Venemaa 2021. aasta ohtude analüüs: pandeemiajärgne geopoliitika
International Threats for 2021: Geopolitics After the Pandemic. Moscow State Institute of International Relations, 2021
Vahel tuleb lugeda ka maailma teisiti tõlgendava poole toodetud materjale, et saada paremini aimu tema (soov)mõtlemisest.
Seotud artiklid
Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu
Mis juhtub pärast seda, kui läbirääkimisruumi uksed on sulgunud? Eesti-Vene piirilepingute 13aastase saaga varal uurib Diplomaatia, kuidas on läbi rääkida venelastega.
Populismi surve Eesti välissuhtlusele
Eesti võlgneb oma esimese tosina taasiseseisvusaasta välispoliitilise edu suuresti tõigale, et välispoliitilised eesmärgid hoiti lahus sisepoliitilistest kemplustest. Enn Soosaar kardab, et see hea tava on kadumas.
Vene-Valgevene liit ja Euroopa Liidu ühtne välispoliitika
Kremlis valitseb kindlasti rõõmus elevus. Ainsas kohas, kus Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja välispoliitika (CFSP) võinuks tõesti midagi tähendada - suhetes ELi idapoolsete naabritega -, on see osutunud täiesti tulutuks. Õigupoolest mitte lihtsalt tulutuks, vaid lausa läbikukkunuks.
Vaira Vīķe-Freiberga: “Mina tundsin end Moskvas päris hästi, Putini kohta ma tõesti ei oska öelda.”
Läti presidendiga tegi intervjuu ETV ajakirjanik Astrid Kannel.
Venemaa välispoliitika sisetegurid: majandushuvid, identiteet, stabiilsus
Venemaa välispoliitika eripalgelisus eri situatsioonides ei tulene mitte hoolikalt läbi mõeldud kavalast plaanist, vaid on paljuski mitmete sisepoliitiliste tegurite vastastikuse mõju ja kattumise tagajärg.
Süüria mitmed kriisid võivad olukorra tagasi algusesse viia
Möödunud aasta novembris ja detsembris toimus Süürias justkui ime – aastaid Idlibis ja selle ümbruses piirderõngas olnud Ahmed al-Sharaa juhitud Hay’at Tahrir al-Shami (HTS) sõjalised jõud asusid pealetungile. Esmalt langes Aleppo pärast paaripäevast lahingut, millele Bashar al-Assadi juhitud valitsus ja selle armee ei suutnud vastata millegagi peale Venemaa relvajõudude korraldatud õhulöökide. Al-Assadi armee taganes järgmisest linnast teisse ja rindejoonel tekkis justkui kombits, mis hakkas läbi Hama ja Homsi sirutama lõuna poole.
Ladina-Ameerika mitmepalgeline tee: koostöö, sõltuvused ja igatsetud suveräänsus
Ladina-Ameerikas on korduvalt püütud luua piirkondlikku koostööd, ent ometi on regioon tänaseni killustunud – koostöövormid tekivad ja kaovad ning algatused jäävad poolikuks. Piirkonna areng on sõltuv suurriikide mängudest ning poliitilist pilti varjutavad ideoloogilised vastasseisud ja ebastabiilsus. USA mõju piirkonnas on aga ainulaadne. See ei ole pelgalt suurriigi mõju väiksematele naabritele – USA-d nähakse korraga nii eeskuju kui ka sekkumisena. Ometi on USA ja Ladina-Ameerika suhteid kujundatud juba enam kui kahe sajandi vältel, tehes neist ühe esimese ja järjepidevama läänepõhise piirkondliku suhtemudeli väljaspool Euroopat.
Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist
Kord kümnendi jooksul toimuv ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverents leidis tänavu aset märgilisel ajal, mil humanitaarabi ja arengukoostöö seisavad silmitsi süveneva kriisiga. Kui varasemad kohtumised on keskendunud uute rahastuste leidmisele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks, siis juuli algul Sevillas toimunud konverents märkis fookuse muutust hoidmaks rahvusvahelise abi andmist üldse töös. Mitmete endiste suurdoonorite ulatuslikud kärped on tõsiselt pärssinud elutähtsa humanitaar- ja tervishoiuabi jätkusuutlikkust ja toimimist.
Marek Kohv: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine
Kuigi geopoliitiline olukord Euroopas on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas endiselt pingeline, püsib Eesti julgeolek kindlatel alustel. Terviklik kombinatsioon Venemaa sõjalisest kurnatusest, NATO kollektiivkaitsest, Eesti enda märkimisväärsest kaitsevõimest, tõhusast luuretööst ja regionaalsest koostööst loob tugeva kaitsekilbi, mis minimeerib otsese sõjaohu Eestile.
Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Unistusest pettumuseni: Gruusia rahvusloo ümberkirjutamine
Vähesed hetked Gruusia lähiajaloos on olnud riigi ja rahvusliku identiteedi seisukohalt nii määravad kui endise peaministri Zurab Žvania kõne Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel 27. jaanuaril 1999: „Ma olen grusiin ja seega olen eurooplane.“ Sealtpeale sai nendest sõnadest Gruusia rahvusliku narratiivi nurgakivi ja Euroopa-püüdluste moto.
Mida oleks maailmal õppida Eesti arengukoostööst? Aga eestlasel endil?
Miks peab Eesti tegema arengukoostööd? Tundub ehk esmapilgul pisut kummaline küsimus 27 aastat peale seda, kui Eesti oma esimesed arengukoostöö vahendid Ukrainale eraldas. Teistpidi pole ehk seda küsimust küsitud hoopis piisavalt – miks muidu on Eesti jätkuvalt Euroopa Liidu „punane latern“ oma kodanike arengukoostöö teadlikkuse ja toetuse osas.
Kaupo Rosin: Ressursipuudus ja sõda kägistavad Venemaa majandust
Sõjaliste kulutuste järsk tõstmine võimaldas Venemaal luua mõneks ajaks illusiooni majanduse ning heaolu kasvust, mis on tänaseks läbi saamas. Venemaa majandusvaldkonna otsustajad on lähiaastatel keerulise dilemma ees – ühelt pool ei ole lõputu sõjaliste kulutuste kasv riigile jõukohane, teisalt on riigi majanduse struktuur ebaproportsionaalselt suure riikliku sõjalise nõudluse tõttu tasakaalust välja viidud ning selle stabiliseerimine – st tsiviilmajanduse mõistliku osakaalu taastamine – kujuneks sisepoliitiliselt väga valusaks protsessiks.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Benjamin Hilgenstock: Sanktsioonide killustunud jõustamine
Pärast 2022. aastal alanud täiemahulist sissetungi Ukrainasse ei ole Venemaa suhtes kehtestatud üleüldisi sanktsioone, vaid pigem on neid vastu võtnud ja jõustanud nn tahtekoalitsioon. See tõsiasi mõjutab olulisel määral nii sanktsioonide rakendamist kui ka tõhusust, sest koalitsioonist väljapoole jäävad riigid löövad aktiivselt kaasa sanktsioonidest kõrvalehoidmises.