Venemaa 2021. aasta ohtude analüüs: pandeemiajärgne geopoliitika
International Threats for 2021: Geopolitics After the Pandemic. Moscow State Institute of International Relations, 2021
Vahel tuleb lugeda ka maailma teisiti tõlgendava poole toodetud materjale, et saada paremini aimu tema (soov)mõtlemisest.
Seotud artiklid
Läbirääkimiste kustumatu miraaž
Huvide tasakaalust lähtudes võib väita, et sõda Ukrainas on lõppemise asemel pigem jõudmas uude etappi. Sellises olukorras on Ukraina jaoks kõige parem jätkata praegusel kursil: tuleb järjest enam loota iseendale ja Euroopa partneritele, kes on päriselt huvitatud Ukraina aitamisest, mitte tagasi hoidmisest. Ukrainast on saanud Venemaale tõsine vastane ja selleks ta ka jääb. Lisaks on temast saamas Euroopa julgeoleku tagaja, ja mida selgem see on, seda tugevamaks Euroopa muutub.
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on perioodiliselt välja ilmunud spekulatsioonid, mis vihjavad, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase laine läitis provokatiivse Telegrami kanali esiletõus ja võimendas paanikat külvav meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib üritada Eestis korrata Donbassi stsenaariumi, hõivates territooriumi väärate ettekäänete alusel.
Joris Van Bladel: Venemaal on kalduvus enesehävitusele
Dr Joris Van Bladel hoiatab Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale Venemaa analüüsimisel soovunelmate, ennatlike järelduste ja lihtsustuste eest.
Varijooned stepi kohal: Venemaa, Hiina ja Iraani püüdlused kilduvas Euraasias
Eesti jaoks ei ole Kesk-Aasia enam üksnes mingi suvaline ja kauge geopoliitiline ruum, vaid oluline sõlmpunkt ja strateegiline piirkond. Regiooni tähtsust rõhutavad Venemaa-vastaste sanktsioonide rakendamine ning uued transpordikoridorid ja koostöövõimalused Euroopa ja Aasia vahel. Samuti seovad mitmed energiajulgeoleku küsimused piirkonda üha tihedamalt Euroopa Liidu ja Eesti strateegiliste huvidega. Seetõttu on Kesk-Aasia arengud muutunud oluliseks osaks laiemast Euraasia geopoliitilisest dünaamikast, kus uusi jõujooni kujundavad Venemaa, Hiina ja üha aktiivsem Iraan.
Taras Kuzio: Ukrainal on nüüd kaardid peos
Dr Taras Kuzio räägib Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale „rahuprotsessi“ paroodiast, silmakirjalikkusest ja topeltstandarditest rahvusvaheliste suhete maailmas ning tulevikusõjas diktatuuri vastu võitlemisest.
Kuidas vägivald kujuneb lahutamatuks osaks Venemaa ühiskonnast
Sellel kevadel on uudistes mitmeid kordi ilmunud teateid vägivallajuhtumitest Venemaa koolides. On selge, et igal juhtumil on oma konkreetne taust ning ründajate käitumist võivad mõjutada isiklikud probleemid, perekondlik olukord või koolikeskkond. Arvestades aga sõjategevust Ukrainas, on õigustatud küsida, kas need juhtumid võivad peegeldada sotsiaalset keskkonda, mis on Venemaal kujunenud valitsuse viimaste aastate tegevuse tulemusena.
Nähtamatud niidid: Hiina läbipõimumise strateegia poliitilise mõju suurendamiseks
21. sajandil ei allutata ühiskondi enam tingimata territooriumi vallutades. Märksa tõhusamaks on osutunud võim kaubanduse, infrastruktuuri ja infovälja üle. Just selles raamistikus on Hiina Rahvavabariik viimase paarikümne aasta jooksul saavutanud märkimisväärse positsiooni globaalses majanduses.
USA sekkumise piirid: miks Venezuela ei allu kiiretele lahendustele
President Donald Trump tegi pärast Venezuela president Nicolás Maduro kinnivõtmist avalduse, et ta “juhib Venezuelat seni, kuni vaja“. Selle sõnumi põhjal hakati kohe spekuleerima, et USA sekkub kiiresti riigi ümberkorraldamisse või hakkab tegema koostööd opositsiooniga. Trumpi avaldus aga jäi poliitiliseks žestiks. Ükski USA valitsuse tegevus ei ole seni osutanud katsele Venezuelas süsteemi ümber kujundada või opositsiooni mõju kasvatada. Selle asemel valis Trump partneriks Delcy Rodríguezi, kes esindab olemasolevat võimuladvikut ja on selles äärmiselt mõjukas.
Lääne-Sahara küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti
Üle poole sajandi lahenduseta püsinud Lääne-Sahara alade küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti. Kui varem rõhutas ÜRO järjekindlalt, et kohalikel elanikel peab olema õigus valida iseseisvuse või Maroko autonoomia vahel, siis möödunud aasta 31. oktoobril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu heaks resolutsiooni, mis kallutab esmakordselt jõujooned selgelt Rabati kasuks. Veebruari esimeses pooles sekkus varasemast aktiivsemalt konflikti ka läbirääkimiste vahendajana USA, survestamaks osapooli jõudma kiiremini lahenduseni.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA-Iisrael vs Iraan ja konflikti laiem mõju, Prantsusmaa tuumaheidutus, Ühendkuningriigi kaitsekulud
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 10. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel
Ladina-Ameerika rahvusvaheliste suhete pikaajalisele vaatlejale ei olnud USA sissetung Venezuelasse alanud aasta hakul mingi üllatus. Pigem näib see järjekordse episoodina mustris, mida piirkonnas tuntakse liigagi hästi: Washingtoni jõupoliitika, mis taandub ja siis taas esile tõuseb, sõltuvalt administratsioonist ja hetkeolukorra kalkulatsioonidest. Kui 20. sajandi lõpukümnendil, Francis Fukuyama “ajaloo lõpu” meeleolus võis hetkeks tunduda, et sedalaadi sekkumiste ajastu taandub ajalooarhiivi, siis 2026. aastaks on see lootus juba ammu asendunud kainema arusaamaga: suurriikide konkurents ja ressursside krabamise loogika on jõuliselt alles ning leidnud uued vormid ja õigustused.
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?
Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu 2022. aastal tõi tuumarelvad esimest korda pärast külma sõja lõppu uuesti rambivalgusesse. Kuni selle hetkeni võis tuumaoht näida ajaloolise kurioosumina, mis figureeris veel vaid poolusutava viimsepäeva-stsenaariumina Hollywoodi märulites.
Mõrad liitlassuhtes: Hispaania ja USA Trumpi teisel ametiajal
Hispaania ja USA suhted jäävad president Donald Trumpi II ametiajal toimivaks, kuid muutuvad märkimisväärselt tehingulisemaks ja pingelisemaks. On näha, et Madrid satub Washingtoni surve alla kaitsekulutuste, USA relvade ostmise ja sõjaväebaaside kasutamise küsimustes, samal ajal kui julgeolekuriskid Põhja-Aafrikas suurendavad Hispaania strateegilist ebakindlust.
Trumpi uus kaitsestrateegia: USA-Hiina dialoog ärevatel aegadel
USA sõjaministeerium avaldas 2026. aasta riikliku kaitsestrateegia (NDS), milles taotletakse India ja Vaikse ookeani piirkonnas „sündsat rahu” ja Hiinaga „strateegilist stabiilsust”. Ehkki dokumendis tõstetakse esile läänepoolkera olulisust, jääb strateegiliseks prioriteediks Hiina Rahvavabariik (HRV), mille suhtes USA valib siiski uue taktika.
Venemaa desinformatsioon Eestis veenmisest hirmu külvamiseni
Desinformatsioon on üks Venemaa Lääne-suunalise välispoliitika keskseid tööriistu. Kui varem oli selle peaeesmärgiks rohkem veenmine, siis nüüd on selleks kujunenud sihtriikides ühiskonna lõhestamine ja kaose tekitamine. Väärinfo tõkestamisel ei piisa vaid meediapädevuse suurendamisest, vaid tuleb eeskätt investeerida sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisse.