Valge Maja välispoliitilised valikud

Täna, mil USA presidendivalimisteni jääb pisut üle aasta, kirjeldatakse avalikkuse toetuse minetanud ja kongressi mõlema koja enamuse kaotanud president George W. Bushi administratsiooni üha sagedamini väljendiga “lame duck” – hädavaresena, läbikukkunud poliitilise jõuna. Murrangulisi otsuseid ei oodata ametis presidendilt ei sise- ega välispoliitikas, pigem suunavad analüütikud oma pilgu Valge Maja võimalikele tulevastele peremeestele või -naistele.

USAs võidetakse presidendivalimisi harva välispoliitiliste teemadega. Sagedamini toovad edu tervishoiu- või maksuküsimused. Et eelvalimistel tuleb kandidaatidel keskenduda parteikaaslastest konkurentide alistamisele, on kampaanias olulisel kohal ka eurooplastele nišiteemadena näivad küsimused, nagu näiteks abordiõigus. Uueks kuumaks kartuliks on kerkinud immigratsiooniteema, eriti pärast seda, kui Bushi administratsiooni algatus miljonite illegaalide osaliseks legaliseerimiseks kongressis läbi kukkus.

2008. aasta valimised eristuvad arvukatest eelmistest sellega, et üle pika aja ei ole kandidaatide seas ainsatki Valge Maja insaiderit – ei presidenti ega asepresidenti. Seega pole kellelgi kampaaniat alustades selget eelist.

Pürgijate rohkus on üks põhjus, mis on tinginud kampaania varase alguse. Teine ja olulisemgi on asjaolu, et iga tõsine kandidaat peab pika kampaania tarvis kokku ajama arvestatava suurusega valimiskassa. Kuna rahastajaid on vähevõitu, võib see, kes õige stardihetke maha magab, rongist maha jääda.

Kandidaatide palett on tavatult värvikas ka sooliselt, usuliselt ja rassiliselt. Arvamusuuringud selle kohta, kuidas suhtuvad valijad maailma võimsaima riigi tüüri usaldamisse mustanahalise, naise või mormooni kätte ei ole hüpoteetilised – on ju demokraatide peapretendentideks afroameerika juurtega Illinoisi senaator Barack Obama ja endine esimene leedi, praegune New Yorgi senaator Hillary Clinton, vabariiklastest on juhtpositsioonil Massachusettsi mormoonist ekskuberner Mitt Romney.

Demokraadid

Arvestades vabariikliku administratsiooni ebapopulaarsust ja kaotust 2006. aasta vahevalimistel on demokraatide lootused kõrged. Küsitlustes juhtiva Clintoni kõrval on demokraatide tõsisemateks kandidaatideks Barack Obama ja 2004. aasta valmistel John Kerry õla taga asepresidendiks pürginud advokaadist ekssenaator John Edwards.

Karismaatiline Obama, kes oli erinevalt Hillary Clintonist algusest peale Iraagi invasiooni suhtes teravalt kriitiline, on konkurente üllatanud võimeka fundraiser’ina, ajades kampaania alul kokku isegi Clintonist kopsakamaid summasid. Ent kui uudsus on esimest ametiaega senatis teeniva Obama tugevus, võib tema suhtelist kogenematust superriigi peaks pürgimisel vaadelda ka miinusena.

Nüüd, mil praeguse presidendi toetus kogeb sügavat mõõna, on truudusevandumine Reagani pärandile kõigi vabariiklaste jaoks erakordselt oluline.

Ammu spekuleeritakse võimalusega, et võitlusse võiks sekkuda endine asepresident Al Gore, kes on pärast allajäämist George W. Bushile 2000. aastal keskendunud kliimamuutuste temaatikale. Gore on demokraatide toetajate seas endiselt populaarne ja võiks partei toetuspinda laiendada keskkonnateadlike valijate seas, kes varasematel valimistel on andnud hääle Ralph Naderi taolistele nišikandidaatidele. Gore’i eeliseks on üleriigiline tuntus, kõigi poliitteemadega kursisolemine ja rahaline kindlustatus. Samas on selge, et endine asepresident ei taha tulla eelvalimistele kaotama. Seega võib eeldada, et Gore stardib vaid juhul, kui mõni demokraatide senistest juhtkandidaatidest tõsiselt komistab.

Vabariiklased

Vabariiklaste esinumbriteks on tõusnud Massachusettsi ekskuberner Mitt Romney ja endine New Yorgi linnapea Rudolph Giuliani – Rudy. Kaheksa aasta eest Bushile alla jäänud, ent jätkuvalt suurt üleriigilist tuntust nautiv Arizona senaator John McCain on kandnud kaotusi oma kampaaniameeskonnas ja on raskustes rahastajate leidmisega, ka tuuakse tema miinusena esile kõrget iga ja tervisehädasid. Tervisega on kimpus ka Romney, kes lisaks peab suutma konservatiivsematele valijatele selgitada oma ebajärjekindlaid seisukohti abordiõiguse küsimuses.

Musta hobusena sekkus võitlusse endine Tennessee senaator Fred Thompson. Thompsoni võimalikust kandideerimisest hakati rääkima alles suve hakul, kui ta ühel esinemisel möönis, et “ei ole kunagi tahtnud saada presidendiks, küll on aga alati tahtnud teha mõningaid asju, mida saab teha vaid Ameerika Ühendriikide president”. Äsja tegi Thompson oma kandideerimissoovi populaarse vestlussaate “Tonight Show” otse-eetris esinedes ka ametlikuks.

Paradoksaalsel moel räägib Thompsoni kasuks tema Hollywoodi taust, mis toob vabariikliku partei ehk GOPi – Grand Old Party ‘Suur Vana Partei’ valijatele meelde Vabariiklaste kuldaja, mil ovaalkabinetis istus Ronald Reagan. Nüüd, mil praeguse presidendi toetus kogeb sügavat mõõna, on truudusevandumine Reagani pärandile kõigi vabariiklaste jaoks erakordselt oluline.

Välisteemad rambivalguses

Ent olgu sisemaised teemad kui tahes tähtsad, ei pääse kandidaadid olukorras, kus Ameerika on haaratud mitmesse sõjalisse konflikti, mööda ka välis- ja julgeolekupoliitikast.

Iraagi konflikt ja Ameerika sõjaväelaste pikaleveninud viibimine Lähis-Idas on juba mõnda aega olnud kõige ilmsem vabariiklasi ja demokraate eristav välispoliitiline veelahe. Ent ehkki ka paljud vabariiklased on Bushi Iraagi-kurssi avalikult arvustanud, ei ole keegi suutnud selgelt öelda, kuidas peaks seda kurssi muutma.

2008. aasta valimised eristuvad arvukatest eelmistest sellega, et üle pika aja ei ole kandidaatide seas ainsatki Valge Maja insaiderit.

Pigem jagunevad kandidaadid välispoliitika vallas nendeks, kellel on senisest elust kaasa võtta välispoliitiline profiil ja kogemustepagas, ja neiks, kes oma välispoliitilist profiili alles kujundavad. Hillary Clintoni välispoliitilises kompetentsuses ei kahtle ilmselt keegi, ka John McCain ja Rudy Juliani on suutnud oma varasemas poliitilises elus luua endast kuvandi kui rahvusvahelist elu ja rahvusliku julgeoleku küsimusi valdavatest poliitikutest. Obama ja Romney jaoks on välispoliitika aga võrdlemisi uus ja ilmselt harjumatu teema.

Ent erinevalt 1992. aastast, mil noor Bill Clinton juhtis loosungiga “It’s economy, stupid!” (“Asi on majanduses, lollpead!”) valijate tähelepanu äsjaselt võidukalt Lahesõjalt kodumaistele asjadele, ja 2000. aastast, mil vaatlejad arutlesid tõsiselt selle üle, kas Bush noorema võit ei too kaasa Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise aktiivsuse vähenemist, ei saa sedapuhku keegi loota valmiste võitmisele välispoliitika võtmeteemasid eirates.

Uni- või multilateraalselt?

Olla maailma ainus superriik on ühteaegu hüve ja häda, ent ometi on see positsioon, millest keegi vabatahtlikult loobuda ei taha. Nii saab USA majandusliku ja sõjalise üleoleku kindlustamisest järgmise presidendi prioriteet, ükskõik kumma partei esindaja siis ovaalkabinetis istub.

Ent ka superriik vajab sõpru. George W. Bushi esimese ametiaja ad hoc koalitsioonide poliitikast on ka vabariiklased tänaseks taganenud ja Bushi-Cheney-Rumsfeldi “alone if we can, together if we must” (“kui võimalik, siis üksi; koos teistega, kui peab”) doktriin on pea pealt jalgele tagasi pööratud.

Siiski jätkub valdkondi, kus ameeriklased oma lähimate liitlastega ühel meelel ei ole – kliimamuutustest ja tuumakatsetustest rahvusvahelise kriminaalkohtu ja maamiinideni. Kõigil neil on siirdeid sisepoliitikasse, olgu siis seoses Ameerika tööstuse konkurentsivõime või välismissioonidel viibivate sõjaväelaste turvalisusega. Arvata, et USA sõprade meeleheaks Mr Nice Guy’d mängiks, eriti olukorras, kus läänemaailma strateegilised konkurendid Hiina, India ja Venemaa toimivad pea kõigi eelmainitud küsimuste osas unilateraalselt, on ilmselt asjatu.

Uue administratsiooni üks ülesandeid on hoida ja võimalusel parandada suhteid Euroopa liitlastega. Kui Bushi teise perioodi pehmemate toonide ning Saksamaa ja Prantsusmaa juhivahetuse järel ei saa enam rääkida Euroopa ja USA liidrite antagonismist, siis Vana Maailma avaliku arvamuse Ameerika poolele võitmine jääb uue presidendi teha.

Olla maailma ainus superriik on ühteaegu hüve ja häda.

Vahepeal inetuks kiskunud suhteid ÜROga on suursaadik John Boltoni väljavahetamine märgatavalt silunud. Kui maailmaorganisatsiooni suure saali Ameerika-vastast enamust võib Washington eirata, siis julgeolekunõukogu on olnud ja jääb Valgele Majale oluliseks välispoliitiliseks instrumendiks.

Ent vaadelgem järgnevalt mõningaid konkreetseid murepiirkondi, millega USA tulevasel liidril tuleb rinda pistma hakata.

Iraak

Väljapääsu leidmine Iraagi konfliktist saab valimiste keskseks välispoliitikateemaks. Arvestades, kui ohvriterohke on operatsioon seni olnud, kui vähe loodetust on saavutatud ja kui suureks on kasvanud ameeriklaste pahameel administratsiooni suutmatuse suhtes, võiks eemalt vaadates eeldada, et üleskutse kõik sõdurid kohe koju tuua on propagandistlikult kindla võidu peale minek.

Samas ei tohi alahinnata jälge, mille vajutas ameeriklaste maailmanägemisse 2001. aasta 11. september. Vaatamata rahulolematusele Bushi poliitikaga on Ühendriigid oma kodanike arvates sõjas, sõda aga nõuab tugevat liidrit. Veelgi enam, olukorras, kus rohkem kui sada tuhat Ameerika sõdurit Mesopotaamias päevast päeva eluga riskib, näib pehme positsioon paljude valijate silmis ebapatriootlikuna.

Kui Iraak on laskunud usu- ja rahvusrühmade vahelisse kodusõtta, siis on välisjõududel siin raske, kui mitte võimatu korda majja lüüa. Samas teeb ameeriklastele muret tõsiasi, et sõjast räsitud Iraagist on saanud ka rahvusvaheliste islamiäärmuslike terrorivõrgustike treeningu- ja propagandatanner.

Vinduv Afganistani kriis ja Indiaga jätkuv tüli Kashmiri kuuluvuse üle on Pakistani valitsejatele eksistentsiaalne probleem.

Juhtivaid Ameerika terrorismianalüütikuid Peter Bergen väitis hiljuti, et Iraagis valitsev kaos on lubanud Al Qaedal seal luua oma turva-alad, milletaolisi riigis enne Saddami kukutamist ei olnud. Bergeni sõnul on just turva-aladel väljaõppe saanud terroristidel olnud juhtiv osa mitte ainult USAd tabanud rünnakutes vaid ka Londoni metrooplahvatustes ja mitmes teises viimase aja terroriaktis.

Afganistan

Afganistani stabiliseerimine on USA-le sama oluline nagu Iraagi operatsiooni lõpuleviimine. On ju ameeriklased just Afganistanis teinud oma viimaste aastakümnete suurimad strateegilised möödalaskmised. Just see, et ameeriklased Nõukogude vägede lahkumise ja Mohammad Najibullah režiimi langemise järel oma mudžahiididest liitlased abita jätsid, tõukas Afganistani verisesse kodusõtta ja lubas tõusta ultrakonservatiivsel Talibanil. Ent tegelikult tehti traagiliste tagajärgedega viga juba 1980ndatel, kui Ühendriigid rahastasid äärmuslike islamivõitlejate väljaõpet ja varustamist ning võimaldasid seni killustunud ja geograafiliselt hajali rühmitustel luua üleilmse võrgustiku.

Olukorras, kus Taliban ja Al Qaeda hulguvad Afganistani ja Pakistani piirialadel üsna vabalt ringi, ei saa ükski Ameerika president lubada seal enne 2001. aastat valitsenud olukorra taastumist. Ka peavad USA poliitikaringkonnad Afganistani transatlantilise julgeolekukoostöö lakmustestiks. Mõnede eurooplaste jätkuv soovimatus Afganistani panustada võib oluliselt kahjustada NATO tulevikku ja anda ameeriklastele märku, et tõeliselt olulistes julgeolekuküsimustes peavad nad jätkuvalt olema valmis tegutsema üksi või väheste valitud liitlaste toel.

Nii Iraagi kui Afganistani konfliktidest väljumise strateegiaid vaagides peab iga presidendikandidaat arvestama, et vägede enneaegse väljatoomise korral saavutavad terroristid olulise propagandavõidu ning kasvab tõenäosus, et islamiäärmuslased, kes ei ole enam seotud sõjaga oma “koduväljakul”, tugevdavad pingutusi, et järgneda ameeriklastele nende koju.

Iraan

Veel üks probleemipundar, mille Bush pärandab oma järglasele, on Iraan. Antagonism ja usaldamatus ameeriklaste ja Teherani klerikaalse režiimi vahel ulatub Iraani revolutsiooni aegadesse. Ettevaatlikke ettepanekuid Iraani regionaalsete probleemide lahendamisse konstruktiivselt kaasata on omal ajal teinud välisminister Madeleine Albright ja hiljuti parteideülest Iraagi töögruppi juhtinud James Baker ja Lee Hamilton. Ent kuna Teheran defineerib oma rahvuslikke julgeolekuhuve USAst diametraalselt erinevalt, on senised püüdlused nurjunud.

Mõõduka presidendi Mohammad Khatami asendumine populistist konservatiivi Mahmud Ahmadinejadiga 2005. aastal ja Teherani jätkuv toetus Iisraeli- ja Lääne-vastastele rühmitustele teevad suhete üldise normaliseerimise lähemas tulevikus ebatõenäoliseks. Samas peab Washington vähemalt tuumaküsimuses jätkuvalt otsima viise, kuidas avaldada Teheranile efektiivselt survet.

Lähis-Ida

Palestiina-Iisraeli probleemi lahendamine ja rahu Lähis-Idas on nii Clintoni kui Bushi valitsemisajal aeg-ajalt paistnud käeulatuses. Parim šanss läbimurde saavutamiseks Clintoni teisel ametiajal kukkus aga läbi, kuna mitmete piirkonna mõjukate riikide, eeskätt Iraani ja Süüria huvides on konflikti jätkumine nii Palestiina omavalitsuse aladel kui Iisraeli ja Liibanoni vahel. Süüria vägede lahkumine Liibanonist eelkõige USA ja Prantsusmaa survel tõi järjekordse lootuskiire, ent uus poliitiliste mõrvade laine Liibanonis, Iisraeli-Hezbollah’ konflikti lahvatamine 2006. aastal ning Hamasi valimisvõit ja Palestiina omavalitsuse lõhenemine kustutasid selle kiiresti.

Väljapääsu leidmine Iraagi konfliktist saab valimiste keskseks välispoliitikateemaks.

Kuivõrd Süüria ja Iraan on oma valitsejate kodumaise legitiimsuse kasvatamise viisiks valinud mitte Iisraeli-Palestiina konfliktile lahenduse leidmise, vaid kompromissitu vastupanu õhutamise ja kriisi pikendamise tee, siis on nende riikide konstruktiivne kaasamine osutunud senistele USA administratsioonidele üle jõu käivaks ürituseks. Lähitulevik näitab, kas Iisraeli peaministri Ehud Olmerti ja Palestiina omavalitsuse presidendi Mahmud Abbasi hiljutine lähenemine jääb vaid järjekordseks virvatulukeseks.

