august 1, 2008

Pärast neokonservatismi

Oma usus, et ajalugu saab suunata, kui rakendada vajalikul määral jõudu ja tahet, meenutab neokonservatism leninismi, väidab Francis Fukuyama ja kinnitab, et nii poliitilise sümboli kui ka mõttevooluna on neokonservatism muutunud millekski selliseks, mida tema enam toetada ei saa.

Oma usus, et ajalugu saab suunata, kui rakendada vajalikul määral jõudu ja tahet, meenutab neokonservatism leninismi, väidab Francis Fukuyama ja kinnitab, et nii poliitilise sümboli kui ka mõttevooluna on neokonservatism muutunud millekski selliseks, mida tema enam toetada ei saa.


Francis Fukuyama

Pärast neokonservatismi

Oma usus, et ajalugu saab suunata, kui rakendada vajalikul määral jõudu ja tahet, meenutab neokonservatism leninismi, väidab Francis Fukuyama ja kinnitab, et nii poliitilise sümboli kui ka mõttevooluna on neokonservatism muutunud millekski selliseks, mida tema enam toetada ei saa.

Iraagi sõja alguse kolmanda aastapäeva künnisel ei tundu kuigi usutavana, et sissetungi või selle taga seisnud ideid saaks tagantjärele hinnata positiivselt. Iraaki tungides pani Bushi administratsioon aluse isetäituvale ootusele: Iraak on nüüd võtnud Afganistanilt üle džihaaditerroristide magneti, väljaõppekoha ja tegutsemisbaasi rolli, kus jagub ohtralt ameeriklastest sihtmärke, keda sihikule võtta. Ühendriigid pole kaotanud võimalust luua Iraak, milles domineeriksid šiiidid, kuid uus valitsus jääb veel aastateks nõrgaks. Sellest tulenev võimuvaakum toob vältimatult kaasa kõigi Iraagi naabrite, kaasa arvatud Iraani mõju tugevnemise. Iraaklased on kindlasti saanud kasu Saddam Husseini diktatuuri kukutamisest ning pole välistatud, et mõningane positiivne kõrvalmõju on sellel ka Liibanonis ja Süürias. Kuid on võimatu näha, kuidas õigustab see verd ja raha, mida Ühendriigid on seni pidanud oma projektile kulutama.
Niinimetatud Bushi doktriin, millest administratsioon juhindus presidendi esimesel ametiajal, on nüüd rusudeks varisenud. Doktriini kohaselt, mis muu hulgas leidis väljenduse Ühendriikide 2002. aasta riikliku julgeoleku strateegias, peab Ameerika 11. septembri rünnakute järel aeg-ajalt ette võtma ennetavaid sõdu, et kaitsta ennast massihävitusrelvadega paariariikide ja terroristide vastu; et vajaduse korral tuleb neid sõdu pidada üksi; et Laiema Lähis-Ida demokratiseerimine kujutab endast pikaajalist lahendust terrorismiprobleemile. Kuid edukas ennetav tegevus sõltub tuleviku etteennustamisest ning korralikest luureandmetest, mida Ameerikal paraku polnud. Ameerika tajutav unilateralism tõukas samal ajal riigi enneolematusse isolatsiooni. Pole siis imestada, et presidendi teise ametiaja algul distantseerus administratsioon varasemast poliitikast. Praegu töötatakse näiteks ümber riikliku julgeoleku strateegiat.
Kuid suurima tagasilöögi osaliseks võib veel saada idealistlik püüe kasutada Ameerika jõudu demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas. Tajutav lüüasaamine Iraagis on taas tugevdanud välispoliitilise mõtte alal Henry Kissingeri laadis “realiste”. Juba praegu on ilmunud terve hulk raamatuid ja artikleid, mis taunivad Ameerika naiivset wilsonismi ning ründavad maailma demokratiseerimise ideed. Administratsiooni teise perioodi pingutused Laiemas Lähis-Idas demokraatiat edendada, millele pani aluse Bushi teise ametiaja inauguratsioonikõne kõrgelennuline retoorika, on kandnud mõningaid üsna problemaatilisi vilju. Islamistlik Moslemite Vennaskond esines novembris ja detsembris väga võimsalt Egiptuse parlamendivalimistel. Kuigi detsembrikuiste valimiste korraldamine Iraagis oli juba omaette saavutus, tõi see kaasa šiiitide bloki esiletõusu. Sellel on tihedad sidemed Iraaniga (kus juunis oli presidendiks saanud konservatiivne Mahmud Ahmadinejad). Kuid tõeline pauk oli Hamasi kindel võit eelmise kuu Palestiina valimistel, millega tõusis võimule liikumine, mis on seadnud oma selgeks eesmärgiks Iisraeli hävitamise. Inauguratsioonikõnes sõnas Bush, et “Ameerika elulised huvid ja meie sügavaim veendumus langevad nüüd ühte”, kuid aina enam kõlab süüdistusi, et Bushi administratsioon tegi suure vea, kui üldse hakkas herilasepesa torkima, ja et Ühendriigid oleksid pidanud pigem endiselt toetuma Lähis-Idas oma traditsioonilistele autoritaarsetele sõpradele. Õigupoolest on püüde edendada demokraatiat kogu maailmas illegitiimse tegevusena vaidlustanud nii sellised vasakpoolsed nagu Jeffrey Sachs kui ka traditsioonilised konservatiivid, näiteks Pat Buchanan.
