Orwell ei sõnastanud veel põhimõtet, et avalikustamine on varjamine11. Tulevik võib seda teha. Ning hoolimata avanemise ootusest võivad e-tehnoloogiad anda riikidevahelistele peitusmängudele uue ulmelise vormi.
Viited
- 8.jaanuaril 1918. aastal. ↩
- Vt punkt üks – “open covenants of peace, openly arrived at after which there shall be no private international understandings of any kind but diplomacy shall proceed always frankly and in the public view.” ↩
- Satow´s diplomatic practice. 6th ed. Lk. 13. ↩
- Hoare-Lavalli lepingukava Abessiinia sõja lõpetamiseks 1935 a, Molotovi–Ribbentropi pakt 1939 a jm. ↩
- Kas lisaks on tegemist kriminaalse anarhistiga, seda saame lähiajal teada. ↩
- WLi loosung on „we open governments“. Seda ka sõnasõnaliselt võttes ei asu diplomaatia pealöögi suunal. ↩
- Mingil juhul ei ole see unikaalne olukord. Meditsiin, sõjandus ning õigus võivad esitada vahekorra kohta demokraatia ning avalikkusega sama väite. ↩
- Antud kontekstis tähendab see ühtlasi väidet, et konsensuslik suhe ei ole samane vastastikku toetava elik kooperatiivse suhtega. ↩
- Nullsumma mängu teine nimetus on strictly competitive game, mis välissuhtlemises veel kahtlasemalt kõlaks. ↩
- Tekkiva valiku ühe variandi leiame Piiblis Aadama ja Eeva loos. Häkker Madu ahvatleb Eevat klikkama õuna ikoonile, saamaks kätte seni piiratud kasutuses olnud info. Info saadaksegi kätte. Kuid hinnalipik lisatakse pärast ning tasuda tuleb läbi tootmissfääri – palehigis oma leiba teenides. ↩
- WLile omistatavad libamemod on ringluses. ↩
Seotud artiklid
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.
Vahevalimiste mõju USA välispoliitikale: Ukraina ja Hiina
Arvestades rolliga, mida USA kogu maailmas täidab, ning süveneva polariseerumisega, mis on puhtalt siseasjadest jõudnud välispoliitiliste küsimusteni, pole möödunud USA vahevalimised üksnes eelmäng 2024. aastal toimuvatele presidendivalimistele, vaid nende tagajärjed küündivad ka välispoliitikasse.
Kollektiivne Putin ja kollektiivne lääs
Kollektiivne Putin – kaeblev, auahne ja vaenulik Venemaa – sündis samal päeval, kui Nõukogude Liit suri. Tänapäeval elatub ta ähvardamisest ja selle viljade lõikamisest. Kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal ja Ukraina ähvardamine on ühe medali kaks eri külge. Ukraina sõltumatus ja lääne julgeolek on samuti ühe medali kaks eri külge, kinnitab Venemaa oma viimaste nõudmistega.
Ameerika päikesepaiste pimestav jõud – kümme aastat viimase USA sõduri lahkumisest Iraagist
Et mõista, kuidas oodatud kiire ja võiduka sõja asemel jõudsid Ameerika Ühendriigid Iraagis ohvriterohke verevalamiseni, mis nõudis ligi viie tuhande liitlasvägede sõduri seas ka kahe Eesti kaitseväelase elu, tuleb vaadata piirkonda laiemalt.
COVID-19 ja Euroopa strateegilise autonoomia otsingud
Üks viirus on muutnud maailma võimupoliitikat. Euroopa Liidul tuleb seetõttu mitte ainult multilateraalset korda elus hoida, vaid edendada multipolaarset maailma, kasvades ise arvestatavaks jõuks teiste suurvõimude seas.
Palun vabandust, et hiljaks jäin! Aasia sajandi algus Euroopas
Majanduslik, ideoloogiline ja sõjaline vastasseis on kolinud Euroopast Aasiasse. 40 protsenti maailmamajandusest asub Aasias, demokraatia ja autoritaarne valitsemiskord ristavad piike ning Lõuna-Hiina merelt ja Taiwanist võib alguse saada järgmine sõda.