august 21, 2015

Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidu sõjatandrina

Mihhail Meltjuhhovi „Balti tanner“ on põhjalik uurimus, mille eesmärk on näidata, et Balti riigid pole riigid, vaid pelgalt maa-ala, mis on suurriigile vajalik oma julgeoleku tagamiseks. See lähenemisnurk on kätketud pealkirja. Mitte riigid, vaid sõjatanner, maalapp, kus peaks käima permanentne lööming suure riigi nimel. Teost põhjalikumalt lugedes see esialgne muljesähvatus kord kinnitub ja süveneb, kord väheneb, kohati isegi kaob. Meltjuhhov on tõsine ajaloolane. Aga ajalugu on tihtipeale võitjate kirjutatud lugu ja Venemaa käsitleb Teise maailmasõja lõppu Euroopas kogu oma ajaloo suurima, et mitte öelda ainsa võiduna.

720-leheküljeline teos ilmus eelmisel aastal Moskvas, kirjastuse Algoritm väljaandena. Ma ei liialda, kui ütlen, et igaüks, kes vene keelt oskab ja naaberriigi käitumist mõista tahab, võiks selle raamatu oma riiulisse hankida. Kasvõi selleks, et eelmises lõigus kirjapandut kinnitada või ümber lükata. Mitte-ajaloolase, vaid ajakirjaniku ja idapoliitikahuvilise ülevaade tõsisest ajaloolisest uurimusest ei saa mingil juhul olla tõsiteaduslik analüüs. Seega otsisin raamatust niiöelda põnevamaid lõike.
Mulle näib, et iseseisvate Baltimaade, eriti Eesti luuretegevus on idanaabrile alati peavalu valmistanud. Ka Meltjuhhovi raamatus on sellel teemal juttu. Aga mis on sõjatanner ilma luureintriigideta. Peatükk «Прибалтика в международных отношениях осени 1939 – весны 1940г» kirjeldab küll rahvusvahelist olukorda vahetult pärast Teise maailmasõja algust, sealhulgas Balti riikide majanduslikke probleeme seoses Inglise naela devalveerimisega (Balti riikide rahvusvaluuta oli seotud naelaga) ja Baltimaade käitumist Rahvaste Liigas, aga paar lehekülge on pühendatud ka Eesti luureorganisatsioonidele ja Eesti luure sidemetele Abwehri(Wehrmachti ülemjuhatuse sõjaväeluure- ja vastuluureteenistus) ja Saksamaa Riigi Julgeoleku Peaameti Julgeolekuteenistusega SD. Juttu on ka sellest, et Lääne-Euroopa luureteenistuste huvi Eesti luure vastu vähenes pärast NL sõjaväebaaside paigutamist Eestisse. 10. jaanuaril 1940 märkis Saksa julgeolekuteenistus RSHA, et „esinevad tõsised kahtlused, et Eesti luure töötab ainult Nõukogude Liidu huvides.“ Siiski jätkasid luureteenistused koostööd. Pärast sõda tunnistasid Abwehri juhid, et just tänu Eesti luurele saadi väärtuslikku infot Punaarmee garnisonide kohta. Leedu ja Läti luureteenistuste vastu tundis Abwehr samuti huvi, kuid „nende koostöö polnud nii viljakas.“
Meltjuhhov märgib ära ka Eesti ja Läti luureteenistuste abi soomlastele Talvesõjas. Just Eestist ja Lätist saadud raadioluure andmed võimaldasid soomlastel purustada mitu Punaarmee diviisi.
Kui sõjatandril asuvate riikide koostööst veel rääkida, siis pole puudutamata jäänud ka soomepoiste ja Poola sõjaväelaste teema. Eesti meeste minek Soome sõtta häiris Nõukogude Liitu loomulikult väga. Meltjuhhov väidab, et ametlikel andmetel osales Talvesõjas Soome poolel 58 eestlast, kes elasid Soomes juba enne Talvesõja algust. Küll aga teatas BBC 1940. aasta jaanuaris, et Soome poolel sõdib 2000 Eesti vabatahtlikku. 10. veebruaril 1940 saatis Nõukogude välisasjade rahvakomissar Vjatšešlav Molotov sellekohase järelepärimise Eesti suursaadikule August Reile. Rei vastas 4. märtsil, et mingeid Eesti vabatahtlikke Soomes pole, millega Molotov olevat rahule jäänud.
Juba seoses soomepoistega torkab silma üks episood, mida Metljuhoov kirjeldab. See on lugu sellest, kuidas Eesti vasakpoolsed töölised muutsid oma suhtumist Punaarmee sõduritesse. Leheküljel 174 on juttu sellest, et Eesti kommunistid lootsid Punaarmee sõduritest abi võimu kukutamisel, kuid pettusid neis väga kiiresti. „Nähes sõjaväelaste negatiivset suhtumist, sülitasid ka kõige tulihingelisemad kommunistid nõukogude sõdurite peale ja muutsid meelt ning päevapealt said endistest sõpradest vaenlased.“ Nõukogude luure oli sunnitud 1940. aasta 29. jaanuaril teatama, et „vabatahtlike värbamine Soome jätkub, samuti jätkub Eestis ja Lätis nõukogudevaenulik tegevus.“
See on vaid kild, näide sellest, kui põhjalikult kirjeldab Meltjuhhov 1940. aasta juunisündmuste eellugu. Võib-olla üks paljudest põnevatest kildudest, mis põimuvad kuivade arvude ja pikkade ning põhjalike loenditega. Aga peateema – Balti riikide naasmine „ nõukogude rahvaste sõbralikku perre“ – on sama põhjalik. Peatükk, mis seda kirjeldab kannab pealkirja „Поющие революции“, „Laulvad revolutsioonid“ niisiis. Leedulaste suhtumist kirjeldab Meltjuhhov kahetisena. Kommunistid tunnistasid avalikult, et varem või hiljem pidi Nõukogude Liit Leedu okupeerima, et tugevdada oma positsioone Saksamaa vastu. Ülejäänud leedulased olid aga raamatu autori hinnangul masenduses. Vastuolulisena kirjeldab ta ka lätlaste suhtumist. Eesti olude kirjeldamist alustab Meltjuhhov aga sellega, kuidas võeti Punaarmeed vastu Irboskas ja Petseris. Kell 14 17. juunil 1940 saadeti väejuhatusele teade, et „Irboska ja Petseri elanikud võtsid meid vastu lillede, hurraa-hüüete ja loosungitega „Спасибо Сталину!“. Selle peatüki lõpetab Meltjuhhov episoodiga Narvast: “Vaatamata keelule esines Narva rahvakogunemisel Tööliste ja Talupoegade Punaarmee poliitvalitsuse pataljonikomissar Zavjalov, kes toonitas, et Punaarmee ei tulnud Eestit okupeerima, vaid tagama rahu ja riigi julgeolekut.“
Niivõrd mahukas uuring pole kahtlemata asi iseeneses. Tal on oma elu ja mõju. Meltjuhhovi raamat andis portaalis Rubaltic.ru võimaluse taaskord kinnitada, et Nõukogude Liit ei okupeerinud 1940. aastal Balti riike. Meltjuhhovi intervjuud, mis ilmus eelmise aasta 11. märtsil, on üsna mitmel pool tsiteeritud. Tegemist on tänapäeva Venemaa ühe tuntuima ajaloolasega, kelle kitsam eriala on just nimelt Stalini ajastu uurimine. Aga, nagu juba öeldud, ajalugu on võitjate või vähemalt end võitjateks pidajate kirjutatud lugu. Meltjuhhovi raamatu puhul ei saa mööda minna ka kaanekujundusest. Kunstnik B. Protopopov on kaanepoisiks valinud pronkssõduri.
Moskva kirjastus Algoritm andis eelmisel aastal välja ka teise meie ajalugu puudutava teose, Oleg Keni ja Aleksandr Rupassovi „Западное приграничье. Политбюро ЦК ВКП(б) и отношения СССР с западными соседними государствами 1928-1934“. See on Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee poliitbüroo dokumentide kogumik aastatest, mil Nõukogude Liidu suurriiklik poliitika lõplikult formeerus, saadetuna üsna lühikese kommentaariga. Koos Meltjuhhovi monograafiaga moodustavad need teosed komplekti, mis aitavad mõista seda, mis toimus Venemaal 70-80 aastat tagasi ja mis toimub seal praegu.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: