august 21, 2015

Paadipõgenike Ultima Thule

AP/Scanpix

Euroopa Liit ei kontrolli põgenikeprobleemi lahendamisel kõiki muutujaid, see teeb kriisi unikaalseks.

Suvine pagulasdebatt on Eesti ühiskonnale kui külm ämbritäis vett. Vaadates kohalikku meediat võiks arvata, et oleme pisikene Lampedusa saar, kuhu randuvad igapäevaselt sajad ja sajad immigrandid. Tiirlevad ettepanekud burka keelustamisest, räägitakse tõsimeeli kasvavast terrorismiohust, mitmenaisepidamisega seonduvatest väljakutsetest ja pagulasmasside hajutamisest. Eesti oleks kui üks tohutu koloniaalvõim, mil lõputult endiseid asumaid, kelle elanikud nüüd tuhandete kaupa emamaale pürgivad.
Numbrid räägivad muidugi teist keelt. Eesti piiril pandi möödunud aastal toime 285 ebaseaduslikku piiriületust ning meile esitati kokku 147 varjupaigataotlust, samal ajal kui kogu Euroopa Liidus kokku pandi toime 283 532 illegaalset piiriületust ning esitati 626 000 varjupaigataotlust. Käesoleva aasta lõpuks prognoosib Politsei- ja Piirivalveamet kõigi aegade rekordarvu taotlejaid, ehk siis kokku 230 taotlust. Sellele numbrile lisandub lubadus võtta vastu täiendavad 170 põgenikku Itaalia ja Kreeka abistamiseks eelseisval kahel aastal. Kõiki kokku ei rohkem ega vähem kui Lesvose saarele saabus põgenikke ühel päeval paar nädalat tagasi.
Eestist vähem panustab üksnes Malta, kuhu aga saabujaid meist kordades rohkem. Seega on selge, et Eestisse ei tulda massiliselt ei täna ega homme. Me ei ole tuntud sihtkoht, meil ei ole sobivat kogukonda ega keelelist konteksti. Eesti on paadipõgenikele Ultima Thule, saar maailma äärel. Nagu ütles president Lennart Meri: „Eesti on peaaegu saar ja kindlasti poolsaar. See ongi põhjus, miks rahvaste rändamised ei ole kunagi Eestisse ulatunud ja on jätnud meid oma looduse, oma lameda maa, oma jääaegsete kivikülvide, oma suurte puude ja allikatega omaette viimase 130 sajandi kestel.“
Millest ühtäkki selline elevus ja peataolek? Eks esiteks seepärast, et sisseränne on suurepäraselt spinnitav teemaarendus, mis toob kiirelt palju lehelugejaid ning võimaldab rahvuslikele tunnetele rõhudes mobiliseerida suurt osa valijatest. See on tõeline nektar neile, kes ise ühegi poliitikavaliku eest vastust kandma ei pea ning ütlevad välja, mida sülg suhu toob. Pole kahtlust, et Eestis on kogu teema ilmselgelt ülevõimendatud just poliitilistel põhjustel. Ja sarnaseid eeskujusid Euroopas täna jagub – Põlissoomlased, UKIP, JOBBIK, Front National jpt. Migratsioonivastased sõnumid aitavad edukalt purjetada suurde poliitikasse, sealt edasi läheb aga keeruliseks. Võtkem näiteks Põlissoomlased, kes peale Soome valitsusse astumist on oluliselt vaoshoitumaks muutunud, võiks öelda, et istub suu vett täis. Riigi juhtohjadeni jõudes selgub enamasti kurb tõsiasi, et käed on tegelikult seotud ning valida on kas kasina, halva või väga halva stsenaariumi vahel.
Teiseks oluliseks ärrituse põhjuseks on ebamugav äratundmine, et me ei saa ennast muu maailma eest ära peita ning selle kaasmõjud jõuavad ka meie koduõuele. Ja taga targemaks – jõuavad siia täiesti luust ja lihast inimeste kujul, kes näevad välja meist erinevad ning on erineva kultuurilise taustaga. Huvitaval kombel ei toonud seda arusaamist meile mitte piiride avanemine nõukogude okupatsiooni järel, vaid hoopistükkis kevadine Euroopa Komisjoni kvoodiettepanek. Asjaolu, et põgenikke on juba viimased paarkümmend aastat Euroopas kuidagi jaotatud, ei pälvinud siinkohal erilist tähelepanu. Maha hõigatud 1064 põgenikku ehmatasid Eesti avalikkuse korralikult ära. Ja kuigi peaministrid lahendasid teema ära viisil, et keegi kolmas meid kohustama ei tule, oli siiski kohale jõudnud ebamugav tunne, et piirideta Euroopas tuleb ühishüvede kõrval ka vastutust kanda.

Kriis jätkub

Kuigi tulised debatid Brüsselis on peetud, kvoodid jagatud ning deklaratsioonid tehtud, ei ole seis Vahemerel kiita. Tulijate arv lööb rekordeid ning potentsiaali on oluliselt suuremateks numbriteks. Meenutuseks, et pikalt vindunud kriis jõudis laineharjale käesoleva aasta 19. aprillil, kui Lampedusa saare lähedal uppus laev 900 põgenikuga pardal. Uppunute hulgas oli ka lapsi ning kokku pääses eluga vaid 28 inimest, sealhulgas smugeldajad. Rahvusvaheline migratsiooniorganisatsioon IOM ennustas mai alguses, et samas tempos jätkates on aasta lõpuks Vahemerre uppunud enam kui 30 000 inimest. Kriis oli seega haripunktis, järgnes erakorraline Euroopa riigijuhtide kohtumine ning Euroopa Komisjoni ettepanekud kriisi lahendamiseks, sealhulgas kvoodisüsteemi sisseseadmiseks.
Kolm kuud hiljem on Vahemerele suunatud suur hulk päästepaate ning käivitatud üks lähiajaloo suurimaid piirivalve ühisoperatsioone Triton. Lisaks majandavad merel sõjalaevad ning vabatahtlikud abistajad. Põgenikke korjavad üles ka tavalised kauba- ja kalalaevad. Intsidentide arv on jätkuvalt kõrge ning päästeoperatsioonid on liikunud üha enam Liibüa territoriaalvete vahetusse lähedusse. Päästetute hulk on kasvanud, uppunute hulk oluliselt vähenenud, ent raskeid juhtumeid raporteeritakse iga nädal. 6. augustil teatas Itaalia rannavalve, et päästis uppuvalt laevalt 399 inimest, ent samal alusel viibis tõenäoliselt kuni 600 inimest. Kokku on Vahemere keskosast tulnud Euroopasse aasta esimese kuue kuuga veidi üle 67 000 põgeniku, mida on kardetust oluliselt vähem ning pea sama palju kui aasta varem.
Ülevedu on suur äri ning seal opereerivad tegelased on üsna kenasti Euroopas toimuvast informeeritud. Itaaliasse saabujate osas domineerivad alates juunist Eritrea päritolu põgenikud. Võib eeldada, et suur hulk end eritrealasena esitlevatest varjupaigataotlejatest teeb seda üksnes seetõttu, et nii on suurem lootus kaitset saada. Suurenenud on samas ka laste ja naiste osakaal, kuigi enamiku saabujatest moodustavad jätkuvalt noored mehed. Inimkaubitsejad on kohandanud ka oma tegutsemisviisi (modus operandi) lähtuvalt teadmisest, et merel on alused, kes nopivad põgenikud üles juba Liibüa SARi (search and rescue area) piirkonnas. Laevakütust kulub vähem, sõit on lühem ning riskid madalamad.
Ülevedu oodatakse sageli nädalaid ranniku vahetusse lähedusse ehitatud pimedates punkrites ning alused surutakse inimesi pilgeni täis. Tunde kestva merereisi ajal liikuda ei tohi, sest on suur tõenäosus, et kogu alus läheb ümber. Patrull-laeva läheduses antakse hädakutsung ning tihtipeale alus uputatakse. On olnud ka juhtumeid, kus inimesed on lukustatud või keevitatud kinni trümmi, et hoida paremini tasakaalu. Kapteniks on sageli mõni põgenik ise, kellele tehtud laevajuhtimise kiirkoolitus. Kõik on arvestatud rahaks – söök, jook, kajutikohad, päästevahendid, olmetingimused, sealhulgas ka see, kas üksik naine või väike plikatirts on sunnitud pimedas punkris veetma nädalaid koos võõraste meestega jne. Raha saamiseks tehakse nii mõndagi, see on elu, mida ei soovi ka oma suurimale vaenlasele.

Raskuskese liikumas taas Türgi piirile

Käesoleva aasta esimese kuue kuu sees on FRONTEXi andmetel Euroopas registreeritud enam kui 225 000 ebaseaduslikku sisenemist, mida on kaks korda enam kui 2015. aasta samal perioodil. Vahemere idasuunalt on tänaseks tulijaid enam kui trajektooril Liibüa-Itaalia, kokku enam kui 79 000. See enam kui viiekordne tõus on samas jäämäe veepealne osa, arvestades fakti, et Türgis on UHNCRi hinnangul kokku 1,7 miljonit põgenikku. Neist elab alarahastatud telklaagrites täna 217 000. On selgemast selgem, et Euroopasse suunduvate põgenike arv saab konfliktide jätkudes üksnes kasvada.
Ja taaskord kipub minema nii, et Euroopa riikide vastastikuse usalduse ning kannatlikkuse paneb proovile Kreeka. Viimase suurema rändekriisi keskmes peatas Euroopa Inimõiguste Kohus 2011. aastal varjupaigataotlejate tagasisaatmise Kreekasse1, kuna Kreeka ei suutnud tagada taotlejate kohtlemist kooskõlas Euroopa Inimõiguste Konventsioonis sätestatud standarditega. Ehk teisisõnu, kohus leidis, et üks Euroopa riikidest ei ole suuteline tagama põhiõiguste kaitset ega ole varjupaigataotlejatele turvaline koht. Selline otsus halvas mitmeks aastaks kogu Euroopa varjupaigasüsteemi toimimise.
Toona pandi kõikidest illegaalsetest piiriületustest Schengeni alasse 90% toime Kreeka-Türgi piiril. Ja Kreekast liiguti edasi ülejäänud Euroopa suunal. Neid liikujaid oli tuhandeid, täpselt nii, nagu ka täna. Ungari piirile on Kreekast läbi Lääne-Balkani riikide viimastel kuudel jõudnud enam kui 67 000 põgenikku. Ja taaskord arutatakse Brüsseli koridorides tõsimeeli küsimust sellest, et kas ja kuidas peaks toimuma Schengenist väljaviskamine, kui liikmesriik ei täida tingimusi.
Lihtne on kreeklasi või ungarlasi hukka mõista, ent mõelgem end korraks nende asemele. Mida teeks Eesti olukorras, kus meile tuleks korraga sisse kümneid tuhandeid sisserändajaid? Kas me ikka võtaks nad kõik kenasti vastu, registreeriks nad, majutaks nad, võtaks kõikidelt sõrmejäljed ning ühes sellega ka vastutuse, et meie tegeleme nendega edasi? Või laseksime lihtsalt minna ning loodaksime, et nad lahkuvad kümne tuule poole esimesel võimalusel?
Teisesed liikumised (secondary movements) on Lääne-Euroopa rikkamatele riikidele üheks peamiseks peavaluks. Nii Bulgaaria kui ka Rumeenia on jäänud Schengeni ukse taha just seetõttu, et kardetakse uute rändekanalite avanemist Türgi suunalt ning kontrolli kadumist teiseste liikumiste üle. Eks see mõttekäik aita veidi mõista ka tänast olukorda, kus terve rida põhjapoolseid riike nõuab Itaalialt ja Kreekalt paadipõgenike korralikku registreerimist ja sõrmejälgede võtmist.
Ja siit samm edasi, eks see aita mõista ka seda, miks ühtäkki olid nii Saksamaa, Holland, Prantsusmaa kui ka mitmed teised liikmesriigid varmad muutma meelt ning nõustuma põgenike ümberjagamisega. Solidaarsus mängis olulist rolli, ent eks kaine kalkulatsioon ütles lisaks seda, et saabujad liiguvad ikkagi edasi, teevad seda ebaseaduslikult, kontrollimatult ning ilma paberiteta. Parem minna juba seda teed, et võtta vabatahtlikult teatud osa vastu, lasta selle eest tasuda Euroopa ühiskassast ning nõuda vastutasuks, et piiririigid seaks asjad korda. Nii ka läks, veidi nurisetakse, ent lootust on, et asjad saavad paika. Eesti mängis siinkohal tagasihoidlikule ja pigem sümboolsele, ent samas vajalikule panusele.

Kas piirid ei pea?

Iga kriisi korral on siseministrite esimeseks lubaduseks tugevdada valvet välispiiridel. See on rahustav sõnum valijale, sest esimese reaktsioonina tundub alati, et kuskil on pirakas auk, mida on võimalik kinni toppida. Viimasel kümnel aastal on investeeritud piiriturvalisusse tohutult ning tulemusena on Euroopa piirid täna valvatud oluliselt paremini kui eales varem. FRONTEXi hinnangul saaks Vahemere riikide piirivalvetehnikaga katta kogu piirkonna kahekordselt. Igal aastal kulutatakse kümneid miljoneid eurosid ühisoperatsioonidele, käivitatud on üleeuroopalised kiirreageerimisüksused (RABIT), ühtne piiriseiresüsteem EUROSUR ning ühisvahendite register CRATE.
Seega ei ole probleem piiride puudulikus valves. Hea tahtmise korral on täna võimalik tabada enamik illegaalsetest piiriületajatest. Probleem on hoopis selles, et kinnipeetutega ei ole midagi tarka peale hakata. Pole kedagi, kes sooviks need inimesed vastu võtta, ega ole ka kinnipidamiskohti, kuhu neid kõiki panna. 2014. aastal registreeriti Euroopas kokku 441 780 illegaalset viibijat, tehti 252 003 lahkumisettekirjutust ning saadeti välja vaid 161 309 isikut. Väljasaatmine on väga keerukas ning kallis protsess. See nõuab tervet ametnike armeed ning suuri kulusid, et selgitada välja isiku päritolu, vormistada paberid, leppida väljasaatmine kokku vastuvõtva riigiga ning eskortida ta ametnike saatel lõpuks lennukiga tagasi.
Nii nagu ka piiri valvamise puhul sõltub väljasaatmiste korral kõige enam sellest, kas kahe riigi vahel on toimiv koostöö või mitte. Kui koostöö on hea, nagu näiteks Hispaania ja Maroko vahel, on juba ELi piirini jõudmine väga keeruline ning ebaseadusliku piirületuse statistika tagasihoidlik. Kui aga koostöö lonkab, nii nagu täna Liibüa-Itaalia või Kreeka-Türgi vahel, on tulemuseks suur hulk saabujaid, samuti pea olematu võimalus kedagi tagasi anda.
Ja ei käi need asjad praktikas nii, et tuleb isik üle Türgi piiri ja saadad kohe Türki tagasi. Kui türklased vastuvõtmisega ei nõustu, hakkab peale pikk ja tülikas vaidlus, tõendite esitamine jne. Ja mis peaks olema türklaste motivatsioon aidata, kui tegemist ei ole nende endi kodanikuga ning isik on ka Türgi läbinud ebaseaduslikult? Neil on Euroopa kõrval suuremaid muresid, nagu näiteks 1,7 miljonit põgenikku.
Seega esimeseks suureks väljakutseks Euroopale ei ole mitte piiride valvamine, vaid efektiivse väljasaatmispoliitika kujundamine. Siin on püütud liikuda kommionu teed. Naabritele pakutakse raha ja viisavabadust selle eest, et nad paremini oma piiri valvaks ning lisaks oma kodanikud ning ka kolmandate riikide kodanikud kiirkorras tagasi võtaks. Näiteks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel sõlmitud tagasivõtulepingu hinnaks oli viisavabadus diplomaatiliste passide omanikele, mida oli Eesti sisejulgeoleku asutustel üsna raske alla neelata.
Tänaseks on tagasivõtulepingud sõlmitud kõikide riikidega Euroopa idapiiril, samuti mitmete Vahemere põhjakalda riikide ning kaugemate päritoluriikidega (näiteks Tuneesia, Pakistan). Teatav edasiminek on olnud väljasaatmiste osas, ent kogu protsess on jätkuvalt keerukas ning kulukas. Ja tihtipeale ei piisa ka sellest, et kuskil on midagi lepingusse kirjutatud. Näiteks Cotonou lepingu artikkel 13 loob küll kohustused isikute tagasivõtuks Aafrika riikidele, ent selle rakendamine sõltub juba igast konkreetsest riigist ja sellega sõlmitud kokkulepetest, täpsemini rahast ja suhetest.

Enam tähelepanu sellele, miks siia tullakse

Teiseks suureks väljakutseks on Euroopas efektiivse varjupaigapoliitika ning seadusliku rände poliitika kujundamine. Tänane probleem on selles, et Euroopas on korraga nii tööpuudus kui ka tööjõu puudus. On olemas selge nõudlus võõrtööjõu järele ning on olemas ka väga suur hulk inimesi, kes sooviks mujalt Euroopasse tööle asuda. Kuigi pakkumine ja nõudlus ei lange kindlasti üks ühele kokku, on kõik rändeeksperdid ühte meelt, et nõudlusel Euroopas on selge mõju siia suunduvatele rändevoogudele. Majanduskriisi sügavikus 2009. aastal vähenes ebaseaduslike piiriületuste hulk Euroopa piiridel enam kui 30 protsenti ning ebaseaduslike viibijate arv enam kui 20 protsenti. Euroopasse ei olnud mõtet liikuda, seal ei olnud tööd.
Probleem on selles, et seaduslikul teel Euroopasse tulek on täna keerukas, kui mitte võimatu. Reeglid on killustatud ning liikmesriigid (üksikute eranditega) on liikunud tööturu vajadusi eirava poliitika teed. Tulemusena liigutakse siia ebaseaduslikult, kasutades ära näiteks varjupaigasüsteemi. Kuna iga varjupaigataotlus tuleb menetlusse võtta, on see mugav võimalus ebaseadusliku sisenemise korral kand maha saada. Statistika näitab, et vähem kui pooled varjupaigataotluste esitajatest jõuavad lõpptulemusena kaitse saamiseni. Seega kuritarvituste arv on massiline, kasvab aasta-aastalt ning jätab ühe halvemasse avalikku varju kõik need inimesed, kes reaalsuses põgenevad sõjaõuduste eest.
Euroopa Komisjon on lubanud võtta eesmärgiks kuritarvituste vähendamise ning võtta menetlusse ka mõned muudatused, mida Eesti soovitas kaaluda juba mitu head aastat tagasi. Näiteks turvaliste riikide nimekirja kasutamist kiirmenetluses, mis võimaldaks mh tuhanded alusetud taotlused kiirkorras tagasi lükata. Eesti-suguse väikeriigi jaoks oleks äärmiselt kasulik ka Euroopa Varjupaiga Tugiameti (EASO) poolt pakutavate teenuste laiendamine, mis võimaldaks erinevate riikide ekspertiisi ning tõlkide ristkasutuste abil kiirendada menetlust ning vähendada kulusid.

Kas Euroopa saab kriisiga hakkama?

Euroopa on viimasel 60 aastal ujunud ühest kriisist teise, läbi selle arenenud ning vigu parandanud. Rändekriis on oma olemuselt aga unikaalne, kuna väga suur osa muutujatest ei ole liikmesriikide valitsuste kontrolli all. Selleks, et kriisiga edukalt toime tulla, on ühelt poolt vaja teha ära hulk kodutööd – muuta jõulisemaks senine väljasaatmispoliitika, tagada enam tööturuvajadustega arvestamist elamis- ja töölubade väljastamisel ning muuta efektiivsemaks senine varjupaigapoliitika.
Teiselt poolt sõltub kriisi ohjeldamise osas väga palju Euroopa Liidu aktiivsest välispoliitikast ning üleüldisest olukorrast rahvusvahelistes suhetes. Näiteks sellest, kas Iraani isolatsioonist väljatoomine aitab kaasa Lähis-Idas stabiilsuse saavutamisele, kas ja kuidas saab lokaalsete konfliktide ohjeldamisega hakkama Aafrika Liit, kuidas kulgevad arengud Ukrainas, Afganistanis ja mujal.
Üle kõige vajab Euroopa aga täna seda, et kasvaks liikmesriikide valitsuste vastastikune usaldus ning tunnetus, et seistakse ühiste väärtuste eest. Ilma selleta on Euroopa nõrk nii oma sise- kui ka välispoliitikas ning hääbumisele suunatud. Ja siin peitub ka põhjus, miks Eesti valitsuse otsus vabatahtlikult kaasa lüüa Vahemere kriisi lahendustes võib paarikümne aasta pärast omandada täiesti uue ning märgilise tähenduse.
______
1 M.S.S. v. Belgium and Greece no. 30696/09