Eestisse smugeldatud kogumik Venemaast kõneleb absurdist
Ma ise olen olnud ühe selle raamatu ajalooga seotud seiga toimumise juures. See kogumik anti välja Tartus, sest koostajad ei leidnud Venemaal ühtegi kirjastust, mis oleks 2014. aastal soostunud raamatut üllitama. Abiks tuli Eesti Kirjandusmuuseum ja me istusime ühel novembrikuu õhtul Tartus baaris ning ootasime kõnet. Nimelt sõitsid väljaandjad autoga Tartusse, peitsid hulga raamatuid autosse laste asjade vahele ning vedasid salakaubana Venemaale. Kui nad olid ohutult üle piiri saanud, siis nad helistasid meile. Mul tekkisid assotsiatsioonid lapsepõlves loetud lugudest, kus kangelaslikud bolševikud keelatud kirjandust Venemaale smugeldasid.
Igal muul ajal oleks see kogumik olnud lihtsalt huvitav analüütiline dokument Venemaa eri linnades toimunud spontaansetest protestidest, mis puhkesid 2011. aastal loosungi all „Ausate valimiste eest!” ning jätkusid erinevate sündmuste valguses ka järgmisel aastal. Nagu öeldud ka eessõnas, on raamatu eesmärk „näidata, millised sotsiaalsed, folkloorsed ja lingvistilised nähtused seisavad sündmuste taga .. millised kultuurilised mehhanismid on aktuaalsed miitingute ajal”. Põhimõtteliselt on autorite, keda on täpselt 25, tähelepanu all loosungite tekstid, protestiaktsioonide demograafia ja sotsiaalne dünaamika.
Kõnesolevate protestide ajal kujunes Venemaal lõplikult välja nähtus, mida tänapäeval nimetatakse sealmaal „monstratsiooniks” ja mis kujutab endast karnevalilaadset üritust absurdsete loosungite ja kostüümidega. Mida kaugemale protestid arenesid, seda enam vahetasid absurdsed loosungid välja konkreetseid poliitilisi sõnumeid – nagu nõudmisi reformide läbiviimise või siis presidendi ja peaministri tagasiastumise kohta. Selle asemel tuldi hoopis lõbusate kirjadega ”Otsin naist”, „Me riietume nüüd palju soojemalt” või „Karusell!”.
Raamatu esimesed peatükid analüüsivad demonstratsioonide demograafiat. Näidatakse, et aja möödudes muutusid võimuvastased protestiüritused järjest laiapinnalisemaks. Kui esimestel suurematel üritustel osalesid peamiselt meessoost tudengid, siis nädala jooksul ühinesid ka naised. Samuti laienes demonstrantide publik vanuseliselt: tuli järjest rohkem nii noori kui vanemaid.
Venemaa kaasaegse protestikultuuri vastu huvi tundvatele inimestele peaks aga enamgi huvi pakkuma protestiaktsioonide (varjatud) poliitiline sisu. Maria Ahmetova pühendab terve peatüki sõnale „banderologi”. Nimelt nimetas Putin ühes telesaates protestijaid selle sõnaga, mis aga tähistab ahvide hõimu Rudyard Kiplingi „Mowglis”. Protestijad haarasid sellest kinni ning ilmusid välja multifilmiteemaliste plakatite ning kostüümidega. Lõbusatel piltidel (lk 170) on ka fotod maost kui protestiatribuutikast. Mihhail Matlin kirjutab aga sõna „prezik” (võib olla slängiväljend nii preservatiivi kui ka presidendi kohta) kasutamisest. Jutuks tulevad veel pingviinid, hamstrid jne. Üks terve peatükk räägib aga ametliku meedia vastukajast poliitilisele absurdile.
See kogumik pole lihtsalt kitsale kildkonnale mõeldud raamat. Kevade poole aeti Novosibirskis sarnane monstratsioon veekahuritega laiali. Et aimu saada võimuvastasuse mängulisest dünaamikast ning mõista, kust tuleb inspiratsioon vastupanu visualiseerimiseks, tasub kogumikuga kindlasti tutvuda. Saab seda Eesti Kirjandusmuuseumist.