august 21, 2015

Kuidas jõuab rahvusvaheline abi katastroofiohvriteni

Scanpix

Appitõttajatel peab olema lihvitud ja tõrgeteta mehhanism katastroofipiirkonda jõudmiseks ja seal töötamiseks.

Ikka ja jälle võib meedias näha, kuulda või lugeda, et kusagil maailmas on toimunud mingit tüüpi katastroof, olgu see siis looduslik (maavärin, üleujutus, purskama hakanud vulkaan) või inimtekkeline (industriaalne, relvakonflikt). Tavaliselt ületavad uudisekünnise need sündmused, mis on põhjustanud suuri inimkannatusi ja materiaalseid purustusi. Võib juhtuda, et kokku variseb piltlikult öeldes terve riik koos oma struktuuridega, nii nagu juhtus Haitiga pärast maavärinat aastal 2010. Teine traagiline pool selliste katastroofide puhul on väga suur hukkunute, vigastatute ja peavarjuta jäänud inimeste hulk. Rääkides viimasest, ei pruugi see numbrina meie inimestele palju öelda, kui aga paigutada näiteks 2005. aasta Pakistani maavärina tagajärjel koduta jäänud inimeste hulk (ca 2 000 000) Eesti mõõtkavva, siis näeme, et peaaegu kaks meie riigitäit inimesi vajas kohest abi peavarju leidmisel või rajamisel. Lisaks joogivee, toidu ja esmase arstiabi küsimused. Teise näitena võib tuua Jordaanias asuva Süüria sõjapagulaste laagri, mis asub Za’ataris. Selles ajutises laagris elab tänaseks rohkem inimesi kui Narvas. Oma ülesehituselt meenutabki see laager juba linna, kus majade asemel on telgid või siis moodulmajad. Ilmselgelt kumab neist näitajatest läbi fakt, et sellises olukorras olev riik ei pruugi ilma rahvusvahelise abita hakkama saada.

Kuidas siis maailm sellisel puhul aitab?

Valikuid on mitmeid, esimesena tuleb kindlasti ära märkida riikidevahelised bilateraalsed lepingud. See tähendab seda, et naaber aitab naabrit. Olukordades, kus sellest ei piisa, võib juhtuda, et hädasoleva riigi valitsus palub rahvusvahelist abi. Üheks suurimaks ja tõenäolisemaks kanaliks sellisel juhul on ÜRO, mille üheks kiirreageerimise võimaluseks on saata sündmuskohale UNDACi (United Nation Disaster Assessment and Coordination) meeskond. Tegemist on liikmesriikide finantseeritud ekspertide reserviga, kes on koolitatud ühtsetel alustel, reageerimaks katastroofidele. 2013. aasta seisuga on UNDACi meeskonna aktiivliikmeid 81 erinevast riigist, kellest 38 on omafinantseeringuga (ka Eesti kuulub nende riikide hulka) ja ülejäänud liikmesriikide rahastusega. Aktiivreservis on natuke üle 200 liikme. Lihtsustamaks asjaajamist ja optimeerimaks kulutusi on UNDACi liikumisega liitunud riigid maailmas jagatud regioonideks. Nendeks on Ameerika/Kariibi, Euroopa/Aafrika/Kesk-Aasia, Aasia/Okeaania. Regioonideks jaotamine ei tähenda seda, et piirid kehtiksid ka lähetuste mõttes. Tõsi ta on, et rahaliselt on otstarbekam saata eksperdid oma regioonis asuvatesse katastroofipaikadesse, mis aga ei välista ka piirideüleseid tegevusi. UNDACi meeskonna esmaülesanne on olla alati hästi kiiresti katastroofipiirkonnas ja teostada n-ö „luure“, saamaks aru, mis on toimunud ja millist abi kannatada saanud riik reaalselt vajab. Teine väga oluline roll on olla toeks rahvusvahelise abijõudude töö koordineerimisel katastroofi läbi elanud riigis, sest tegelikult on see olukord vastuvõtvale riigile väga keeruline, kui järsku tekivad kümned riigid ja sajad organisatsioonid, kes kõik kuidagi aidata tahavad. Sellisel juhul toetatakse kohalikke struktuure ja mõnikord isegi valitsust.
UNDACi liikmete reservi haldab ÜRO allüksus, mida tähistatakse lühendiga OCHA (Office for the Coordination of Humanitarian Affairs). Saamaks selle „pere“ liikmeks, peab liikmesriik avama oma missioonikonto, kuhu kantakse võimaliku missiooni kulud, milleks on lennukipiletid ja päevarahad. Teiseks oluliseks momendiks on UNDACi kontaktisiku nimetamine liikmesriigis. Kontaktisiku ülesandeks on olla suhtlussillaks OCHA ja UNDACi liikmete vahel. Samuti on UNDACi kontaktisikul õigus teha ettepanek oma riigi UNDACi liikme lähetamata jätmise osas, kui missioon planeeritakse näiteks koduriigile poliitiliselt sobimatusse riiki. Kolmandaks kontaktisiku tähtsaks rolliks on uute liikmeks saada soovijate soovitamine OCHAle ja heakskiidu saamisel nende kursustele saatmine. Saamaks kasutada missiooni kontot ja saata inimest lähetusse vajab OCHA siduvat lepingut, mis tavaliselt sõlmitakse kaheks aastaks. Selle lepingu järgselt on UNDACi liikme kahe aasta palgaks 2USD. Kogu UNDACi tegevus katastroofipiirkonnas on kannatada saanud riigile tasuta. Tagamaks oma lähetatavate ekspertide töö ja lähenemiste sarnasust, on olemas terve kursuste ja koolituste süsteem. Esmalt tuleb läbida baaskursus, mille kestus on 12 päeva ja kus saadakse algteadmised rahvusvahelise abiandmise põhimõtetest. Ekspertide taustad ja profiilid võivad olla vägagi erinevad, alustades päästetöötajatest ja lõpetades keskkonnaspetsialistidega. Kindlasti on üheks väga hinnatud grupiks meditsiinitöötajad. Pärast baaskursuse läbimist antaksegi tulevasele reservistile võimalus sõlmida kaheaastane leping. See ei tähenda kindlasti koolitustel, kursustel ja õppustel osalemise kohustuse lõppu. Vajalik on veel erinevate operatsioonipõhiste väljaõpete läbimine, millest tähtsaimad on andmete kogumise ja töötlemise metoodika, rahvusvahelise humanitaarabi andmise koordineerimine, tegutsemine keskkonnakatastroofi piirkonnas ja tänapäeval kindlasti üha aktuaalsemaks muutuv tsiviil-militaarkoostöö. Lisaks kursustele on olemas ka praktiliste õppuste süsteem, milles UNDACi liikmed osalema peavad, üks tuntum nendest on koostööõppus, mis kannab nime TRIPLEX ja toimub iga kahe aasta järel. Viimastel kordadel on Eesti panustanud oma eksperte nimetatud õppuse korraldamisse. Olemaks pidevalt kursis OCHAs toimuvaga peavad UNDACi liikmed läbima värskenduskursuse, mis toimub omas regioonis ja samuti iga kahe aasta tagant. Eestis on hetkel välisministeeriumi rahastatavas UNDACi grupis kolm aktiivliiget, kokku on meil aga koolitatud viis inimest.
Kui nüüd maailmas on toimunud mingit tüüpi katastroof ja UNDACi meeskond otsustatakse kohale saata, siis käivitub mehhanism, mis peab töötama väga kiiresti ja tõrgeteta. Nagu juba eespool märgitud, esmalt peab kannatada saanud riik esitama ÜROle abipalve. See tehtud, liigub info OCHAle, kes omakorda teavitab UNDACi reservliikmeid ning samaaegselt ka riiklikke kontaktisikuid. Alarmeerimine käib paralleelselt nii SMSi kui ka e-maili teel. Esimene sõnum võimalikust missioonist kannab koondnimetust M1. Sellele peab UNDACi liige vastama, kas ta on valmis minema või mitte. Otsest kohustust selleks ei ole. Kui on selgunud, kes on valmis minema, valitakse nende seast välja meeskond. Välja saadetakse teade M2, mis edastab meeskonda kuulujate nimed. M3a on teade missiooni avanemisest ja M3b selle ärajäämisest. Väga reaalne on, et keset planeerimist mingil põhjusel UNDACi meeskonnast loobutakse. Näiteks, kui olukord katastroofipiirkonnas osutub esmahinnangutest paremaks ja riik ei vaja abi.
Väljasaadetava UNDACi meeskonna suurus on tavaliselt kuni kümme inimest. Sõltuvalt katastroofi suurusest võib see number olla nii suurem kui ka väiksem.
UNDACi liikmete väljalennuaeg on pärast häire saamist kuus tundi, mis tähendab seda, et ollakse kohal katastroofi algfaasis. See on aeg, millal hakkab selguma katastroofi tagajärgede tegelik ulatus. Oma varustuses ja tegevuses ollakse iseseisvad. Pärast lepingu sõlmimist saab iga uusliige missiooni paketi. See sisaldab isiklikku varustust, mille hulka kuuluvad riietus, magamiskott, toidunõud, veepuhastusseadmed jm. Kõige olulisem on ÜRO tunnustega vest, millest võib UNDACi liikmed ära tunda. Kogu varustus peab olema eelpakitud, sest väljalend võib toimuda tõesti väga kiiresti. Saamaks alustada töödega kohe on vajalik ka kontoritoetuse olemasolu. Kuna töötatakse olukordades, kus võib puududa kõik eluks vajalik, kaasa arvatud elekter, siis võetakse kaasa ka esmavahendid kontori püstitamiseks. Need on väga tavalised esemed: arvutid, printerid, paber, pliiatsid jne. Tänapäeval on kindlasti üheks võtmeteguriks interneti olemasolu. Kui katastroofipiirkonnas selle võimalust ei ole, siis kasutab UNDACi meeskond oma lokaalseid seadmeid, mis kuuluvad samuti missiooni varustuse hulka ja tagavad pääsu internetti ka keset tühjust ja kaost. Kui olukord nõuab suurema koordinatsioonikeskuse püstitamist, palutakse abi järgmiselt rahvusvaheliselt kehamilt, milleks on IHP (International Humanitarian Partnership). See on ühendus riikidest (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Eesti, Saksamaa/Luksemburg, Ühendkuningriik), kes pakuvad katastroofipiirkonnas ÜROle tuge nii kontorite kui ka elamislaagritega.
Katastroofipiirkonda saabunud UNDACi meeskonna esmaülesanne on võtta ühendust kohaliku ÜRO esindusega, et anda teada oma kohalejõudmisest. Edasi informeeritakse valitsust ja valitsusasutusi oma riigis viibimisest ja mandaadist seal töötada. Paralleelselt sellega tegeletakse olemasolevate andmete analüüsiga ning kaardistatakse teemad, mille kohta andmed on puudulikud. Esmavaatluse all on päästetööde rakendumine ja ulatus, meditsiiniabi vajadus ohvritele, joogivee ja toidu ning ajutiste elamispindade rajamise vajadus ja üldise hügieeni olukord. Saadud info põhjal pannakse kokku esmaraport olukorrast ja vajaduste prioriteetidest. See saadetakse läbi OCHA kanalite maailmale laiali ja on esimeseks orientiiriks humanitaarabi operatsioonide alustamisel. Teiseks väga oluliseks tegevuseks on juba saabuvate abijõudude vastuvõtmine ning suunamine õigesse kohta katastroofipiirkonnas. Selleks määratakse ja antakse maailmale teada kindlad lennuväljad, sadamad ja piiripunktid, kust kaudu kannatada saanud riiki siseneda. Seal tagatakse nende ametlik vastuvõtt ja kontrollitud suunamine sinna, kus seda kõige rohkem vaja läheb. Samaaegselt saadetakse vastavalt olukorra arengule olukorraraporteid, mis aitavad abiorganisatsioonidel koostada õigeid ja sihipäraseid saadetisi. Arvestuslikult kestab UNDACi meeskonna aktiivtöö ca kolm nädalat, selle aja möödudes on katastroofipiirkonnas korrektselt käivitunud sellised suured tegijad nagu WFP, WHO, UNICEF, kes on siis vastutavad edasiste ülesehitustööde eest. UNDACi missiooni lõppedes antakse oma tööülesanded üle kas kohalikele valitsusasutustele või OCHA kontorile koha peal.
Alates UNDACi süsteemi loomisest 1990. aastate alguses on UNDACi missioone olnud ca 250, millest eestlased on osalenud 13 korral. Riikide nimistu on väga erinev, sinna kuuluvad: Iraan, Sudaan, Indoneesia, Pakistan, Surinam, Laos, Nabiimia, Venemaa, Turkmeenia, Kirgiisia, Gruusia, Uganda, Tadžikistan, Türgi, Malawi ja Sierra Leone.