Jäta menüü vahele

Diplomaatia

Sõlmkohad: immigrandid ja Venemaa

Nr 144 • August 2015

Sõlmkohad: immigrandid ja Venemaa

Mida peaks Euroopa, sealhulgas ka Eesti, hakkama peale mandrile tunglevate immigrantidega? Missugune lähenemine on õige? Kas ja kuidas peaks neid vastu võtma? Eestis on debatt immigrantide küsimuses ületanud kohati hea maitse piiri, lõhestanud kogukondi ja ajanud omavahel tülli seniseid sõpru ja tuttavaid.

Nr 144 • August 2015

Paadipõgenike Ultima Thule

Euroopa Liit ei kontrolli põgenikeprobleemi lahendamisel kõiki muutujaid, see teeb kriisi unikaalseks.

Nr 144 • August 2015

Paratamatu vastastus ennustamatu tuleviku taustal

Eesti kaitsevõime võtmed seisavad ikka peamiselt meie endi, mitte kellegi teise käes

Nr 144 • August 2015

Kuidas jõuab rahvusvaheline abi katastroofiohvriteni

Appitõttajatel peab olema lihvitud ja tõrgeteta mehhanism katastroofipiirkonda jõudmiseks ja seal töötamiseks.

Nr 144 • August 2015

Hiina mittesekkumise põhimõttel baseeruva välispoliitika lõpp?

Hiina tajub oma rahvusvahelise positsiooni tähtsamaks muutumist.

Nr 144 • August 2015

Venemaa arhiivijuht: ma pole kindel, kas Vene rahvas tahab oma ajalugu teada

Sergei Mironenko räägib Nõukogude-Saksa sõja alguskuudest, Molotovi-Ribbentropi paktist ja juurdepääsust Vene arhiividele.

Nr 144 • August 2015

Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidu sõjatandrina

Mihhail Meltjuhhovi „Balti tanner“ on põhjalik uurimus, mille eesmärk on näidata, et Balti riigid pole riigid, vaid pelgalt maa-ala, mis on suurriigile vajalik oma julgeoleku tagamiseks. See lähenemisnurk on kätketud pealkirja. Mitte riigid, vaid sõjatanner, maalapp, kus peaks käima permanentne lööming suure riigi nimel. Teost põhjalikumalt lugedes see esialgne muljesähvatus kord kinnitub ja süveneb, kord väheneb, kohati isegi kaob. Meltjuhhov on tõsine ajaloolane. Aga ajalugu on tihtipeale võitjate kirjutatud lugu ja Venemaa käsitleb Teise maailmasõja lõppu Euroopas kogu oma ajaloo suurima, et mitte öelda ainsa võiduna.

Nr 144 • August 2015

Eestisse smugeldatud kogumik Venemaast kõneleb absurdist

Ma ise olen olnud ühe selle raamatu ajalooga seotud seiga toimumise juures. See kogumik anti välja Tartus, sest koostajad ei leidnud Venemaal ühtegi kirjastust, mis oleks 2014. aastal soostunud raamatut üllitama. Abiks tuli Eesti Kirjandusmuuseum ja me istusime ühel novembrikuu õhtul Tartus baaris ning ootasime kõnet. Nimelt sõitsid väljaandjad autoga Tartusse, peitsid hulga raamatuid autosse laste asjade vahele ning vedasid salakaubana Venemaale. Kui nad olid ohutult üle piiri saanud, siis nad helistasid meile. Mul tekkisid assotsiatsioonid lapsepõlves loetud lugudest, kus kangelaslikud bolševikud keelatud kirjandust Venemaale smugeldasid.

Nr 144 • August 2015