Pakistan

Vaatamata sellele, et kindral Pervez Musharrafi valitsus on Talibani langemisest saadik olnud Washingtoni liitlane terrorismivastases sõjas, on just Pakistan see riik, mis võib negatiivsete arengusuundade korral maailma julgeolekut katastroofiliselt ohustada. Rohkem kui saja miljoni elanikuga islamiriik on etniliselt killustunud. Sõjaväeline valitsus jagab maid nii mõõdukalt islamistlike opositsiooniparteide ja parlamendiväliste radikaalsete usurühmitustega kui ka omaenda kõrgema kohtuvõimuga ega suuda päriselt ohjata isegi riigi eriteenistusi, mille juhtide nägemus näiteks Afganistani kriisi lahenduste osas ei pruugi Musharrafi seisukohtadega sugugi ühtida. Valimiste eel ägenev vägikaikavedu presidendi ja ekspeaministrite Benazir Bhutto ja Nawaz Sharifi vahel jätab võimuvõitluse tulemuse lahtiseks.

Ühelt poolt läänepiiril vinduv Afganistani kriis ja teiselt poolt suure naabri Indiaga jätkuv tüli Kashmiri kuuluvuse üle on Pakistani valitsejatele eksistentsiaalseteks probleemideks. Et nii India kui Pakistan on de facto tuumariigid, siis võib Pakistani poliitiliste vaekausside langemine radikaalsete islamistlike jõudude kasuks panna Ameerika Ühendriigid globaalse julgeoleku peamise tagajana raskete küsimuste ette.

Kagu-Aasia

Lõuna- ja Kagu Aasia seovad ameeriklasi kahe aastakümnete pikkuse julgeolekugarantiiga. Üks kaitseb Lõuna-Koread põhjanaabri invasiooni eest, teine Taiwanit Mandri-Hiina katsete eest maid jõuga ühendada.

Põhja-Korea režiimi suletus ja umbusaldus mis tahes läänemaailmast tulevate diplomaatiliste avangute suhtes teevad selle riigi käitumise prognoosimatuks. P’yŏngyangi režiimi käsutuses olevast plutooniumipommist lähtuv oht on pannud Washingtoni aeg-ajalt muskleid näitama: näiteks soovitas endine kaitseminister William Perry Pentagonil mullu suvel stardiplatvormile paigutatud Korea kaugmaaraketi täppislöögiga hävitada. Ent võimalus, et miljon hambuni relvastatud Põhja-Korea sõdurit säärase provokatsiooni peale üle piiri lõunasse valgub, sunnib ameeriklasi pikkadele ja rasketele läbirääkimistele.

Teheran defineerib oma rahvuslikke julgeolekuhuve USAst diametraalselt erinevalt.

Samavõrd keeruline on Taiwani küsimus. Kui esimese generatsiooni Taiwani poliitikute mantraks oli Mandri-Hiinaga ühinemine Hiina Vabariigi egiidi alla, siis uue põlvkonna juhid räägivad üha enam iseseisvumisest, mida kommunistliku Rahvavabariigi võimud Pekingis võtavad provokatsioonina. Seni on USA võtnud oma kaitsegarantiid tõsiselt ja vastanud Mandri-Hiina ähvardustele lahingutehnika paigutamisega Taiwani väina. Ent sedamööda, kuidas kasvab Mandri-Hiina majanduslik ja sõjaline võimsus, muutub mõte kaitsegarantii reaalsest realiseerimisest Washingtonile üha vastumeelsemaks. Selle asemel keelitab Valge Maja Taiwani võime paindlikkusele.

Mida on Eestil loota?

USA jätkuv aktiivsus maailma julgeolekuprobleemide lahendamisel vastab hästi ka Eesti julgeolekuhuvidele. Oma tagasihoidlike võimaluste piires peaksime neis organisatsioonides, mille liikmete hulka me kuulume, tegema lobby selle nimel, et veenda ameeriklasi kannatlikkusele ja paindlikkusele, mida on vaja koalitsioonide loomiseks, ja teiselt poolt kannustama eurooplasi jagama ameeriklaste koormat globaalse turvalisuse tagamisel.

Tuleb tunnistada, et Bushi administratsiooni vastuoluline ja kohati edutu välispoliitika on siiski olnud suures osas väärtuspõhine ja kohati lausa naiivselt idealistlik. Kuigi lääne tüüpi demokraatia importimisel saadud õppetundidest tuleb teha omad järeldused, on maailma juhtiva suurriigi pigem väärtustele kui pragmaatilistele huvidele rajatud välispoliitika Eestile kasulik. Maailmas, kus huvid domineerivad väärtuste üle, oleks väikestel hakkama saada sootuks raskem.