august 21, 2015

Hiina mittesekkumise põhimõttel baseeruva välispoliitika lõpp?

Hiina tajub oma rahvusvahelise positsiooni tähtsamaks muutumist.

Hiina on alates 1950. aastatest juhindunud oma välispoliitikas viiest printsiibist, milleks on kahepoolselt suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamine, kahepoolne mitteagressioon, mittesekkumine teiste riikide siseasjadesse, võrdsus ning kahepoolne kasu ja rahumeelne kooseksisteerimine. Vastandudes Ameerika Ühendriikidele, on Hiina välispoliitikas domineerinud alliansside mittemoodustamise printsiip ning keskendumine riigisisesele arengule. Arvestades riigi pehme ja tugeva jõu tagasihoidlikkust enne millenniumivahetust, on selline lähenemine arusaadav ning rohkemaks ei oleks Hiina arvatavasti ka võimeline olnud (Hiina välispoliitika eesmärgid on tänaseni peamiselt tulenenud siseriikliku majandussituatsiooni vajadusest). Sellest tingituna on Hiina ametlik positsioon olnud erinevates dispuutides ja kriisides rahumeelsete läbirääkimiste rõhutamine, sõjalise jõu vältimise toetamine ning ÜRO hääletustel hääletamata jätmine – olgu tegu siis sõjaga Iraanis ja Iraagis või hiljutine Ukraina kriis. Kuid Hiina majanduslik, sõjaline ja pehme jõud on tõusnud tasemele, mis on pannud riigi juhtkonda ning analüütikuid oma meelt muutma ning nõudma välispoliitika kaasajastamist. Juba on märke eemaldumisest mittesekkumise poliitikast ning ehk on aeg küsida, kas Hiina poolt kolmandate riikide siseasjadesse mittesekkumise poliitika on lõppemas ning seda eriti Siiditee projekti taaskerkimise valguses?
Hiinas on tekkinud aina rohkem häälekaid analüütikuid, arvamusliidreid ning professoreid, kes kutsuvad üles iganenud välispoliitilisi aluseid muutma. Peamiselt seetõttu, et Hiinast on saanud suurriik ning seega on muutunud ka riigi vajadused ja kohustused. Näitena võib tuua Yan Xuetongi, kes on välispoliitika ekspert Tsinghua Ülikoolis ning kes on soovitanud Hiinal loobuda oma alliansside mittemoodustamise poliitikast ja leppida asjaoluga, et riigi võimu kasvades tuleb sekkuda ka teiste riikide siseasjadesse (nagu Hiina on seda teinud juba aastatuhandeid loomuliku asjade käiguna). Maailm ei ole tema arvates enam USA-keskne ja polariseerumise tulemusena on tekkinud uus suurjõud, kes suudab enda ümber koondada teisi riike. Selleks jõuks on Hiina. Ta ei ole nõus, et Hiinal ei ole sõpru ning nimetab ära Shanghai Koostööorganisatsiooni (kuhu kuuluvad Venemaa, Hiina, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan ja Usbekistan) ning riigid nagu Kambodža, Laos, Myanmar, Sri Lanka ja mõned teised. Alates 2012. aastast, mil Xuetong neid teemasid aktiivselt arutas ning mil Hiina uus president võimule tuli, on Hiina ümbruses palju muutunud (võimalik, et hiljutised Hiinale mittepositiivsed sündmused Sri Lankal ning Myanmaris oleksid alliansside loomise ideed toetanud), kuid idee, et Hiina on suurriik ning peab ka vastavalt käituma, on Hiina liidrite poolt „ära ostetud.“
Hiina kasvavad investeeringud üle maailma on pannud riiki juba sekkuma teiste riikide siseasjadesse. Läbirääkimiste vahendamine Talibani ja Afganistani valitsuse vahel, Sudaani rahuvalveoperatsioonid (mida Hiina ÜRO-lt palus), evakuatsioon Jeemenis, SARSi vastu võitlemine on märgid sellest, et oma kodanike ning investeeringute kaitsmine välisriikides on muutumas prioriteetsemaks ning ei ole enam mitte valik, vaid kohustus oma rahva ning (riiklike) firmade ees. Hiina analüütikud on hakanud kasutama uue reaalsuse kirjeldamiseks väljendeid „konstruktiivne sekkumine“, „loominguline sekkumine“ ning räägivad lähenemisest, milleks on mittesekkumise ja tingimusliku sekkumise kombinatsioon. Mittesekkumise kontseptsioon on aegumas ning võimalik, et see jäetakse Xi Jinpingi poolt 20. sajandisse riigi sõjalise jõu suurenemise taustal. Hiina armee prioriteediks on hiljuti ametlikult seatud Hiina huvide ja kodanike kaitsmine välisriikides. Lisaks peab Hiina merevägi suurendama oma jõu kaugemale projitseerimise võimet, mitte ainult keskenduma rannaalade kaitsmisele, nagu varem, ning juttu on ka sõjalise baasi rajamisest Aafrikasse (mis oma suuruselt jääks küll alla paljudele teistele riikidele, kuid oleks märgilise tähtsusega). Lisaks on kandnud vilja Jiang Zemini ajal tõstatatud „väljamineku poliitika“, mis nõudis ja toetas firmade investeeringute suurendamist välisriikides ressursside omandamise eesmärgil: Hiinast väljaminevad investeeringud on ületama hakanud sissetulevaid ning hiljutise uuringu kohaselt võib Hiinast saada käesoleva dekaadi lõpuks maailma suurim välisinvestor, kuna Hiina riigist väljaspool olevad varad tõenäoliselt kolmekordistuvad aastaks 2020.
2015. aasta ja tõenäoliselt järgneva 10-30 aasta fookuseks seadis Kommunistlik Partei Siiditee projekti, mille kohaselt suureneks Hiina mõjuvõim ja sõltuvus ümberkaudsetest riikides veelgi. Siiditee ideed on erineval kujul varemgi tõstatatud ning majanduslikest kasudest räägitud, kuid täna võetakse Hiina vananeva majandusmudeli, riigi majandusliku, sõjalise ning pehme jõu kasvu ning muutunud julgeolekukeskkonna tõttu plaani tõsisemalt kui varem. Kuigi plaani detailid on asjaosalistelegi tõenäoliselt veel lahtised, peaks 2013. aastal taas-tõstatatud „Üks Vöö, Üks Tee“ strateegia katma üle 40% maailma SKP-st, üle 70% teadaolevatest energiareservidest ning 65% maailma populatsioonist. Eesmärgiks on plaani hõlmavate riikidega majanduskoostöö arendamine, kaubandusbarjääride langetamine, Hiina välisinvesteeringute suurendamine, energiakoostöö ning energiapakkumise tagamine Hiinale, siseriikliku tootmisvõimsuse väljasuunamine ning efektiivsuse tõstmine. Vahel ka Hiina Marshalli plaaniks nimetatud algatuse raames investeeritakse infrastruktuuriprojektidesse, energiasektorisse, pangandusteenustesse, IT-sektorisse ning arendatakse vabamajandustsoone, sadamaid ja kaubanduskeskuseid. Projekt peaks kaasama riike Kesk-Aasiast, ASEANist ja Aafrikast kuni Euroopani ning piirkondi, mis vajavad arenguks investeeringuid. See sobib Hiina jaheneva majandusega ja puuduliku kodumaise sisenõudlusega, paigutamist vajavate valuutareservide ning kodumaiste suurte tootmisülejääkide „eksportimisega“ suurepäraselt. Heaks näiteks on Pakistani majandusvöö, kus energiasektorisse, transporti, sadamatesse ning fiiberoptikasse planeeritakse investeerida üle 46 miljardi dollari. Ka Kasahstani, Venemaaga ja Ungariga on kirjutatud alla memorandumid riikide enda poolt läbiviidavate investeeringute ühildamiseks Hiina Siiditee projektiga ning suur osa Hiina riiklikest ettevõtetest on plaani oma tulevikutegevustesse sisse kirjutanud. Arvestamata erainvesteeringute või „poliitikapankadega“ prognoositakse rohkem kui 300 miljardi USA dollari väärtuses investeeringute tegemist Hiina poolt järgnevate aastate jooksul. On neid, kes usuvad, et Siiditee projekt kujutab endas Hiina rahvusvahelises rollis suuri muutuseid ning täielikku eemaldumist Deng Xiaopingi „varja oma võimekust ning oota oma aega“ poliitikast. Selle läbi võtaks riik aktiivsema rolli maailma majanduspildi kujundamises, võtaks rohkem kohustusi rahvusvaheliste avalike hüvede pakkumisel ning tõstaks arenevate riikide rolli rahvusvahelistes institutsioonides. Konkreetse näitena võib siin tuua Aasia Infrastruktuuri Investeeringute Panga loomist, millega liitus ka suur hulk Euroopa riike ning mida võib lugeda Hiina viimase aja üheks PR-võiduks. Samuti võimaldab see hajutada hirme, mida tuntakse Hiinast tulenevate investeeringute ees.
Siiditee projekti raames saadab Hiina oma kapitali, ekspertiisi ja töötajad piirkondadesse, kus tänasel päeval on riikidel nagu Venemaa, Jaapan, USA tunduvalt suurem sõjaline kohalolek ja mõju ning mida võib pidada geopoliitiliseks võimuvõitluspiirkondadeks. Arvestades, et riigil tuleb vastu seista suurte riskidega, nagu näiteks riikide erinev elatustase, ebastabiilsed ja erinevad poliitilised süsteemid, vahetuvad režiimid, sõlmimata investeeringute kaitse lepingud, kultuurilised erinevused ja usueelistused, mis investeeringute tegemist, kaitsmist ja lõpule viimist ohustada võivad, peavad mitmed Hiina analüütikud selle majanduslikku mõttekust aga küsitavaks. Olgu lisatud, et Hiina on saanud negatiivseid kogemusi oma pikaajaliste investeerimisplaanide elluviimisel, kuna näiteks Sri Lanka või Myanmari poliitiline situatsioon on muutunud ning investeeringuid kahjustanud. Huvitavaks situatsiooniks on kujunenud ka Kreeka, mis Pireuse sadama näol oli justkui strateegiline musternäide ning värav Euroopasse, kuid Grexiti võimalus on tekitanud diskussiooni Hiina võimalikust sekkumise vajadusest. Siiditee projekti osas tõdetakse, et arvestades ohte investeeringute kordaminekule ja tulususele, ei ole need mikrotasandil loogilised. Hiina investeerib oma mõnes mõttes limiteeritud ressursid riskantsetesse projektidesse samal ajal, kui kodumaal oleks finantseeringuid ja reformimist vajavaid sektoreid ning Hiina infrastruktuuri investeeringute sõltuvus on niigi ülemäära suur ja tulumäär madal. Hiina Sotsiaalteaduste Akadeemia rahvusvaheliste investeeringute instituudi direktor Zhang Ming tõdeb, et lisaks räägib ületootmise (tsement, metallitooted) suunamine Siiditee riikidesse vastu Hiina plaanidele majanduse restruktureerimise osas, lubades Hiinal toetuda samale vanale majandusmudelile ning meenutab pigem peale finantskriisi käiku lastud investeerimispaketti, mis lükkas probleeme tulevikku. Makrotasandil on investeeringud majanduslikust seisukohast mõttekamad, ühendades Hiina ümbritsevate riikidega, tehes ajapikku neid Hiinast sõltuvamaks (ja vastupidi) ning muutes Hiina regionaalseks majanduskeskuseks. Kuigi on võimalik Hiina pehme jõu suurenemine, peavad mitmed autorid üheks suurimaks riskiks kasvavat negatiivset meelsust Hiina vastu, nagu on seda juhtunud mitmes riigis varem. Hiinal on lihtne jääda riskide tõttu passiivseks pooleks ning et mitte sel juhtuda lasta, on aga vaja kasutada nii riigi pehmet jõudu kui ka poliitilist mõju. Hiina juhtkond üritab eelpool toodud riske hallata, kuid raske on näha kogu projekti vaid investeerimistulu otsimisena mikrotasandil ning poliitiline ja turvalisuse mõõde peavad olema Siiditee plaanis olulisel kohal. Seetõttu on mitmed Hiina analüütikud tõdenud, et terrorismivastane võitlus, diplomaatia ning transporditeede lahti hoidmise tagamine peavad projektiga kaasas käima ning tegu on strateegiaga (mitte enam majandusliku initsiatiiviga), et suurendada Hiina mõjuvõimu oma perifeerias. Olgu lisatud, et Hiina on samal ajal valmistamas ette terrorismivastast seadust, mis on suunatud parandamaks julgeolekuolukorda peamiselt Kesk-Aasiaga piirnevatel konfliktsetel Hiina aladel ning õigustaks terrorismivastast võitlust ka Hiina piiridest väljaspool.
Pehme jõu projitseerimise valguses räägitakse ka ilmselt edaspidi peamiselt projektist kui majanduslikust initsiatiivist ning rõhutatakse sõnumeid nagu Hiina rahumeelne tõus, harmooniline ühiskond ning win-win partnerlused. Hiina valitsuse esindajad on väljendanud, et nüüdne plaan peaks tooma ühist arengut erineva etnilise, kultuurilise ja religioosse taustaga piirkondades, otsides ühiseid eesmärke ja jagatud kasu. Arvestades Hiina Kesk-Aasiaga piirnevatel aladel aina tihedamalt esile kerkivaid probleeme just eelnimetatud põhjustel, on julgeolek Siiditee plaani juures võtmekohal, nagu ka eesmärk kõiki neid erinevuseid siluda. Ameerika Ühendriikide taaskeskendumine Aasiale sõjaliselt, kombineerides seda kaubanduslepinguga Trans Pacific Partnership, millest Hiina välja jääb, ning moodustades lähedasi sidemeid Hiinat ümbritsevate riikidega, võib Siiditee projekti vaadata ka kui Hiina vastust USA tegevusele. Ehk siis suurendades ühelt poolt oma sõjalist jõudu, kuid teisest küljest ka majanduslikku ja kultuurilist sidusust ümberkaudsete riikidega. Seetõttu ei ole ka imekspandav, et Hiina suhted Venemaaga on lähedasemaks muutunud (Siiditee projekti elluviimisel on Venemaa kaasamängimine vaatamata konfliktsetele eesmärkidele oluline) ning Shanghai Koostööorganisatsiooni raames julgeolekuküsimused Kesk-Aasias aina rohkem esile kerkinud.
Olgu Siiditee projekt majanduslik või poliitiline (või mõlemat), Hiina seotus ümberkaudsete riikidega suureneb. Kuigi tõenäoliselt ei loobu riik lähiajal oma mittesekkumise ja alliansside mittemoodustamise poliitika sõnastusest, hakkab selle sisu aina küsitavamaks muutuma. Hiina on aktsepteerinud, et peab käituma maailma suurriigile vastavalt ning tõenäoliselt saavad „hääled“, kes kutsuvad üles ka sekkumisele teiste riikide siseasjadesse, aina rohkem sõna. Riik on sunnitud leidma vastuseid küsimusele, kuidas kaitsta oma investeeringuid, inimesi ja huvisid piirkondades, kus need on ohus või võivad ohtu sattuda? Suurema sõltuvuse tekkimisega muutub aga valikuid aina vähemaks ning Hiina mittesekkumisele baseeruv välispoliitika kipub reaalsuse nõudmistele jalgu jääma.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: