detsember 14, 2012

Väsiva suurvõimu kaitseks

Robert Kagani uusim raamat on teretulnud vahelduseks levinud allakäigukirjanduse sekka.

Robert Kagan: The World America Made. Knopf 2012. 149 lk.

Selle lehe lugejale on USA ja Euroopa mandumise ning Aasia ja arengumaade majandusliku ja strateegilise tõusu lugu väsitavalt tuttav. Allakäigukirjanduse sekka on teretulnud Ameerika välispoliitika mõtleja Robert Kagani uus raamat „The World America Made“. USA üks tuntumaid välispoliitika kommentaatoreid Robert Kagan on Ameerika globaalse jõu säilitamise ja selle kasutamise üks kesksemaid apologeete ning eestkostjaid.1
Kagani kümme aastat tagasi ilmunud raamat “Of Paradise and Power” on andnud tooni viimase kümnendi euroatlandilise julgeoleku diskussioonile. Selles raamatus väitis Kagan, et “ameeriklased on Marsilt, eurooplased Veenuselt”. Euroopa unistuse täitumine – kontinent on ühinenud ning rahus – ei toetu pelgalt Immanuel Kanti vabariikliku rahu tingimuste täitmisele, vaid on teostunud ka tänu Ameerika julgeolekugarantiile. Kagan manitses ameeriklasi Euroopa uut rahuseisu mitte enesestmõistetavaks pidama ning kutsus eurooplasi üles oma kaitsesse rohkem panustama. Uues raamatus kordab Kagan sama mõtet dramaatiliselt muutunud keskkonnas.
Eelmisel kümnendil tundus Ameerika võim mäetipul olevat. Veel viis aastat tagasi räägiti USAst kui hyperpower’ist, isegi kui überpower’ist2. Kuid tänu globaalsele majandussurutisele oleme paari aastaga näinud järsku pööret; kommentaatorid kiidavad veendunult Hiina mudelit ja tõusu ning laidab dekadentseid vanu eurooplasi ja võlgades suplevaid ameeriklasi.
Hiina tõusu optimistlik kajastus eeldab, et maailma jõukeskme liikumine ida ja lõuna suunas võib toimuda rahumeelselt, ohustamata integreeritud globaalset majandust või vanu demokraatiaid. Rahvusvahelised institutsioonid, nagu ÜRO, IMF, Maailmapank, OSCE, mille Ameerika peale Teist maailmasõja lõi, on nüüdseks nende looja hinnangul võitnud piisavalt legitiimsust, et omil jalul seista. Nende hinnangul on meie majanduslik ja ka informatiivne integreeritus ja sõltuvus tekitanud olukorra, kus klassikaline sõda riikide vahel pole enam mõeldav. Ka autoritaarsed riigid nagu Hiina või Vietnam ei sarnane kunagistele totalitaarsetele diktatuuridele. Nad on integreeritud maailma majandusse ning võimaldavad enamikule oma kodanikest materiaalset rikastumist ilma suurejooneliste repressioonideta ning nad töötavad rahvusvaheliste institutsioonide, nagu Maailmapank ja Valuutafond, ÜRO ja OSCE, raames. Põhja-Korea, kelle sõjakas repressiivrežiim sarnaneb Mao ja Stalini omale, on täna märkimisväärne oma erandlikkuses. Paljude hinnangul ei nõua vaba maailma turvalisus enam vaba maailma liidri kaitset.
Kagan aga näeb rahvusvaheliste institutsioonide edus ning demokraatia levikus pigem Ameerika järjekindlate püüdluste ning võimukasutuse tulemit.
Ameerika ei põhjustanud üksinda 1980.–1990. aastate demokratiseerimiste lainet Kesk- ja Ida-Euroopas, Kagu-Aasias, Ladina-Ameerikas, küll aga hõlbustasid Ameerika võim ning nõuded, et diktaatorid repressioonidest hoiduksid, pöörete veretut toimumist. Ning Ameerika dominantsus tähendab ka seda, et mõnigi äsja valitsuse kukutanud revolutsionäär võib lihtsalt ehtida ennast demokraatia rüüga, millele järgneb rahvusvaheline tunnustus, raha ja legitiimsus. Võrdluseks toob Kagan 1930ndaid ja 1960ndaid, mil vastavalt fašismi ja kommunismi näiline võidukäik samuti imiteerivaid režiime sünnitas (1930ndad Euroopas või 1960ndad Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas).
Kui Ameerika võimu langus kunagi paratamatuseks muutub, soovib Kagan, et see toimuks pigem hiljem kui varem. Pääseteena näeb Kagan seda, et USA saaks oma võimu vähendamist või jagamist teostada sarnaselt Briti impeeriumi langusele, mil Inglismaa sai turvatundega anda võimu üle riigile, kes jagas tema väärtusi ning oli valmis teda kaitsma. Kagani hinnangul ei kattuks demokraatliku Hiina strateegilised huvid küll otseselt Lääne omadega, kuid oleksid meie huvidele vähem vastandlikud.
Täna on Ameerika strateegiline positsioon veel kindlustatud – kaitse-eelarve, mis on pool maailma tervikust, võimaldab võita kõiki konventsionaalseid vastaseid. Ka USA võimule oponeerivad riigid teevad USAga sõjalist koostööd, kui see on üldiseks hüvanguks – nt on Hiina osalenud NATO ja ELi juhitud piraatluse takistamise operatsioonides Somaalia lähistel ning Venemaa viib koos USAga läbi terrorismivastaseid õppusi. Ameerika sõjaline jalajälg 150 riigis on mistahes teise võimu poolt raskesti ületatav eelis. Ning praegu otsivad kõik Hiinat ümbritsevad riigid pigem Ameerika toetust ja kohalolekut, seda nii vanad liitlased nagu Jaapan või Lõuna Korea kui endised USA vastased nagu Vietnam või Birma.
Kõige enam kardab Kagan, et Ameerika poliitikud võivad allakäigu narratiivi uskudes selle teoks teha. Vastuargumendina joonistab Kagan värvika pildi kogu külma sõja vältel toimunud ameeriklaste enesehirmutamisest. 1940ndate lõpust kartsid Ameerika otsustajad Nõukogude majanduse tõusu ja kommunismi edenemist. 1960ndate revolutsioonid Aafrikas ja kommunistlikud pöörded Ladina-Ameerikas veensid ameeriklasi, et kapitalistlik maailm oli kaotamas ideoloogilist lahingut. Kui oli üldse õige aeg uskuda ameeriklaste allakäiku, oli see 1970ndatel, mil riik oli taandumas Vietnamist ning majandus oli alla jäämas Jaapanile ja võetud naftariikide pantvangiks. Alles 1980ndate lõpul hakati laialt ja siiralt uskuma, et Lääs võidab külma sõja.
Kagan tahab ameeriklasi veenda, et nende hirmudes pole midagi uut, kuid ei suuda lõpuni tõestada, et hirmud seekord alusetud on. Raamat on pateetiline ja retoorikas tugev, aga käsitleb ainult pinnapealselt neid majanduslikke argumente, mille põhjal Aasia tõusu ennustatakse. Kagan ei süvene ka Ameerika majanduse tausta.
Eestile on Kagani argumentide edukus vägagi oluline. Viimase 20 aasta jooksul oleme Ameerika juhtpositsioonist palju võitnud. Meid katab Ameerika julgeolekugarantii; me jagame Ameerika väärtusi ja välispoliitilisi seisukohti ning väikese avatud liberaalse riigina sõltume avatud ülemaailmastunud institutsioonidest, mille Ameerika peale Teist maailmasõda üles ehitas. Eesti vajab majanduslikult tugevat ja strateegiliselt julget Ameerikat.
Kagani raamat varustab välis- ja kaitseministeeriumi ametnikke hea retoorikaga, ent kas see peaks neid ka murelikuks tegema?  Kui Kagan kümme aastat tagasi samade argumentidega esines, pöördus ta raamatus nii ameeriklaste kui eurooplaste poole. Selles raamatus on viited Euroopale pea kõik ajaloolised, välja arvatud eelviimasel leheküljel poliitkorrektselt lühike meeldetuletus, et Euroopa ja USA peaksid koos tegutsema. Kagani raamat on järjekordne kinnitus Euroopa vähenevast tähtsusest Ameerika strateegilises mõtlemises.
______
1 Kagan istub vaatlejana ka võimule eriti lähedal. Tema abikaasa on USA tippdiplomaat Victoria Nuland, kes on teeninud mh USA saadikuna NATOs.
2 Vastavalt Amy Chua: Day of Empire: How Hyperpowers Rise to Global Dominance – and Why They Fall (2007), ja Josef Joffe: Überpower: The Imperial Temptation of America (2007).

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar