august 21, 2015

Paratamatu vastastus ennustamatu tuleviku taustal

AFP/Scanpix

Eesti kaitsevõime võtmed seisavad ikka peamiselt meie endi, mitte kellegi teise käes

Eesti ja teiste Läänemere ääres asuvate liitlaste julgeolek on suuresti sõltuv läänemaailma ja Venemaa vaheliste suhete kliimast, mis on nüüdseks täiesti selgelt muutunud konfrontatsiooniliseks tõenäoliselt pikaks ajaks. Berliini müüri langemisest ning kurjuse impeeriumi kokkuvarisemisest on möödunud veerand sajandit, mille jooksul Eestis tajuti jätkuvalt, võib-olla paremini kui kuskil mujal, et vaenutsemise tuli põles endiselt külma sõja tuha all. Venemaa on muutunud president Vladimir Putini valitsemise ajal „probleemsest strateegilisest partnerist“ uuesti Lääne vastaseks, kui mitte vaenlaseks. Venemaa propaganda on osutunud küllalt efektiivseks ka mujal maailmas, mis tõttu paljud arvamuskujundajad väidavad, et vastastust oleks võinud ja pidanud ära hoidma, või koguni süüdistavad lääneliitlasi Venemaa liigses provotseerimises. Püüan järgnevalt arutleda (kasutades kronoloogilise analüüsi võtteid) selle üle, miks vastasseis on paratamatu ning milline võiks olla tuleviku tõenäolisem stsenaarium – olgugi see raskesti ennustatav –, mis puudutab Eesti ja tema liitlasnaabrite julgeolekut.

Jeltsini ajastu pohmellist ärkamine

1999. aasta augustis määrati luuraja taustaga ning avalikkusele peaaegu tundmatu Putin ilmselt Boriss Jeltsini oligarhide ja „organite“ poolt põdura presidendi mantlipärijaks. Kõigest nelja nädala jooksul hakkas Venemaa õhuvägi Groznõid pommitama ning Moskva äärelinnades ja teistes Venemaa paikades lasti – nähtavasti FSB poolt – elumaju õhku, mis oli sobilik ettekääne teise Tšetšeenia sõja alustamiseks. Enamik Lääne poliitikuid ja vaatlejaid ei näinud selles mitte midagi kurjakuulutavat, sest ka Jeltsin oli omal ajal Tšetšeenia küsimusega „tegelenud“. Venemaad hakati üha enam erinevatesse koostöövormidesse kaasama (nt NATO-Vene Nõukogu loomine 1997. aastal, Venemaa liitumine G7ga 1998. aastal jne) ning pea mitte keegi ei soovinud Venemaad isegi kritiseerida, rääkimata vastuseisu avaldamisest.
Putin päris Jeltsinilt poliitiliselt, majanduslikult ja moraalselt laostunud Venemaa, mida hilisemad Kremli poliittehnoloogid on – arvatavasti mitte juhuslikult – võrrelnud Weimari Vabariigiga. Venemaa riigikassa seis võrdus mitmesaja miljoni dollarilise võlaga, oligarhid olid vähegi tulusa tööstuse ja tooraine ekspordikanalid „pri(h)vatiseerinud“, riiklik „aparaat“ oli täiesti korrumpeerunud ja ebaefektiivne, eriti jõukamad regioonid liikusid võimukeskusest eemale ning taotlesid rohkem iseseisvust jne. Mitte väiksem šokk ei olnud Putinile Põhjalaevastiku esimene külma sõja järgne suuremastaabiline õppus augustis 2000. aastal, kui uppus tuumaallveelaev Kursk, mis näitas väga ilmekalt Venemaal valitsevat korralagedust ja sõjalist nõrkust.
Just siis, uue millenniumi hakul, kui Jeltsini ajastut hakati Venemaal tembeldama „liberaalse demokraatia ebaõnnestunud eksperimendiks“, seadis Putin enda ette väga ambitsioonikad eesmärgid, mis kujundavad jätkuvalt Venemaa poliitikat:
· Tugevdada ja tsentraliseerida riigivõimu – nn „võimuvertikaali“ – ning hoida seda enda käes piiramatu aeg mistahes vahenditega;
· Selekteerida lojaalseid oligarhe – kellest moodustus Putini eliidi sisering – ning kinnistada riigi kontrolli majanduse üle;
· Asuda Kremli kassat kiiresti täitma nafta ja maagaasi ekspordituludega ning vajadusel kasutada gaasikraane poliitilise tööriistana;
· Allutada kõik jõustruktuurid täielikult Kremlile, kiires tempos moderniseerida relvajõud ning aktiviseerida FSB jt „organite“ tegevust;
· Marginaliseerida või koguni elimineerida siseriiklik poliitiline opositsioon ning kontrollida peamisi meediakanaleid;
· Kujundada riiklikul tasemel venelaste patriootlik identiteet ja moraalne pale Kremli kinnitatud „ajaloolise tõe“, Stalini võidu (nn Suures isamaasõjas) ning „traditsiooniliste väärtuste“ alusel;
· Kehtestada Venemaa poliitiline ja majanduslik ülemvõim nendes NSV Liidu varemeist üles kerkinud riikides, millel Kremli arvates puudus ELi ja/või NATOga liitumise perspektiiv;
· Muuta Venemaa globaalse tähtsusega regionaalseks jõukeskuseks, mille „eluliste huvidega“ peab läänemaailm arvestama Kremli poolt taotletava mitmepooluselise uue maailmakorra raames.
2000. aasta oktoobris otsustas Putin taaskehtestada NSV Liidu hümni Jeltsini-aegse Mihhail Glinka „Patriootilise laulu“ asemel. Lääs ei taibanud sümbolite tähendust ja olulisust Venemaa kontekstis. Putini režiim hakkas ennast ehtima nii Tsaari-Venemaa kui ka NSV Liidu sulgedega, mis osutusid sisepoliitiliselt parasjagu kasulikuks.
Ühtlasi tundub, et Putini imidži kujundamisel võttis Kreml järk-järgult eeskujuks fašistliku Itaalia diktaatori Benito Mussolini, kes esimesena tunnetas ja ekspluateeris propagandamasina võimu rahvamasside üle ning defineeris – 20. sajandi totalitaarsete režiimide kontekstis – rahvusvahelisi suhteid kui üksnes (suur)riikide poliitilisele ja sõjalisele tugevusele põhinevat jõuvahekorda. Lisaks unistas Mussolini, keda ka Hitler siiralt imetles, kunagise Rooma impeeriumi taastamisest ning poseeris kaamerate ees sportliku palja ülakehaga või silitades lõvikutsikaid. Putini ja Mussolini poliitiliste ja imagoloogiliste sarnasuste nimekiri on väga pikk, kusjuures Venemaa presidendi jätkuval suurel sõprusel Il Duce’t pisut meenutava ning kriminaalkorras süüdimõistetud Silvio Berlusconiga on teatud sümboolne tähendus, mis on sügavam kui maagaasi müük ja Lääne ühtsuse lõhkumine.

2003. aastal algas nähtav pööre vastastuse poole

Putin leidis ennast presidendiks saades sisuliselt sarnastes poliitilistes ja majanduslikes oludes, milles Jeltsin pidi tegutsema kümme aastat varem. Jeltsin esines 1990. aastate alguses veendunud demokraadina, keda Lääs toetas, mistõttu ta ei saanud näiteks Balti riikide iseseisvust mitte tunnustada, kuigi NSV Liit formaalselt veel eksisteeris. Küll aga muutus Jeltsini suhtumine Balti riikidesse üha negatiivsemaks, kui need nõudsid kindlalt Vene vägede väljaviimist ning võtsid selge Lääne orientatsiooni. Kreml oli sunnitud mõru näoga kõike seda aktsepteerima, kuid asus teisalt Balti riike süüdistama inimõiguste rikkumises jms. Putin esines alguses samuti pigem demokraadina, kes ei pidanud isegi meediakanalite tsensuuri vajalikuks (muide, ka Mussolini oli algselt samal seisukohal), pakkus peale 9/11 USAle abi terrorismivastases võitluses ning neelas kuidagi alla Balti riikide ja teiste Venemaa endiste satelliitriikide peatse astumise Euroopa Liitu ja NATOsse. Putinil lihtsalt polnud sel ajal niisugust võimutäiust ning Venemaa ei suutnud veel koguda piisavalt suuri rahalisi reserve, mis oleks lubanud Kremlil Läänega ülbitseda või naaberriikide suhtes sõjaliselt agressiivne olla.
Venemaa ei näinud vajadust ennast läänemaailmaga poliitiliselt, kultuuriliselt ja majanduslikult samastada, pigem imetledes Hiina reformitud kommunistlikku režiimi. Seetõttu ei näinud Lääs ka võimalust suure idanaabri tihedaks integreerimiseks, otsides optimaalset modus vivendi’t. Nähtav pööre saabus aastatel 2003-2004, kui olulised sündmused puhusid tuha all põlenud söed lõkkele. Esiteks, Putini Venemaa tundus arvavat vaatamata ÜRO hartale, OSCE alusdokumentidele jpm, et 2004. aasta ELi ja NATO laienemise laine määrab läänemaailma lõplikud piirijooned Kesk- ja Ida-Euroopas, kusjuures Ukraina, Valgevene, Moldova ja Kaukaasia riigid on Kremli eksklusiivne ja loomulik mõjusfäär ehk „lähivälismaa“. Gruusia rooside ning Ukraina oranž revolutsioon, kuid ka ELi ja NATO jätkuv avatud uste ja idapartnerluse poliitika, mis põhinevad iga riigi õigusele ise määrata oma orientatsioon ja liitlased, tõestasid, et demokraatlikud riigid ei saa nõustuda Kremli dikteeritud punase joonega.
Teiseks, küllalt tõsised kriitikanooled lendasid Kremli pihta, kui 2003. aasta detsembris ilmselgelt võltsiti Riigiduuma valimiste tulemusi ning Jabloko ja teised opositsioonilised parteid marginaliseeriti täielikult. Mõni nädal hiljem vahetas Putin liberaalse peaministri Mihhail Kasjanovi selgelt reaktsioonilise Mihhail Fradkovi vastu. Tagatipuks, kuigi Putin näis toetavat USA ja teiste NATO liitlaste sekkumist Afganistanis Talibani režiimi kukutamiseks ning Al-Qaedaga võitlemiseks, oli USA juhitud koalitsiooni invasioon Iraaki 2003. aastal Moskvale väga ebameeldiv – eriti selles mõttes, et Kremli seisukohaga ei arvestatud ning Venemaa poolt välja õpetatud ja varustatud Saddam Husseini hiiglaslikud relvajõud tehti põrmuks kõigest mõne nädalaga.

Vastasseis süveneb

Mida aeg edasi, seda selgemaks muutus tõsiasi, et Venemaa ja läänemaailma huvid ja väärtused on suuremas osas vastandlikud, vahest koguni lepitamatud. USA tajus teravalt Iraanist lähtuvat tuumaohtu enda ja eelkõige oma Euroopa liitlaste suhtes, mida Venemaa ei aktsepteerinud, mistõttu Moskva seisis resoluutselt vastu USA raketikaitsekilbi elementide rajamisele Poolas ja Tšehhi Vabariigis. Mööngem, et need elemendid jäid siiski rajamata ning USA toetub nüüd eelkõige oma sõjalaevadele paigutatud lahingusüsteemile Aegis.
Moskva retoorika muutus üha läänevaenulikumaks ja agressiivsemaks, mida illustreerivad kõige paremini Putini 2006. aasta aastakõne ning 2007. aasta esinemine Wehrkunde julgeolekukonverentsil Münchenis – ähvardamine relvastumise võidujooksuga, eriti tuumajõude silmas pidades, USA juhtpositsiooni ja lääneriikide poliitika terav kritiseerimine jne. Soola ja pipart lisas Kosovo iseseisvuse küsimus 2008. aasta hakul, kusjuures Venemaa ei olnud sugugi unustanud oma liitlase – Serbia – pommitamist ja „alandamist“ NATO poolt 1999. aastal. Muide, Venemaa kasutab ka enda suhtes väga oskuslikult „alandamise“ argumenti, „meenutades“ kõikvõimalikke Lääne-poolseid „lubadusi“ (näiteks seda, et NATO olevat „lubanud“ juba Mihhail Gorbatšovile, et peale Saksamaa ühinemist allianss enam ei laiene). Ikka selleks, et Lääs tunneks (võlts)süüd ning paistaks välja alatuna.
Kuigi oli selge, et Ukraina ja Gruusia tee NATOsse saab olema väga pikk ja okkaline, kui see üldse kunagi sihile viib, sest eriti Saksamaa ja Prantsusmaa seisid 2008. aastal Bukaresti tippkohtumisel kindlalt vastu isegi mitte-midagi-lubavale teekaardile, otsustas Putin arved õiendada kõigepealt tema poolt vihatud Gruusia presidendi Mihheil Saakašviliga. Selleks ajaks olid Venemaa relvajõud teatud arengu läbi teinud (kuigi mitte piisavalt, nagu kuuepäevase sõja õpitunnid näitasid) ning Kremli kassas oli kumuleerunud enneolematu rikkus. Gruusia-vastane agressioon ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeerimine Venemaa poolt korraks äratas läänemaailma, kuid Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja paljud teised liidrid otsustasid, et võib silmad kinni panna ja edasi snuusida, sest justkui polnud isegi mitte halb unenägu, ammugi mitte uue ja ebameeldiva reaalsusega. Venemaa pidi jääma Lääne strateegiliseks partneriks, olgugi keeruliseks naabriks, kusjuures Eesti-suguseid kellalööja-riike peeti siin-seal, kuid eriti Moskvas, lihtsalt russofoobseks ja paranoiliseks.
2010. aastal puhkenud araabia kevad, mis viis Liibüa kauaaegse diktaatori Muammar al-Gaddafi kõrvaldamiseni (millele Moskva andis kogemata loa, mida hiljem kahetses) ning ohustas isegi Venemaa kõige kindlamat liitlast Lähis-Idas, Süürias valitseva Bashar al-Assadi režiimi, üksnes süvendas Kremlis veendumust, et käima on läinud lääneriikide suurejooneline vandenõu Venemaa ideoloogiliseks destabiliseerimiseks ning Putini režiimi kukutamiseks. Putin muutus üha enam paranoiliseks ning nägi kõikjal eksistentsiaalset ohtu, isegi Riigiduuma järjekordselt fabritseeritud valimiste ning presidendi „taasvalimise“ järel toimunud opositsiooni meeleavaldustes, kus reeglina viibis rohkem miilitsaid kui protestijaid.

Vastasseis plahvatab

Ukraina on oma etnilise koosseisu ja keele, ajaloo, religiooni ja traditsioonide poolest Ida ja Lääne vahel seisev riik. See on siiski Lääne vaatenurk, sest Venemaa pole kunagi Ukrainat täisväärtuslikuks riigiks ega ukrainlasi eraldi rahvuseks pidanud. Kremli-sõbralik president Viktor Janukovõtš arvas õigustatult, et Ukraina poliitilise ja majandusliku stabiilsuse võtmeteguriks on head suhted nii Venemaa kui ka Euroopa Liiduga. Brüssel pakkus Kiievile liikmesuse perspektiivi mittelubavat assotsiatsioonilepingut, kusjuures Moskva ei näinud kuni 2013. aasta sügiseni erilisi probleeme Kiievi loomuliku ja tasakaalustatud kahesuunalise lähenemisega. Paraku muutus Kiievi ELi-suunaline poliitika Moskvale vastumeelseks, et mitte öelda „ohtlikuks“, kui Putini lähimad poliittehnoloogid võtsid seisukoha, et nn Euraasia Liit, mida sooviti käivitada 1. jaanuaril 2015. aastal, ei ole mõeldav ilma Ukraina „täieliku integratsioonita“. Putin sundis Janukovõtšit (hiljem ka Armeenia presidenti Serž Sargsjani) loobuma ELi pakutud assotsiatsioonilepest, mis tekitas Maidani meeleavaldustega alanud sündmuste ahela. Saksamaa kantsler Angela Merkel olevat Putinilt küsinud mitu tundi järjest Brisbane’is toimunud G20 tippkohtumise äärealadel, miks oli Venemaal seda kõike vaja, kuid selget ja adekvaatset vastust ta ei olevat saanud. Niivõrd brutaalne rahvusvahelise õiguse ja Euroopa julgeoleku tagamise poliitiliste mängureeglite rikkumine, kui oli Krimmi okupeerimine ja annekteerimine, ei saanud jääda Lääne-poolse poliitilise ja majandusliku vastuseta.

Konfrontatsioon jätkub määramatuks ajaks

Tõenäoliselt on ka Kremli analüütikud ja võimukandjad nüüdseks mõistnud, et vastastuse eskaleerimine, näiteks Venemaa järjekordse sõjalise avantüüri näol „lähivälismaal“, ei saa kulgeda enam lineaarselt, suhteliselt ennustatavate tagajärgedega, vaid geomeetriliselt, mis võib tekitada globaalse, ka sõjalise konflikti Läänega. Eesti ja tema naaberliitlased alles õpivad elama selles uues karmis reaalsuses, kus Putin vehib üha enam tuumamõõgaga ning ei anna vähimatki märki kavatsusest Kremli senist – läänemaailmaga konfliktile suunatud – poliitilist kurssi muuta. Läänele vihaselt selja pööranud Venemaa on otsustanud viskuda Hiina sülle, kelles Putini režiim näeb oma majanduslikku ja välispoliitilist päästeinglit. Küllap saab kunagi olema venelaste jaoks väga valus avastada tõde, kes oli ja on tegelikult ohtlik ja kes mitte.
Nii kaua, kuni Venemaal kestab Putini ajastu, ei ole vähimatki põhjust loota kliima paranemist ega uskuda mis tahes Kremli lubadusi. Hiina võib Putini režiimi toetada, loomulikult oma tingimustel ning püüdes enda suhteid Läänega mitte rikkuda, kuid see üksnes pikendab Venemaa majanduse agooniat. Seega, Putini režiim kestab tulevikus paljuski Pekingi armust ning oluliseks muutub küsimus, kas Hiina peab tugevat Venemaad omaenda huvidele vastavaks. Läänemaailma kogemus on näidanud, et totalitaarne, poliitiliselt ja sõjaliselt tugev ning tublisti täitunud riigikassaga Venemaa muutub paratamatult ülbeks ja agressiivseks enda naabrite suhtes ja ka laiemalt.
Mõne aastaga, mille jooksul on Eesti ja tema liitlasnaabrid kohustatud oma julgeolekut igakülgselt ja maksimaalselt tugevdama, võib kujuneda uus ja oluliselt süngem tähtede seis – Venemaa majandus on kollapsi äärel, Kreml ei ole ikka veel suutnud Ukrainat destabiliseerides Kiievi üle kontrolli saavutada, Putini sisering nõuab suhete parandamist Läänega ehk kursimuutust. Kui Moskvas peaks aset leidma poliitiline kaos või kataklüsm, ei pruugi see tekitada sugugi mitte ainult või peamiselt negatiivseid tagajärgi. Mõelgem NSV Liidu kokkuvarisemisele, muidugi mitte Putini vaatevinklist.
Eesti ja tema liitlasnaabrid, tegelikult kõik Euroopa riigid, peavad minimeerima Venemaa poliitikast tingitud negatiivsed majanduslikud tagajärjed ning sõjalise ohu. Eesti iseseisvuse ja julgeoleku garandiks ei ole ainult NATO ja EL, vaid eelkõige oleme me seda ise. Tõhus kollektiivkaitse ning Eesti sõjaline valmidus on igal juhul tarvilikud, kuid siiski mitte täiesti piisavad, et vältida võimalike Venemaa-poolsete varjatud provokatsioonide korraldamist. Riigi poolt modernse kontserdimaja ja spordiareeni ehitamine Narvas, selle linna tihedam külastamine valitsusliikmete poolt näitamaks, et ka see piirkond on Eesti täisväärtuslik osa, jms oleksid samuti olulised sammud riigi stabiilsuse ja julgeoleku tagamisel.