Reaktsioon demokraatia edendamisele ja aktiivsele välispoliitikale ei pruugi sellega piirduda. Inimesed, keda Walter Russell Mead nimetab Jacksoni vaimus demokraatideks – niinimetatud punaste osariikide ameeriklased, kelle pojad ja tütred võitlevad ja surevad Lähis-Idas –, toetasid Iraagi sõda usus, et nende lapsed kaitsevad Ühendriike tuumaterrorismi eest, mitte ei edenda demokraatiat. Nad ei taha keset ebakõlbelist sõda presidendile selga keerata, aga tasapisi võib tajutav läbikukkumine Iraagis tõugata nad pooldama isolatsionistlikumat välispoliitikat, mis ongi nende puhul märksa loomulikum. Hiljutine Pew uuring näitas avalikkuse kaldumist isolatsionismi suunas: ameeriklaste protsent, kes arvavad, et Ühendriigid “peavad tegelema omaenda asjadega”, oli viimati nii suur Vietnami sõja ajal.
Ennekõike on Iraagi ja Laiema Lähis-Ida demokratiseerimist pooldanud just neokonservatiivid nii Bushi administratsioonis kui ka väljaspool seda. Just neid hinnatakse (positiivselt või negatiivselt) otsustavaks kaalukeeleks, mis surus peale režiimimuutuse Iraagis, kuid ometi on just nende idealistlikud vaated eelseisvatel kuudel ja aastatel kõige enam ohus. Kui Ühendriigid tõmbuvad pärast lahkumist Iraagist maailmast tagasi, oleks see minu arvates suur tragöödia, sest Ameerika jõud ja mõju on olnud otsustava tähtsusega avatud ja üha demokraatlikuma korra püsimisel kogu maailmas. Neokonservatismi probleemid ei seisne mitte eesmärkides, mis on sama ameerikalikud kui õunapirukas, vaid pigem ülemilitariseeritud vahendites, millega neid üritatakse saavutada. Ameerika välispoliitika ei vaja mitte naasmist kitsarinnalise ja küünilise realismi juurde, vaid “realistlikku wilsonismi”, mis sobitaks eesmärgid ja vahendid paremini omavahel kokku.
Neokonservatiivide pärand
Mil moel suutsid neokonservatiivid siis kruvi nii üle keerata, et see hakkas omaenda sihte õõnestama? Bushi administratsiooni esimese perioodi välispoliitika ei tuginenud ainuüksi nendele eelmiste põlvkondade tegelastele, kes olid ennast neokonservatiivideks pidanud, sest need vaated olid tegelikult üpris mitmepalgelised ja mitmeti käsitletavad. Külma sõja lõpuni välja oli neli ühist printsiipi või mõttelõnga: mure demokraatia, inimõiguste ja üldisemalt riikide sisepoliitika pärast; kindel usk, et Ameerika jõudu on võimalik kasutada moraalsetel eesmärkidel; kahtlemine rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste institutsioonide võimes lahendada tõsiseid julgeolekuprobleeme; arusaam, et suurejooneline “sotsiaalne planeerimine” toob sageli kaasa ootamatuid tagajärgi ning võib seeläbi takistada eesmärgi saavutamist.
Häda on selles, et kaks printsiipi võivad kergesti sattuda omavahel konflikti. Skeptiline suhtumine sotsiaalsesse planeerimisse – mida varasematel aastatel küll seostati ennekõike sisepoliitiliste sammudega, näiteks positiivne diskrimineerimine, “bussitamine” ja heaolu – tõi kaasa ettevaatliku suhtumise maailma ümberkujundamisse ja teadmise, et suurejoonelistel algatustel on alati ootamatud tagajärjed. Usk Ameerika jõu moraalse kasutamise võimalikkusse tähendas aga ühtlasi seda, et Ameerika võib aktiivselt tegutsedes muuta üleilmse poliitika struktuure. Iraagi sõja algusajaks oli usk jõu võimalustesse suurem kui kahtlused sotsiaalse planeerimise osas.
Tagantjärele võib öelda, et see ei pidanud mitte nii minema. Neokonservatismi juured on päris märkimisväärses, suuremalt jaolt juudi intellektuaalidest koosnevas grupis, mis sai kokku 1930. aastate lõpus ja 1940. aastate alguses New Yorgi linnakolledžis (City College of New York, CCNY). Sinna kuulusid Irving Kristol, Daniel Bell, Irving Howe, Nathan Glazer, veidi hiljem ka Daniel Patrick Moynihan. Sellest grupist on korduvalt kõneldud, vahest kõige parema ülevaate annab Joseph Dormani dokumentaalfilm “Arguing the World”. CCNY grupi tähtsaim pärand oli idealistlik usk ühiskondlikku progressi ja õiguste universaalsusse, millega liitus äge antikommunism.
Polnud juhus, et paljud CCNY grupi liikmed alustasid trotskistidena. Lev Trotski oli mõistagi kommunist, kuid tema toetajad mõistsid teistest paremini stalinistliku režiimi äärmist küünilisust ja brutaalsust. Erinevalt Ameerika traditsioonilistest parempoolsetest meeldisid antikommunistlikele vasakpoolsetele kommunismi sotsiaalsed ja majanduslikud sihid, kuid 1930. ja 1940. aastate näitel sai neile selgeks, et “reaalsest sotsialismist” on kujunenud tõeline kavandamata tagajärgede monstrum, mis lõi täielikult jalad alt esialgsetel idealistlikel eesmärkidel. Ehkki mitte kõigist CCNY grupi mõtlejatest ei saanud neokonservatiive, läbis äärmuseni viidud heades kavatsustes peituva ohu tõdemus enamiku puhul kogu elutööd.
1965. aastal Irving Kristoli, Nathan Glazeri ja Daniel Belli asutatud neokonservatiivses ajakirjas The Public Interest sisalduva kodumaise sotsiaalpoliitika kriitika seas oli üks selge ja läbiv teema: sotsiaalse planeerimise piirangud. Glazer, Moynihan ning hiljem ka Glenn Loury väitsid, et suurejoonelised püüded saavutada sotsiaalset õiglust viivad ühiskonna sageli hoopis halvemasse seisundisse, sest sellega kaasneb kas riigi võimas sekkumine, mis purustab varasemad sotsiaalsed suhted (näiteks pealesunnitud “bussitamine”), või ettenägematud tagajärjed (näiteks üksikvanematega perede arvu kasv heaolu tõusu tõttu). James Q. Wilsoni arvukaid kuritegevusele pühendatud kirjutisi läbis punase niidina idee, et kuritegevust ei saa vähendada selle taga peituvaid sügavaid probleeme, näiteks vaesust ja rassismi lahendades. Tõhus poliitika peab keskenduma kiiretele meetmetele, mille objektiks pole mitte süvapõhjused, vaid sotsiaalse ängi sümptomid (näiteks grafiti metroos või kerjamine).
Kuidas jõudis siis selliste juurtega grupp seisukohale, et terrorismi “süvapõhjus” peitub Lähis-Ida demokraatiavaeguses, et Ühendriikidel jagub nii tarkust kui võimeid seda probleemi lahendada ja et demokraatia juurdub Iraagis kiiresti ja valutult? Neokonservatiivid poleks sellele rajale sattunud, kui külm sõda poleks lõppenud nii pentsikul moel, nagu ta lõppes.
Ameerika vasakpoolsed ja Euroopa haritlased naeruvääristasid Ronald Reaganit, kui ta nimetas Nõukogude Liitu ja selle liitlasi “kurjuse impeeriumiks” ning kutsus Mihhail Gorbatšovi mitte lihtsalt oma süsteemi reformina, vaid “müüri maha kiskuma”. Temaaegset kaitseministri abi rahvusvahelise julgeolekupoliitika alal Richard Perle’i nimetati samasuguse kompromissitu ja kindla seisukoha tõttu pimedusevürstiks. Tuumarelvastuskõnelustel esitatud keskmaarakettide “topeltnulli” ettepanekut, mis tähendas nende täielikku likvideerimist, ründasid kui lootusetult absurdset kõik ortodokssed tsentristlikud välispoliitikaeksperdid nii välissuhete nõukogust kui ka riigidepartemangust. Kõik nad tundsid, et Reagan ja tema järgijad on ohtlikud utopistid, kes loodavad külma sõda tõepoolest võita, mitte lihtsalt kontrolli all hoida.
Kuid aastatel 1989 – 1991 just täielik võit külmas sõjas saabuski. Gorbatšov ei soostunud mitte ainult “topeltnulliga”, vaid ka tavarelvastuse märkimisväärse kärpimisega. Seejärel ei suutnud ta peatada Poola, Ungari ja Ida-Saksamaa lahkumist impeeriumi hõlma alt. Kommunism varises kokku paari aastaga oma sisemise moraalse nõrkuse ja vastuolude tõttu ning kui Ida-Euroopas ja endises Nõukogude Liidus sai teoks režiimimuutus, haihtus oht, mida oli Läänele kujutanud Varssavi pakt.
Külma sõja selline lõpp mõjutas Iraagi sõja toetajate, sealhulgas nooremate neokonservatiivide, näiteks William Kristoli ja Robert Kagani, mõtlemist kaheti. Esiteks tekitas see ilmselt lootuse, et kõik totalitaarsed režiimid on seesmiselt õõnsad ja varisevad kokku juba väikese välise tõuke peale. Siin oli eeskujuks CeauÅŸescu Rumeenia: kui kuri nõid oli surnud, tõusid vinkid üles ja hakkasid lõbusalt oma vabadusest laulma. Kristol ja Kagan kirjutasid 2000. aastal ilmunud raamatus “Present Dangers”: “Paljude kõrvus kõlab idee, et Ameerika võiks oma jõudu kasutada režiimimuutuse soodustamiseks riikides, kus valitsevad diktaatorid, utopistlikuna. Kuid tegelikult on see äärmiselt realistlik. Viimase kolmekümne aasta valguses oleks lausa perversne öelda, et demokraatlike muutuste soodustamine välismaal ei ole võimalik.”
See ülekeev optimism demokraatliku transitsiooni osas aitab selgitada Bushi administratsiooni muidu arusaamatuks jäävat suutmatust näha ette Iraagis tärganud vastuhakku. Sõja toetajad paistsid arvavat, et demokraatia on sisuliselt loomulik seisund, mille ühiskonnad võtavad omaks niipea, kui on kadunud sunnirežiim, mitte aga institutsioonide rajamise ja reformide pikaajaline protsess. Ehkki nad nüüd ütlevad, et teadsid kogu aeg, et Iraagi üleminek demokraatiale saab olema pikk ja raske, tuli see neile toona kindlasti üllatusena. George Packer nendib oma hiljutises Iraagile pühendatud raamatus “The Assassins’ Gate”, et “Pentagon planeeris sissetungile järgneval suvel Ameerika vägede vähendamist umbes 25 000 mehele”.
1990. aastateks oli neokonservatism toitu saanud veel mitmest mõttevoolust. Üks neist oli pärit saksa juudist politoloogilt Leo Straussilt, kes – vastupidiselt tohutule hulgale mõttetustele, mida on tema kohta kirjutanud sellised isikud nagu Anne Norton ja Shadia Drury – analüüsis väga tõsiselt filosoofilisi tekste ega avaldanud arvamust kaasaja poliitika teemal. Tema põhihuviks oli “modernsuse kriis”, mille oli toonud kaasa Nietzsche ja Heideggeri relativism, aga ka tõik, et ei usuküsimusi ega sügavalt juurdunud arvamusi hea elu olemuse kohta ei saa poliitikast välja tõrjuda, nagu olid lootnud Euroopa valgustusaja mõtlejad. Teine mõjutegur pärines Rand Corporationi strateegilt Albert Wohlstetterilt, kes teiste seas oli Richard Perle’i, Zalmay Khalilzadi (praegu Ameerika suursaadik Iraagis) ja Paul Wolfowitzi (endine asekaitseminister) õpetaja. Wohlstetter tegeles sügavuti tuumarelvastuse leviku küsimustega ning seda keelustava 1968. aasta lepingu puudustega, mis jätsid tee valla tuumaenergia “rahumeelsele” arendamisele – piisavalt laia tee, et seda mööda võiksid tuumarelva poole kõndida sellised riigid nagu Iraak ja Iraan.
Mul on olnud arvukalt kokkupuuteid neokonservatismi eri vooludega. Ma olin Straussi lemmiku Allan Blomi õpilane, too kirjutas menuki “The Closing of the American Mind”, ma töötasin Randis koos Wohlstetteriga Pärsia lahe küsimuste kallal ning olen kahel puhul töötanud ka koos Wolfowitziga. Paljud on minu 1992. aastal ilmunud raamatut “Ajaloo lõpp ja viimane inimene” pidanud neokonservatismi saaduseks, kuna seal on väidetud, et kõigil inimestel on universaalne iha vabaduse järele, mis toob nad vältimatult liberaalse demokraatia juurde, ja et me elame parajasti aina kiireneva rahvusülese liikumise keskel, mis soosib just sedasama liberaalset demokraatiat. See on raamatu väär tõlgendus. “Ajaloo lõpp” räägib tegelikult moderniseerumisest. Universaalne polnud algselt mitte iha liberaalse demokraatia järele, vaid iha elada modernses, see tähendab, tehnoloogiliselt arenenud ja õitsvas ühiskonnas, mille saavutamisega kaasneb üldjuhul poliitilise osalemise nõue. Liberaalne demokraatia on selle moderniseerumise üks kõrvalsaadusi, mis on muutunud universaalseks püüdluseks alles aja kulus.
Niisiis kujutab “Ajaloo lõpp” endast omamoodi marksistlikku teesi pikaajalise sotsiaalse evolutsiooni tõestuseks – tõsi, selle lõpus ei seisa mitte kommunism, vaid liberaalne demokraatia. Õpetlase Ken Jowitti väitel on aga Kristoli, Kagani ja teiste väljendatud neokonservatism hoopis leninistlik: nad usuvad, et ajalugu saab suunata, kui rakendada vajalikul määral jõudu ja tahet. Leninism kujutas endast enamluse näol tragöödiat, mis Ühendriikides on naasnud farsina. Neokonservatism on nii poliitilise sümbolina kui ka mõttevooluna muutunud millekski selliseks, mida mina enam toetada ei saa.
Heasoovliku hegemoonia läbikukkumine
Bushi administratsioon ja selle neokonservatiividest toetajad mitte ainult ei alahinnanud meelepärase poliitilise tulemuse saavutamise teel seisvaid raskusi sellistes kohtades nagu Iraak, vaid hindasid ka valesti seda, kuidas reageerib maailm Ameerika jõu kasutamisele. Külma sõja aeg loomulikult kubises juhtumitest, mida välispoliitikaanalüütik Stephen Sestanovich on nimetanud Ameerika maksimalismiks ja mille puhul Washington kõigepealt tegutses ning alles seejärel taotles liitlastelt tehtule legitiimsust ja toetust. Kuid külma sõja järel muutus maailma poliitiline struktuur nii tugevasti, et sellised jõudemonstratsioonid osutusid isegi lähedaste liitlaste silmis problemaatiliseks. Pärast Nõukogude Liidu langemist käisid mitmed neokonservatiivid, näiteks Charles Krauthammer, William Kristol ja Robert Kagan, välja mõtte, et Ühendriigid peaksid oma hiiglaslikku jõudu ära kasutama omamoodi “heasoovliku hegemoonia” loomiseks maailmas ning lahendama selliseid probleeme, nagu massihävitusrelvadega paariariigid, inimõiguste rikkumine ja terrorioht. Enne Iraagi sõda mõtisklesid Kristol ja Kagan selle üle, kas selline käitumine võiks tekitada ülejäänud maailmas vastuseisu, ning jõudsid järeldusele: “Just sellepärast, et Ameerika välispoliitika on ebatavaliselt suurel määral läbi imbunud moraalsusest, leiavad teised riigid, et nad ei pea eriti kartma seda muidu hirmuäratavat jõudu.”
Raske on neid sõnu lugeda ilma iroonilise muigeta, kui pidada silmas üleilmset reaktsiooni Iraagi sõjale, mis ühendas suure osa maailmast ägeda Ameerika-vastasuse sildi all. Mõte, et Ühendriigid on hegemoonina heasoovlikumad kui enamik teisi suurriike, ei ole absurdne, kuid hoiatavaid märke, et Ameerika suhted maailmaga on muutunud, leidus juba ammu enne Iraagi sõja algust. Üleilmne jõudude struktuurne tasakaalutus on muutunud tohutuks. Ameerika ületab ülejäänud maailma jõu mis tahes elemendi osas pretsedenditul määral, kusjuures kaitsekulutused on peaaegu sama suured kui ülejäänud maailmal kokku. Juba Clintoni võimu ajal tekitas Ameerika majanduslik hegemoonia tohutu vaenu Ameerika juhtimisel kulgeva üleilmastumise vastu, sageli isegi lähedaste demokraatlike liitlaste seas, kes arvasid, et Ühendriigid püüavad neile peale suruda oma ühiskonnamudelit.
On ka teisi põhjusi, miks maailm ei võtnud omaks Ameerika heasoovlikku hegemooniat. Esmajoones on põhjuseks tõik, et kogu idee tugines Ameerika erilisusele, arvamusele, et Ameerika võib kasutada jõudu ka juhtudel, kui teised seda ei tohi, sest Ameerika on vooruslikum kui teised maad. 2002. aasta riikliku julgeoleku strateegias leiduvat terrorismiohu ennetamise doktriini ei olnud kuidagi võimalik rahvusvahelisele tasandile viia: Ameerika oleks kahtlemata esimeste seas, kes esitaksid vastulause, kui Venemaa, Hiina, India või Prantsusmaa teataks, et ka neil on samasugune ühepoolse tegutsemise õigus. Ühendriigid üritasid jätta endale õiguse langetada otsuseid teiste kohta, soovimata samas lasta oma käitumist vaidlustada näiteks rahvusvahelises kriminaalkohtus.
Heasoovliku hegemoonia teine probleem tärkas kodumaal. Ameeriklaste huvil välispoliitika vastu ning nõusolekul rahastada välismaiseid ettevõtmisi, mis ei too otsest kasu Ameerika huvidele, on väga selged piirid. 11. september muutis seda vägagi ning tagas rahva toetuse kahele sõjale Lähis-Idas ja sõjaliste kulutuste suurendamisele. Kuid see, kui kaua selline toetus kestab, pole selge: kuigi enamik ameeriklasi on nõus tegema kõik, mis vaja, et Iraagi ülesehitamine õnnestuks, ei ole sissetungile järgnenud õhustik tugevdanud avalikkuse iha võtta ette veel mõni kulukas sekkumine. Ameeriklased ei ole oma südames imperialistid. Isegi heasoovlikud hegemoonid peavad mõnikord tegutsema armutult ning vajavad püsivalt jõudu, mida ei mõista sugugi kergesti inimesed, kes on üsna rahul oma elu ja ühiskonnaga.
Lõpuks eeldab heasoovlik hegemoonia ka seda, et hegemoonil pole mitte ainult head kavatsused, vaid et ta oskab need ka ellu viia. Suurel määral ei põhjustanud nii eurooplaste kui ka teiste kriitikat Iraagi sissetungi aadressil mitte normatiivi rikkumine, et Ühendriigid ei hankinud sellele ÜRO julgeolekunõukogu sanktsiooni, vaid pigem veendumus, et Ühendriigid pole suutnud sissetungi vajalikkust piisaval määral põhjendada ega tea, kuidas Iraaki õieti demokratiseerida. Selles osas oli kriitikutel paraku õigus.
Kõige põhilisem väärhinnang oli selle ohu ülehindamine, mida kujutab Ühendriikidele radikaalne islamism. Ehkki massihävitusrelvadega varustatud ja ohjeldamatute terroristide õõvastav võimalus on tõepoolest olemas, ühendasid sõjapooldajad selle vääralt ohuga, mida kujutas Iraak ja üldse paariariikide ning massihävitusrelvade levikuga seotud probleemid. Osaliselt seisis väärhinnangu taga Ameerika luure täielik suutmatus hinnata sõja eel korrektselt Iraagi massihävitusrelvastuse seisundit. Kuid luurekogukond ei tõstnud terrorismi- ja massihävitusrelvade ohu pärast kaugeltki nii suurt hädakisa kui sõjapooldajad. Ülehinnatud ohuga õigustati seejärel ennetava sõja tõstmist uue julgeolekustrateegia keskmesse, samuti tervet rida kodanikuvabadusi piiravaid meetmeid, alates kinnipidamisreeglitest kuni kodumaise pealtkuulamiseni.
Mida teha?
Nüüd, kus neokonservatiivide kõrghetk on läbi saamas, peavad Ühendriigid oma välispoliitika väga mitmes osas ümber kujundama. Kõigepealt tuleb meil demilitariseerida niinimetatud üleilmne sõda terrorismi vastu ja võtta selles vallas kasutusele muud vahendid. Me seisame silmitsi tõelise sissisõjaga Afganistanis ja Iraagis ning peame sõda rahvusvahelise džihaadiliikumisega. Kõigist neist tuleb meil väljuda võitjana. Kuid “sõda” on väär mõiste laiema võitluse jaoks, sest sõdu peetakse kogu jõudu kokku võttes ning neil on selgepiiriline algus ja lõpp. Džihaadiliikumine aga nõuab “pikka võitlust videvikus”, mille tuumaks pole sõjaline kampaania, vaid poliitiline võitlus kogu maailma tavaliste muslimite südame ja vaimu pärast. Hiljutised sündmused Prantsusmaal ja Taanis näitavad, et selle võitluse keskseks tandriks kujuneb Euroopa.
Ühendriigid peavad suhtlemises teiste riikidega legitiimsuse tagamiseks välja käima midagi paremat kui “vabatahtlike koalitsioon”. Maailmas pole praegu tõhusaid rahvusvahelisi institutsioone, mis tagaksid kollektiivse tegutsemise legitiimsuse, mistõttu selliste organisatsioonide loomine, mis suudaks korralikult ühitada tõhususe ja legitiimsuse, on järgmise põlvkonna üks tähtsamaid ülesandeid. Enam kui kahesaja-aastase poliitilise evolutsiooni järel teame me üpris hästi, kuidas luua reegleid järgivaid, vastutusvõimelisi ja piisavalt tõhusaid institutsioone vertikaalsetes šahtides, mida me nimetame riikideks. Kuid meil ei ole korralikke mehhanisme, mis tagaksid horisontaalse vastutuse riikide vahel.
Konservatiivide kriitika ÜRO aadressil on täiesti veenev: see on küll kasulik mõningate rahuvalve- ja riigiloomeoperatsioonide läbiviimiseks, kuid ÜRO-l puudub nii demokraatlik legitiimsus kui ka tõhusus tõsiste julgeolekuküsimuste puhul. Lahendus ei peitu mitte ühtse üleilmse institutsiooni tugevdamises, vaid pigem nagunii juba tekkiva “multi-multilateraalse” maailma edendamises, kus tegutsevad piirkondlikel või funktsionaalsetel alustel loodud rahvusvahelised organisatsioonid, mille rollid mõneti kattuvad ja aeg-ajalt isegi võistlema kipuvad. Siin on mudeliks Kosovo 1999. aastal: kui Venemaa veto pärssis julgeolekunõukogu tegutsemise, viisid Ühendriigid koos oma NATO liitlastega küsimuse lihtsalt NATO ette, kus Venemaa ei saanud nende tegutsemist kuidagi takistada.
Lõpuks vajab ümbermõtestamist – ja selle ümber puhkeb eelseisvatel kuudel ning aastatel kõige ägedam võitlus – demokraatia edendamise roll Ameerika välispoliitikas. Iraagi sõja kõige hullem pärand oleks neokonservatismivastane tagasilöök ning sellega kaasnev järsk pööre isolatsionismi ja küüniline realistlik poliitika, mis paneks Ühendriigid toetama sõbralikke autoritaarseid režiime. Hea valitsemine, mis ei tähenda ainult demokraatiat vaid ka õigusriiki ja majandusarengut, on olulise tähtsusega paljudele asjadele, mida me soovime, alates vaesuse leevendamisest kuni pandeemiate ohjamise ja vägivaldsete konfliktide kontrollimiseni. Wilsonistlik poliitika, mis pöörab tähelepanu sellele, kuidas valitsejad kohtlevad oma kodanikke, on seepärast õigustatud, kuid sellele tuleb lisada teatud määral realismi, mis puudus Bushi administratsiooni ja selle neokonservatiividest liitlaste mõttemaailmast presidendi esimesel ametiajal.
Me peame esmajärjekorras mõistma, et demokraatia ja moderniseerumise edendamine Lähis-Idas ei paku lahendust džihaaditerrorismi probleemile: ülimalt tõenäoliselt läheb see lähiperspektiivis veel teravamaks, nagu võisime näha Palestiinas, kus Hamas tõusis valimistega võimule. Radikaalne islamism on ise moderniseerumise saadus, mis on tekkinud üleminekul modernsesse pluralistlikku ühiskonda ilmneva identiteedikaotuse tagajärjel. Pole juhus, et paljud viimaste aastate terroristid 11. septembri Mohamed Attast kuni Hollandi filmimehe Theo von Goghi mõrvari ja Londoni metroos pomme lõhanud meesteni radikaliseerusid demokraatlikus Euroopas ning tundsid väga hästi kõiki demokraatia hüvesid. Suurem demokraatia tähendab suuremat võõrandumist, radikaliseerumist ja – paraku küll – terrorismi.
Kuid islamistlike rühmituste suurem osalemine poliitikas on tõenäoline sellele vaatamata, mida me ette võtame, ning see on ainuke kanal, mida mööda radikaalse islamismi mürk saab maailma islamikogukondade poliitilises kehas laiemalt levida. See aeg, mil sõbralikud autoritaarsed valitsejad valitsesid passiivsete inimeste üle ning tagasid stabiilsuse, on ammu möödas. Uued sotsiaalsed tegurid annavad endast märku kõikjal Boliiviast ja Venezuelast Lõuna-Aafrika ning Pärsia laheni. Püsiva Iisraeli-Palestiina rahu aluseks ei saa olla korrumpeerunud, illegitiimne Fatah, mis pealegi peab kogu aeg muretsema oma võimu vastustava Hamasi pärast. Rahu saab kunagi tulevikus tärgata ainult Palestiinast, mida valitseb endine radikaalne terroristlik rühmitus, mis on sunnitud omaks võtma tegeliku valitsemise karmi reaalsuse.
Kui me soovime tõesti hea valitsemise levikut, siis tuleb meil keskenduda nende Ühendriikide valitsusaparaadi institutsioonide reformimisele, reorganiseerimisele ja piisavale rahastamisele, mis tõepoolest edendavad demokraatiat, arengut ja õigusriiki kogu maailmas: riigidepartemang, USAID, Rahvuslik Demokraatia Sihtkapital (National Endowment for Democracy, NED) ja nii edasi. Ühendriigid on etendanud sageli otsustavat rolli paljude viimastel aastatel demokraatiale üle läinud riikide abistamisel, sealhulgas Filipiinidel 1986., Lõuna-Koreas ja Taiwanil 1987., Tšiilis 1988., Poolas ja Ungaris 1989., Serbias 2000., Gruusias 2003. ja Ukrainas 2004. ja 2005. aastal. Kuid kõigi mainitud juhtumite esmane õppetund on see, et mitte Ühendriigid ei otsusta, millal ja kus saab alguse demokraatia. Juba demokraatia mõiste ei võimalda selle “kehtestamist” riigis, kus seda ei soovita: demokraatia ja reformide nõue peab tärkama riigis endas. See tähendab, et demokraatia edendamine on pikaajaline ja oportunistlik protsess, mis peab ootama poliitiliste ja majanduslike tingimuste aeglast küpsemist, enne kui demokraatiat on võimalik tõhusalt üles ehitama hakata.
Bushi administratsioon on liikunud – õigupoolest lausa tormanud – eemale presidendi esimese ametiaja pärandist, millest annab tunnistust ettevaatlik multilateraalne lähenemine Iraani ja Põhja-Korea tuumaprogrammi probleemile. Condoleezza Rice rääkis jaanuaris peetud kõnes tõsiselt “üleminekudiplomaatiast” ja on võtnud ette samme välispoliitika mittesõjalise külje reorganiseerimiseks. Samuti on hakatud ümber töötama riikliku julgeoleku strateegiat. Need on teretulnud muudatused, aga Bushi esimese ametiaja välispoliitika ja selle neokonservatiividest toetajate pärand on siiski nii polariseeriv, et mõistlik arutelu selle üle, kuidas Ameerika ideaale ja huve lähiaastatel sobivalt tasakaalustada, on päris raske. Reaktsioon vigasele poliitikale võib olla sama hävitav kui selline poliitika ise, mida me ei tohiks lubada kas või juba üleilmses poliitikas parajasti kätte jõudnud kriitilise tähtsusega ajahetke nimel.
Oma ajaloole vaatamata on neokonservatism lahutamatult seondunud selliste mõistetega nagu sunnitud režiimivahetus, unilateraalsus ja Ameerika hegemoonia. Praegu läheb meil aga tarvis uusi ideid selle kohta, millised peavad olema Ameerika suhted ülejäänud maailmaga – ideid, mis poleks ei neokonservatiivsed ega realistlikud, mis säilitaksid küll neokonservatiivide usu inimõiguste universaalsusse, aga ei sisaldaks nende illusioone Ameerika jõu tõhususe ja hegemoonia vajaduse kohta eesmärkide saavutamiseks.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar