august 12, 2008

Saatuserõngas Venemaa – püüd mõista mõistmatut

Venemaa liidrid on väga oskuslikult kasutanud George Orwelli kuulsat ja lihtsat tõdemust: kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku ning kes kontrollib olevikku, selle teha on minevik.

Venemaa liidrid on väga oskuslikult kasutanud George Orwelli kuulsat ja lihtsat tõdemust: kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku ning kes kontrollib olevikku, selle teha on minevik.


Marko Mihkelson

Saatuserõngas Venemaa – püüd mõista mõistmatut

Venemaa liidrid on väga oskuslikult kasutanud George Orwelli kuulsat ja lihtsat tõdemust: kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku ning kes kontrollib olevikku, selle teha on minevik.

Mõistagi ei üllata kedagi, et Venemaa presi-dendivalimised võitis kohe esimeses voorus Dmitri Medvedev. Tegelikult ju mingeid valimisi ei toimunudki. Kandidaatide toetus-numbrid olid ammu enne 2. märtsi välja öeldud ning sellele need ka 3. märtsi hommikul vastasid.
Kommunistide liider Gennadi Zjuganov võib küll nuriseda ning käputäis rahvusvahelisi vaatlejaid on kriitilised, kuid see ei muuda midagi. Venemaa tänasele võimueliidile ei tähenda need hüüatused midagi. Nendele on oluline stabiilse võimutäiuse püsimajäämise kindlustamine. Ja sellise tulemuse need valimised ka andsid.
Vladimir Putini valitsemisperioodi iseloo-mustamiseks on tihti kasutatud arvamust, et Venemaa elas läbi oma taassünni. Laialt levib teadmine, et 1990. aastate kaosest suudeti väljuda ennast kehtestavalt nii kodus kui välismaal. Selles arvamuses polegi ju otsati midagi viga. Venemaa on tõesti tagasi. Kuid nagu ütleb analüütik Lilija Å evtsova – tagasi minevikus. Katsudes mõista tänast Venemaad oleks päris paslik korraks vaadelda, millel see taassünd ja enesekehtestamine siis õigupoolest rajaneb. Kuna Medvedevi esiletõus ning tandemrakendi moodustumine Vladimir Putiniga on vähemalt tänane reaalsus, siis võib Venemaa edasist käitumist prognoosida just viimaste aastate kogemust uurides.
Kõige üldisemalt ja ehk pisut lihtsustades võib teha sellise järelduse: 1990. aastate lõpul taanduva Boriss Jeltsini järgluse nimel võidelnud erinevatest huviklannidest osutus kõige elujõulisemaks Peterburi tšekisti-de grupp. Laiemalt öeldes aga kogu endise KGB korporatiivjõud. Sisuliselt saavutas KGB selle, mis tal jäi saavutamata 1991. aasta augustis. Loomulikult mängis sellises võimujaotuses suurt rolli ka mitmete asjaolude kokkulangemine. Kindlasti ei saa siin kuidagi jätta tähelepanuta näiteks Boriss Berezovski rolli Jeltsini perekonna ning eeskätt iseenda positsioonide eest seismisel. Siiani on aga vastamata küsimus, kas mitte ei kasutanud „tšekistid” Berezovski vaieldamatut mõjujõudu lihtsalt osavalt ära. Oligar-hi hilisem saatus võib anda sellele vähemalt väikese vihje.
Venemaa putinliku taassünni lugu harutades on minu arvates väga oluline tajuda, et võimu konsolideerimine 1999. aastast kuni tänase päevani põhineb suurel määral vägivallal ja hirmuõhkkonna järjekindlal loomisel.
1999. aasta sügisel poleks Putin tõusnud võrdväärseks vastaskandidaadiks Jevgeni Primakovile, kui ta poleks peaministrina võtnud ette uut sõda Tšetšeenias. Mäletatavasti kaasnesid sellega ka kurikuulsad kortermajade õhkulaskmised Moskvas ja Volgodonskis.
Teatavasti aitas Rjazani juhtum (sarnase terrorirünnaku ärahoidmine elanike poolt) tekitada tõsise argumendi nendele, kes on veendunud FSB otseses seotuses kortermajade õhkulaskmisega. Tänaseni on need enam kui 300 inimelu nõudnud võikad rünnakud jäänud kohtulahendita.
Kui Boriss Jeltsin mängis oma tagasivalimise ajal 1996. aastal pigem rahule Tšetšeenias, siis tema järglasjõu ainukeseks eesmärgiks oli vaenlase täielik hävitamine. Isegi peldikus, kui vaja – kui meenutada Putini kuulsat fraasi. Loomulikult ei saanudki siin olla teist valikut. Võimu selline tsentraliseerimine, kuberneride, oligarhide, meedia ja opositsiooniliste erakondade tasalülitamine poleks osutunud võimalikuks ilma konkreetsete jõuvõteteta. Ja Tšetšeenia ning sealt lähtuv terrorioht olid parimad vahendid Putini arsenalis.
Terrorirünnakud Moskvas (2002) ja Beslanis (2004) on hirmsad tähised Venemaa lähiloos. Kokku ligi 500 inimelu nõudnud rünnakud on šokeerivad veel tänagi, kui sündmusi detailsemalt meenutada, eriti muidugi süütute laste hukkumine Beslani koolis.
Üksi teadmine, et nendes rünnakutes ei vaevunud võimud tõsiselt püüdlemagi selle poole, et pantvangide elu säästa, on väga kõnekas. Nii Nord-Osti kui Beslani ohvrite sugulased on jäetud saatuse hoolde. Õigus-nõuetele vastavad võimud ähvarduste ning tagakiusamisega. Mõlemal juhul on sedavõrd palju lahtiseid küsimusi, mis seavad ametli-ku tõe tõsise kahtluse alla. Mis on aga ilmne – terroriohule toetudes kasutas Kreml ära võimaluse iseenda võimu kindlustamiseks. Ja seda tehti rahva heakskiidu saatel. Sest oli ju hirm, et Beslani õudus võib korduda, kui riik konsolideeritult midagi ette ei võta.
Tänaseks on olukord Tšetšeenias näiliselt rahulik. Ramzan Kadõrovi isikukultusel ja hirmutamisel põhinev kord võib küll toota hetkestabiilsust ning pakkuda Kremlile tellimuslikku tuge valimistulemuste vormistamisel, kuid jätkusuutlikuks või veel vähem kaasaegseks seda pidada ei saa. Keskvõimu jõhker vägivald Põhja-Kaukaasias on loonud väga tõsise eelduse pikaajalise usukonflik-ti levimiseks kogu regioonis. Läinud aasta novembris kuulutati välja Põhja-Kaukaasia emiraat, mille eesmärgiks on Venemaa föderaalvõimu taandamine mitte üksnes Tšet-šeeniast, vaid ka teistest Põhja-Kaukaasia regioonidest.
„Tšetšeenia sündroom” on kindlasti lisanud hagu võõraviha kiirele levikule tänapäeva Venemaal. Ka see on üks Venemaa taassünni „tulemusi”, mis iseenesest võib kujuneda ravimatuks probleemiks. Mõõdukat võõraviha ning ultranatsionalismi on Venemaal kogu aeg eksisteerinud, kuid see on olnud eriteenistuste kontrolli all. Võõravihast tingitud tapmised on viimastel aastatel sagenenud ning sõna otseses mõttes fašistlike organisatsioonide paljusus paneb küsima – kas see kõik on ikka võimude kontrolli all ning miks ei ohjeldata äärmusluse vaba propageerimist. Või on seda vaja lihtsalt auru väljalaskmiseks või ka halvema tuleviku näitami-seks, kui praegust võimu ei toetata. Igatahes pole see kindlasti püsiva stabiilsuse märgiks.
Koos otsese vägivallaga on Venemaa tšekistliku-le taassünnile nii iseloomulik laialdase hirmu-õhkkonna kujundamine. Seda võib tunnetada kõige erinevamates eluvaldkondades või küsimustes. Fundamentaalsem on teadmine, et Venemaal kaitseb riik mitte oma kodanikku, vaid võimu. Need, kes jul-gevad seada kahtluse alla võimu toimimise ja selle õigsuse või koguni võtta ette opositsioonilise tegevuse, surutakse halastamatult maha.
Võtame siin vaid kolm väga kõnekat näidet: Venemaa omaaegse rikkaima inimese Mihhail Hodorkovski vangistamine, ajakirjanik Anna Politkovskaja ning FSBst pagendusse põgenenud Aleksandr Litvinenko tapmine. Poliitilist näidisprotsessi Hodorkovski ja tema kaaslaste üle võib paljuski pidada Putini Venemaa murdepunktiks. See tegi paljudele selgeks, et Venemaal ei eksisteeri sõltumatut kohtusüsteemi. Et Venemaal pole keegi kaitstud võimu sihipärase ning hävitava rünnaku eest ning allumatus on karistatav. See oli ühtlasi signaaliks suurärimeestele, et nende edukus ja püsimajäämine sõltuvad otseselt Kremli seatud mängureeglitest, millel tihtipeale pole midagi ühist kehtivate seadustega.
Anna Politkovskaja tapeti Putini sünnipäeval, 7. oktoobril 2006. aastal. Kas see oli pelgalt kokkulangemine või kellegi mõeldud jõhker kingitus? Tänaseks on see mõrvalugu jätkuvalt lahenduseta. Olgugi, et teo toimepanemisel on väidetavaid seoseid nii FSB kui Tšetšeeniaga. Kes oli aga mõrva tellija, jääb ilmselt igavesti saladuseks. Anna surm vaigistas lõplikult Putini ja tema taasloodud Venemaa ühe suurima kriitiku hääle. Siinkohal pole mõjusamat, kui ühe kirjakatke kaudu korrakski tajuda Politkovskaja haaret: “Tänapäeval määrab nii inimeste mõtetes kui tegudes korra lintšikohus. Silm silma, hammas hamba vastu. Meile laskub taas sünge pimedus, millest oleme roomanud välja mitu Nõukogude aastakümmet. Meie põhiseadus on suremas, vaatamata põhiseaduse tagaja olemasolule riigis. Ja matuste eest on määratud vastutama FSB.”
Kuigi Venemaal on ajakirjanikuamet üks ohtlikumaid maailmas, oli just Politkovskaja mõrv väga märgilise tähendusega. Ka ajakirjanikud on inimesed. Pere ja oma tuleviku nimel on paljud valmis tegema kompromisse. Ka siis, kui kompromiss tähendab valede tunnistamist ning tõe peitmist.
Aleksandr Litvinenko mõrv vapustas ennekõike maailma ja vähemal määral Venemaad. Vapustas sellega, milliseid vahendeid kasutades inimene mõrvati. Kas tegemist oli käpardlikkuse või teadlikult jäetud jälgedega, igatahes näitas see juhtum kõigile – Venemaa on tagasi ja kõik, kes püüavad seda arvamist kuidagigi kõigutada, võivad leida otsa ka kõige kaugemas maailma nurgas. Sind ei kaitse isegi teise riigi kodakondsus.
Kuid enne, kui minna kõige olulisema juurde, veel üks tahk Venemaa uuest jaluletõus-misest. Selle nimeks on mõistagi energia. Ja siin on Putinil pööraselt vedanud. Vaid üksi teadmine, et 1998. aasta lõpul oli nafta hind maailmaturul kaugelt enam kui kümme korda odavam tänasest, on ülimalt kõnekas. Just energiakandjate müügist saadud megakasumid on aidanud Venemaal tasuda välisvõlga, suurendada sisemisi reserve ning alustada välispoliitikas agressiivsemat käitumist. Venemaa ja tema tänased liidrid on vaieldamatult heas positsioonis, kui uskuda, et 21. sajandi suuremad vastasseisud on või veel hakkavad olema ressursside pärast. Olgu need siis energiakandjad või näiteks mageveeressur-sid, siin on Venemaal oma kasinat rahvaarvu arvestades tugevad eelised.
Seepärast pole imestada, et 2005. aasta lõpul võttis Moskva ametlikult eesmärgiks oma rahvusvahelise mõjujõu kasvatamise just läbi energiapoliitika: väljendugu see siis katses luua gaasikartell või Euroopa Liidu ühtsuse pidevas ärritamises, kõik see on kindlalt Kremli tänase päevakorra esiridades. Huvitav on seejuures muidugi ka see tähelepanek, et lisaks rahvusvahelise mõjujõu saavutamisele on Venemaa tänastele liidritele energiamängudes väga tähtis ka puhtalt pragmaatiline isiklik huvi – edu täidab ka nende isiklikke taskuid.
Kui uskuda analüütik Stanislav Belkovskit, siis on Venemaa lahkuv president maailma rikkaim poliitik. Putini erinevad isiklikud osalused on väärt enam kui 40 miljardit dollarit. Ja Putin pole sugugi ainus Venemaa tänasest „uusnomenklatuurist”, kellele tähendab võim ja selle säilitamine konkreetselt isiklikku heaolu kindlustamist.
Ja ikkagi. Ükski taassünd pole võimalik ilma masse haarava identiteediloota. Tänased Venemaa liidrid on väga oskuslikult kasutanud George Orwelli kuulsat ja lihtsat tõdemust: kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku ning kes kontrollib olevikku, selle teha on minevik.
Ajalugu on arusaadavalt iga rahva identiteedi selgrooks, oleviku ja tuleviku paratamatuks kaaslaseks. Ühel ajalool on teadagi mitu lugu, kusjuures need võivad olla ka peadpööritavalt erinevad. Venemaa juhtkond teab väga hästi, et igasuguse „oranži viiruse” eemaletõrjumiseks on just ajalugu üks paremaid relvasid. Ühest küljest on hea mängida Nõukogude perioodi kultusfilmidel, mis ülistavad võitu Suures Isamaasõjas, teisalt aga ajudesse tambitud teadmisel, et NATO ja eriti Ameerika Ühendriigid vaid ootavad hetke Venemaa ründamiseks.
14. juunil 2005. aastal kirjutas Venemaa välisministeerium ühes oma memos Riigiduuma saadikutele: „Tõsiselt murettekitavad on baltlaste katsed internatsionaliseerida „Nõukogude okupatsiooni teema”, saavutada ajaloo ja Teise maailmasõja tulemuste revideerimine ning sellel alusel esitada meile ajalooline nõue maksta välja kompensatsioon.” Edasi kirjutatakse memos meetmetest, kuidas ja mille abil võidelda sellise „laiaulatusliku poliitilis-propagandistliku rünnaku” vastu. „Erilist tähelepanu tuleb pöörata baltlaste liini diskrediteerimisele läbi Waffen-SS diviisi eestlastest ja lätlastest leegionäride mälestuse heroiseerimise taunimise, Leedu politseipataljonide ja metsavendade, Balti riikidest pärit kollaborantide ja fašistidele kaasaaitajate tegevuse paljastamise.” Selleks vastutegevuseks on rakendatud kogu Vene-maa diplomaatiline arsenal rahvusvahelistest organisatsioonidest kuni kahepoolsete suheteni välja. Eriti oluliseks peetakse aga koostöö aktiviseerimist kõikvõimalike juu-diorganisatsioonidega.
Viimase kolme aastaga on olukord „ajaloo-rindel” üksnes teravnenud. Moskvas mõistetakse hästi, et igasugune väiksemgi läbimurre Ida- ja Kesk-Euroopa lähiajaloo laiemal mõistmisel võib oluliselt murendada tänast Venemaa identiteedilugu. Seepärast on täiesti arusaadav, miks korraldati selle aasta 12. veebruaril Venemaa välisministeeriumis ülisalajane ümarlaud teemal „Vastutegevus Venemaa kahjuks ajaloo võltsimisele – üleriikliku tähtsusega küsimus”.
Ümarlaual räägitust on teada vaid üksikud infokatked. Peatähelepanu all olid just Venemaa lähinaabrite nagu Ukraina ja Balti riikide katsed „ajalugu ümber kirjutada”. Seejuures olla näiteks räägitud sellest, et Ukraina golodomori ehk genotsiidi lugu tuleb põrmustada. Selleks sobivat tees, et näljahädas ei hukkunud mitte üksnes ukrainlased.
Nädal enne presidendivalimisi saatis Venemaa tuntumaid inimõiguslasi Sergei Kovaljov avaliku kirja Putinile. Muuhulgas ütleb Kovaljov selles kirjas: “Varem tuli meie liidritel aastakümnete vältel igavalt ja ülbelt valetada, eitades kord Molotovi-Ribbentropi pakti, siis vangistatud poolakate mahalaskmist Katõnis ning Wallenbergi arreteerimist – sõnaga seda, mis oli ilmne kõigile teistele,” kirjutab Kovaljov ning lisab, et valest on saanud ka praeguse Venemaa juhtide küüniline relv. Just see väga tabav viide Kovaljovi poolt on minu arvates tänase taassündinud Venemaa kõige nõrgem koht. Valedele ehitatud identiteet lihtsalt ei saa olla jätkusuutlik. Mäletame, mis juhtus Nõukogude Liidus, kui ametlikud tõed lasti glasnosti lubamisega sõelapõhjaks.
Seetõttu on nii meil kui meie partneritel ülioluline mõista, et väärtusruumide lahknemine Venemaaga tuleneb paljuski just lähiajaloo sõlmküsimuste erinevast seletamisest. Kui me jätame selle tähelepanuta ning mõtleme vaid tulevikule, siis võime ühel hetkel avastada ennast hoopis keerulisemast või isegi ohtlikumast vastasseisust.
Nii on väga oluline oma tõekspidamiste kaitsmine ning valede kummutamine. Suursaadik Jüri Luige idee kommunismi kuritegude uurimiskomisjonist, mis ilmus Diplomaatia eelmises numbris, on ülimalt oluline ning vajab edasiarendust ning ka tegelikku ellurakendamist. Tegevust kommunismi kuritegude avalikustamise ja hukkamõistmise nimel ei saa käsitleda lihtsalt kellegi jonnina. Kommunismi kuritegude üle avalik juurdlemine, nende rahvusvaheline teadvustamine ning hukkamõistmine pole lohutuseks miljonitele kannatanutele, vaid tegelikult ehk kõige olulisem Venemaale endale. Muidugi, kui kovaljovilikult loota ja uskuda, et Vene-maa tee vabadusele pole suletud.
Kogu selle taassünniloo juures on kõige dra-maatilisem teadmine, et Venemaal polegi peaaegu kuhugi tagasi pöörduda. Ma pean silmas kaasaja konteksti. Igasugune tagasipöördumine tähendab pöördumist mineviku tupikteedele, kus Venemaa on vähemalt Ivan IV aegadest pidevalt ekselnud. Tõsi, viimase neljasaja aasta jooksul on olnud üksikuid hetki, mil Venemaa on seisnud valiku ees – kas suunduda uude arenguparadigmasse või taanduda tallatud radadele? Viimati tõusis see küsimus Nõukogude impeeriumi lagunedes. Paraku mattus see kiiresti siseheitlus-se ning majandusraskustesse. Reformimata õigeusu kirik, ülimalt inertne ja korrumpeerunud ametnikkond ning isevalitsusliku mentaliteedi püsivus – need on tegurid, mis hoiavad Venemaad oma saatuserõngas. Samas on selge, et kui Venemaa suudabki tulevikus muuta oma saatusejoont, toimub see juba hoopis uute liidrite ning ideede kaudu. Vaatamata väga raskele ajalookoormale pole siiski miskit võimatut.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar