Venemaa 2021. aasta ohtude analüüs: pandeemiajärgne geopoliitika
International Threats for 2021: Geopolitics After the Pandemic. Moscow State Institute of International Relations, 2021
Vahel tuleb lugeda ka maailma teisiti tõlgendava poole toodetud materjale, et saada paremini aimu tema (soov)mõtlemisest.
Seotud artiklid
Chris Patten: välispoliitika olemus ei seisne välismaalastele meeldimises
Chris Patten tõdeb, et Euroopa Liit pole superriik, mistõttu selle ühtne välispoliitika on paratamatult piiratud loomuga, ent paremate liidritega võiks ikkagi saavutada märksa rohkem.
Välismissioonide edukus on meie eluline huvi
Jutt sellest, et Eesti kaitsevägi peaks mõnest kriisikoldest sisepoliitilistel ajenditel taanduma ning pakkuma sõjalise panustamise asemel abstraktset "midagi muud," meenutab Tõnissoni Oskar Lutsu "Suvest", kes ei taha Tootsile anda allkirja, aga raha laenata ka ei raatsi, sest "õieti nagu põlegi teist".
Idarindel muutusteta?
Eesti-Vene suhetes võib leida kaks selle aastaga kristalliseerunud tendentsi. Kumbki pole meile soodne, mõlemad tõotavad aga kujuneda pikaajaliseks.
Semantika ja välispoliitika
Usalduse puudumise tõttu näevad Euroopa ja USA vastastikku varjatud motiive ja peidetud "päevakordi" - seetõttu ei mõisteta ka teineteise retoorikat.
End vabaks laulvad ikestatud rahvad
Mõneti kummaliselt on praeguste ikestatud rahvaste parim liitlane vene šovinism. Lühema aja kestel võib see muuta asju hullemaks, kuid see annab ometi millegi, millele vastu seista.
Euroopa vastuoluline ühtsus
Küsimuste puhul, kus lääneriikide positsioonid on diametraalselt erinevad ja kus mittemidagiütlevad kompromiss-sõnastused ei ole võimalikud, on status quo’d muutvad otsused peaaegu saavutamatud.
EL ja Venemaa: erinevad vaated, sügav sõltuvus
Majanduslik tegelikkus ja maailma sündmuste areng tõukavad Venemaa ja Euroopa Liidu taas vältimatult teineteise suunas. Uue lähenemise vundament kujuneb juba palju tõsisemaks kui eelmise kümnendi helged, aga üsna alusetud lootused.
Ajaloo lõpu lõpp ehk miks 21. sajand sarnaneb 19. sajandiga
Ülemaailmsest võistlusest demokraatlike ja autokraatlike valitsuste vahel saab 21. sajandi maailma domineeriv tunnusjoon.
Miks nad meid ei armasta?
Venemaal ilmub Eestist viimastel aastatel tihedalt raamatuid. Ei jõua neid õieti lugedagi, arvustamisest rääkimata.
Saatuserõngas Venemaa – püüd mõista mõistmatut
Venemaa liidrid on väga oskuslikult kasutanud George Orwelli kuulsat ja lihtsat tõdemust: kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku ning kes kontrollib olevikku, selle teha on minevik.
Putini pärand: vajadus olla paindlik
Kui Venemaa positsiooniks on kõigest „meie oleme teie ettepaneku vastu”, siis muutub tupik Lääne suunal veel umbsemaks, Ida suurriigid, eelkõige Hiina ja Iraan, hakkavad aga aina enam Venemaad ära kasutama oma eesmärkide teostamiseks „mängudes” Läänega.
Kas Putini “jääajale” järgneb Medvedevi “kevad”?
Kas Venemaa uuest presidendist saab sõltumatu poliitiline figuur või ei? Kui saab, siis milline on tema poliitika?
Rahvusvahelised lepingud Eesti välissuhtluses
Mõne riigiga õnnestus taasiseseisvunud Eestil sõjaeelsed lepingud hõlpsasti taaskehtivaks tunnistada, teistega nii libedalt ei läinud ning Venemaaga on erinevatest tõlgendustest tulenevaid vaidlusi kohe hulgi.
Kosovo realismi, nominalismi ja putinismi vahel
Kes otsustab, milline konflikti lahendus omab universaalset iseloomu ja milline mitte? Kes otsustab, et just seda lahendust tuleks alati ja kõikjal rakendada?
Muutused tulevad niikuinii
Valimisi ootaval Venemaal ei ole muutustest huvitatud ei eliit ega ühiskond, ent muutused tulevad peaaegu vältimatult.
Pärast neokonservatismi
Oma usus, et ajalugu saab suunata, kui rakendada vajalikul määral jõudu ja tahet, meenutab neokonservatism leninismi, väidab Francis Fukuyama ja kinnitab, et nii poliitilise sümboli kui ka mõttevooluna on neokonservatism muutunud millekski selliseks, mida tema enam toetada ei saa.