august 25, 2008

Välismissioonide edukus on meie eluline huvi

Jutt sellest, et Eesti kaitsevägi peaks mõnest kriisikoldest sisepoliitilistel ajenditel taanduma ning pakkuma sõjalise panustamise asemel abstraktset “midagi muud,” meenutab Tõnissoni Oskar Lutsu “Suvest”, kes ei taha Tootsile anda allkirja, aga raha laenata ka ei raatsi, sest “õieti nagu põlegi teist”.

Jutt sellest, et Eesti kaitsevägi peaks mõnest kriisikoldest sisepoliitilistel ajenditel taanduma ning pakkuma sõjalise panustamise asemel abstraktset “midagi muud,” meenutab Tõnissoni Oskar Lutsu “Suvest”, kes ei taha Tootsile anda allkirja, aga raha laenata ka ei raatsi, sest “õieti nagu põlegi teist”.


Sven Mikser

Välismissioonide edukus on meie eluline huvi

Jutt sellest, et Eesti kaitsevägi peaks mõnest kriisikoldest sisepoliitilistel ajenditel taanduma ning pakkuma sõjalise panustamise asemel abstraktset “midagi muud,” meenutab Tõnissoni Oskar Lutsu “Suvest”, kes ei taha Tootsile anda allkirja, aga raha laenata ka ei raatsi, sest “õieti nagu põlegi teist”.

Iseseisvuse taastamisest saadik on Eesti riik pidanud iseenesestmõistetavaks, et lisaks omariiklusest tulenevatele hüvedele ja õigustele on meil muu maailma ees ka kohustused. Üheks selliseks on kohustus panustada rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsuse tagamisse. Sellisel panustamisel on palju tahkusid, alates aktiivsest osalemisest multilateraalsete organisatsioonide diplomaatilises tegevuses kuni arenguabi andmiseni humanitaarkatastroofide puhul ja osalemiseni sõjalise iseloomuga kriisireguleerimis-operatsioonidel. Eesti panus ei saa kunagi olema suur, kuid riigina ei saa me ühestki kohustusest päriselt kõrvale hoida.
Kuna Eesti on väikeriik, siis arvame sageli, et meie huvi välismissioonidel on üksnes oma lipu näitamine ja suurtele sõpradele meeldimine. Neid aspekte ei saa alatähtsustada, ent peamine on hoopis kolmas eesmärk: meile on eluliselt oluline, et operatsioone Kosovos, Afganistanis ja Iraagis saadaks edu. Kui rahvusvahelised organisatsioonid ja koalitsioonid oleksid sunnitud tunnistama oma allajäämist, ohustaks see nii otseselt kui kaudselt ka meie turvalisust. Nii meie moraalne kui füüsiline panus võivad absoluutarvudes mõõdetuna olla tagasihoidlikud, kuid ei ole võimalik välistada, et meie puudumine või kohalolek omandab tagantjärele kriitilise tähenduse.
Vajadus hoida konfliktikoldeid kontrolli all on ühest küljest moraalne imperatiiv: elementaarne inimlik solidaarsus, mis ei küsi nahavärvist ja usutunnistusest, ei luba meil, käed rüpes, vaadata inimeste ja tervete rahvaste kannatusi, eriti kui meie käsutuses on vahendid, mis võimaldavad neid kannatusi leevendada. Aga loomulikult on nii humanitaarabil kui rahuvalveoperatsioonidel ka praktiline tähtsus. Globaliseerunud maailmas, kus inimesed, töökohad, ideoloogiad ja raha varasemast vabamalt ja kiiremini paigast paika liiguvad, ei püsi lahendamata konfliktid kuigi kaua lokaalsena. Kui meie silma kinni pigistame ega lähe appi sinna, kus asuvad probleemid, tulevad need prob leemid üsna pea meile endile koju kätte – olgu põgenikevooludena, parem-, vasak- ja usuliste äärmusrühmitustena, terrorigrupeeringutena, narko-, inim- ja relvaärina või mõnel muul viisil. Ükskõik milline neist õõnestab meie majanduslikku ja poliitilist julgeolekut ja inimeste igapäevast turvatunnet.
Peame olema seal, kus on kriisid
Viimaste aastatega on Eesti kaitseväe olulisemateks ja mahukaimateks välismissioonideks olnud NATO juhitud operatsioonid Kosovos ja Afganistanis ning rahvusvahelise koalitsiooni juhitav operatsioon Iraagis. Üksikute spetsialistide ja sideohvitseridega oleme olnud esindatud teisteski kriisikolletes. Tõenäoliselt lisandub meie missioonide nimistusse lähiajal esimene suurem Euroopa Liidu juhitav rahuvalveoperatsioon Bosnias ja Hertsegoviinas. Igal kriisipiirkonnal on oma ajalugu ja taust, ent on selge, et täna vajab igaüks neist rahvusvahelise üldsuse tähelepanu ja kohalviibimist.
Eesti valitsus ja parlament on seni pidanud oluliseks neil rahvusvahelise julgeoleku tagamiseks olulistel operatsioonidel osaleda. Kas, mil viisil ja millises mahus tahame jätkata, on loomulikult meie endi suveräänne otsus, ent ma usun, et kohene lahkumine, eriti mingitest sise- või parteipoliitilistest huvidest lähtudes, ei oleks riigimehelik. See, et ulatusliku humanitaar- või sõjalise kriisi lahendamine ja toimiva ühiskonna ülesehitamine on kallis ja aeganõudev, on pigem reegel kui erand. Et kodune avalik arvamus ja koguni ajakirjandus geograafiliselt kaugetest konfliktidest tüdineb, on samuti ootuspärane. Kuid riik ja selle juhid peavad vaatama kaugemale.
Püüan alljärgnevalt vaadelda kolme operatsiooni, kus meie kaitseväelased kõige arvukamalt osalevad. Mõistes, et ükski välismissioon ei saa olla igavene, ja lootes, et kõik meie sõdurid peagi elusalt ja tervelt koju pöörduvad, tahan näidata, et me peame olema kannatlikud ja suutma need kohustused, mis meil rahvusvahelise üldsuse liikmena on, ausalt välja kanda.
Kosovo
Ajast, mil Slobodan Miloševici algatatud ja Kosovo albaanlaste kogukonna vastu suunatud etnilise puhastuse kampaania viis NATO sõjalise operatsiooni käivitamiseni endise Jugoslaavia vastu, on möödunud enam kui kuus aastat. Täna oleme tunnistajaks olukorrale, kus Kosovos valitseb habras rahu, ent selle iseseisvusele pürgiva Serbia provintsi majandus ja sisejulgeolek on endiselt enam kui ebastabiilne, kogukondade leppimist ei ole tulnud ja tuhanded põgenikud ootavad ikka veel võimalust kodudesse tagasi pöörduda.
Rahu haprust selles Balkani piirkonnas näitas ilmekalt eelmise aasta kevad, mil puhkenud rahutuste käigus laastati kümneid serblaste pühamuid. Kuigi rahvusvaheliste rahuvalvajate toonasele reageerimisele võib mõndagi ette heita, ei ole kahtlust, et ilma NATO – ja sealhulgas Eesti – sõjaväelaste kohalolekuta oleks toonased intsidendid viinud palju tõsisemate tagajärgedeni.
Möödunud nädalal otsustas ÜRO julgeolekunõukogu astuda järgmise sammu selle pikaleveninud kriisi lahendamise teel ning teatas läbirääkimiste alustamisest Kosovo tulevase staatuse üle. Et need läbirääkimised ei tule kerged, sellest kõneleb albaanlaste ja serblaste radikaalselt erinev lähtepositsioon: kui serblased ei taha provintsi iseseisvumisest kuuldagi ja on valmis rääkima vaid Kosovo autonoomia ulatusest, siis Kosovo albaanlastest enamus ei ole valmis leppima vähemaga kui täielik iseseisvus.
Läbirääkimiste kulg võib kõigutada Balkani niigi keerulist julgeolekutasakaalu mitmel viisil. Tuleval kevadel toimuv Montenegro iseseisvusreferendum võib kõrgendada albaanlaste ootusi ja sundida serblased kaitsepositsiooni. Kosovo liikumine iseseisvuse suunas võib inspireerida Bosnia serblasi, aga ka rahvus- ja usuvähemusi Makedoonias, Horvaatias ja mujal oma nõudmistega lagedale tulema. Oma mõju Balkani riikide sisepoliitikale avaldab Haagi sõjakuritegude tribunali tegevus sõjakurjategijate õigusemõistmise ette toomisel, mis võib mõnel puhul suunata avaliku arvamuse äärmuslikuma natsionalismi radadele. Lisaks teevad paljusid analüütikuid rahutuks märgid, et nii Balkani slaavlastest kui albaanlastest moslemite usu- ja hariduselu on viimastel aegadel hakanud võrdlemisi heldelt toetama araabia jõukad wahhabiringkonnad.
Vaatamata vägagi erinevale ettekujutusele olukorra soovitavast lõpplahendusest, mõistavad kõik kogukonnad rahvusvaheliste rahujõudude jätkuva kohalviibimise vajalikkust. Albaanlased näevad rahukaitsjate kohalolekus tagatist, et 1998.-99. aasta sündmused ei korduks, serblased mõistavad, et täna pakuvad NATO väed kaitset nende kirikutele ja kloostritele ning turvatunnet neile, kes soovivad oma kodudesse tagasi pöörduda.
Kriisi eskaleerumine NATO vägede lahkumise korral muudaks mõttetuks suure osa Kosovo struktuuride ülesehitamiseks tehtud tööst ja võiks kaasa tuua vaevaga loodud, ent veel embrüonaalses arengujärgus riigistruktuuride ja majanduse kokkuvarisemise ning uue põgenikelaine.
Afganistan
2001. aasta lõpul käivitatud rahvusvahelise koalitsiooni sõjaline operatsioon Afganistanis viis võimult Talebani, ühe tagurlikuma islamirežiimi maailmas. Otseseks ajendiks Afganistani režiimimuutusele said Al Qaeda terrorivõrgustiku rünnakud Ameerika Ühendriikides ja fakt, et just Talebani valitsus Afganistanis pakkus varjupaika ja tuge Al Qaeda terroristidele.
Ent vahhabiitliku äärmusrežiimi kukutamine ei olnud kaugeltki kättemaksuoperatsioon. See võimaldas märgatavalt kärpida Al Qaeda ja sellega seotud rühmituste võimet panna tulevikus toime uusi suurrünnakuid ja, mis pole sugugi väheoluline, lõi esmase eelduse väärikaks ja demokraatlikuks elu-korralduseks miljonitele Afganistani inimestele, eelkõige neile, kellega Talebani režiim kõige brutaalsemalt ümber käis, s.o naistele, samuti Afganistani arvukale šiia ja sufi kogukonnale.
Sõjalisele operatsioonile järgnenud stabiliseerimisprotsess, milles olulist osa etendab NATO juhitud ISAFi missioon, on aidanud luua demokraatlike riigivalitsemisstruktuuride alged ja viinud läbi esimesed valimised.
Ometi on suuresti klannisuhetel põhineva ja aastakümnetepikkusest sõjategevusest räsitud maa demokratiseerimine ja selle majanduse järjeleaitamine pikaajaline ja kulukas protsess. Al Qaeda ja Taleban on oluliselt nõrgenenud ja nende riismed on tõrjutud Afganistani-Pakistani mägistele piirialadele, ent nende täielik hävitamine seisab veel ees. Mitmed sõjapealikud ja nende väerühmad on lülitunud demokraatlikku poliitilisse protsessi, kuid kaugeltki mitte kõik. Demokraatliku protsessi takerdudes võivad taas lahvatada klanni- ja etnilised konfliktid. Oma šanssi võimule naasta ootavad ka Talebani režiimi jäänukid.
Afganistani majandust on raske nimetada toimivaks. Paljudele farmeritele on esmaseks, mõnikord ainsaks, sissetulekuallikaks moonikasvatus, mis on maailma narkoturule suunatud oopiumitööstuse tooraine. Alternatiivsete elatusallikate leidmine ja juurutamine läheb raskelt, rahvusvaheliste abijõudude “piitsa ja präänikuta” oleks see ilmselt sootuks võimatu.
Kui NATO ja partnerriigid kannatuse kaotaksid ja Afganistani taastamise protsessist kõrvale tõmbuksid, kannataksid esimesena suurima tõenäosusega selle karmi looduse ja keerulise ajalooga maa elanikud. Mitte eriti pika aja pärast tunneksime oma vastutustundetuse vilju aga ka meie: omapead jäetud Afganistani kõige tõenäolisemad ekspordiartiklid – opiaadid ja terrorism – on ju mõeldud just läänemaailma turule.
Iraak
Iraagi missioon on neist, kus osaleb Eesti kaitsevägi, kahtlemata ohtlikem, samuti on tegemist poliitiliselt sensitiivseima välisoperatsiooniga. Saddam Husseini režiimi kukutamisoperatsiooni otsene ajend (massihävitusrelvade leidmine ja likvideerimine) on tagantjärele osutunud ekslikuks. Ent püüded näidata diktaator Husseini süütu ohvrina on räigelt eksitavad. Saddam Husseini režiim algatas Iraani-Iraagi sõja, 20. sajandi ühe pikema ja ohvriterohkema relvakonflikti, vallutas rahumeelse naaberriigi Kuveidi, mõrvas külmavereliselt tuhandeid ja tuhandeid poliitilisi dissidente ning režiimile tülikaks peetud rahvus- ja usurühmadesse kuulunud inimesi.
Saddam Husseini režiimi ajalugu räägib selget keelt, et võimul püsides oli ta jätkuvalt ohtlik piirkonna rahule ja julgeolekule. ÜRO kehtestatud majandussanktsioonid ja luba eksportida naftat vaid toidu ja ravimite soetamiseks kaotasid aastate mõjutusvahenditena jooksul järjest oma efektiivsuses. Sanktsioonide erosiooni soodustas suuresti mõnede läänemaailma poliitikute ja kontsernide kasuahnus. Kas poliitilised mõjutusvahendid režiimi ohjeldamiseks olid viimase Lahesõja puhkemise hetkeks ammendatud, on küsimus, mis väärib põhjalikku ja ausat ning paljudel puhkudel sügavalt kriitilist analüüsi, ent selle analüüsi tulemus ei saa kahtluse alla seada tõsiasja, et tänasel päeval peab rahvusvaheline operatsioon olukorra stabiliseerimiseks jätkuma.
Et mõista Iraagi sisepoliitilise olukorra delikaatsust, tuleb hetkeks mõelda selle maa ajaloole. Ehkki Bagdad oli keskajal pea poole aastatuhande vältel Islamikalifaadi pealinn, on Iraak tänasel kujul üsna noor riik, mille põhjaosas elavad sunniitidest kurdid, kesk-ja lõunaosas araablased, kellest enamik on šiiidid. Erinevalt naabermaast Iraanist ei ole Iraagi šiiakogukond oma arvulisele ülekaalule vaatamata kunagi nautinud poliitilist võimu. Varast kalifaati valitsesid sunni kaliifid ja ka hiljem, kui tänasest Iraagist sai Ottomani impeeriumi ääreala, kuulus formaalne võim sunniidist sultanile. 20. sajandi alguseks oli Iraagi territoorium Briti mandaadi all, misjärel sündis Iraagi kuningriik. Imporditud monarh Feisal, Meka šariifi poeg, oli ühes oma õukonnaga mõistagi samuti sunniit. Ka monarhia kokkuvarisemine ja Baathi (Taassünni) partei võimuletulek sajandi teisel poolel ei toonud sellesse trendi muutust. Seega on ilmselt mõistetav, miks Iraagi sunni-araablaste kogukond oma harjumuspärase juhtrolli kaotust kergelt ei aktsepteeri.
Samas ei saa alahinnata fakti, et näiteks Iraani-Iraagi sõja ajal jäid Iraagi araablastest šiiidid valdavas osas lojaalseks oma riigile ega liitunud pärsia usukaaslastega Saddami sunniitidel baseeruva, ent tol ajal üsnagi usuleige režiimi vastu. See annab lootust, et ülesehitustöö käigus on erinevaid kogukondi võimalik koondada oma riigi ja selle atribuutide ümber. Esimesed vabad valimised ja konstitutsiooniline protsess annavad selleks habrast lootust.
Nagu Kosovo ja Afganistan, nii asub ka Iraak probleemses naabruskonnas. Ei ajatolla Khamenei ja president Ahmadinejadi juhitav Iraani Islamivabariik ega Bashir al-Assadi Süüria ei ole rahvusvahelise üldsuse silmis praegu heas kirjas ning võivad olla huvitatud Iraagi kriisi venimisest, mis ei lubaks demokraatlikul maailmal keskenduda naaberriikidest lähtuvate probleemide lahendamisele.
Kui loobuksime Iraagi operatsiooni lõpuleviimisest, tähendaks see suure tõenäosusega ettearvamatu lõpuga kodusõda, kogu regiooni edasist destabiliseerumist ja seda, et koalitsiooni ebaõnnestumine Iraagis annaks Iraanile ja Süüriale muu maailma trotsimisel senisest vabamad käed. Ka on tõenäoline, et kodusõjas Iraagist saaks peagi rahvusvahelise terrorismi paradiis. Et selline areng meid puudutamata jätaks, on naiivne lootus.
Pakume seda, mida vajatakse
Me ei saa välismissioonidel osaledes lähtuda põhimõttest, et saadame oma kaitseväelasi vaid sinna, kus oht nende elule ja tervisele on väikseim või puudub hoopis. Esiteks ei ole olemas sellist asja nagu ohutu rahutagamismissioon. Teiseks on meie osalus mõtestatud vaid juhul, kui suudame pakkuda seda, mida reaalselt vajatakse, mitte tarbetut kraami, mida endal kodus parajasti vaja ei lähe.
Loomulikult on võimalik panustada konfliktide reguleerimisse lisaks sõjaväeüksustele ka rahaliste ja tsiviilressurssidega. Ent jutt sellest, et Eesti kaitsevägi peaks mõnest kriisikoldest sisepoliitilistel ajenditel taanduma ning pakkuma sõjalise panustamise asemel abstraktset “midagi muud” – seda olukorras, kus meie võimekus anda arenguabi on vaid murdosa sellest, mida arenenud maadelt oodatakse -, meenutab Tõnissoni Oskar Lutsu “Suvest”, kes ei taha Tootsile anda allkirja, aga raha laenata ka ei raatsi, sest “õieti nagu põlegi teist”. Eelöeldu ei tähenda, et Eesti ei peaks keskenduma mittesõjalise arenguabi suurendamisele. Vastupidi, ka selles vallas peame järele jõudma arenenud maailmale, kuhu arvame end kuuluvat. Ent taas tuleb rõhutada, et osalemine rahutagamisoperatsioonidel ja arenguabi andmine täiendavad, mitte ei asenda üksteist.
Lõpuks on meil veel üks eluline huvi missioonide õnnestumiseks. Mõeldes protsessidele, mis on Eesti iseseisvust minevikus ohustanud ja võivad seda tulevikus ohustada, tahame me mõistagi, et liitlaste lubadus meile hädas appi tõtata oleks usutav ja vajadusel tõesti materialiseeruks. Ükski liitlane ei sea meie osalust ühel või teisel rahutagamismissioonil mingis konkreetses vormis eeltingimuseks, et meile ohu korral appi tulla. Ent mõne varasema missiooni ebaõnnestumine ning sellest tulenev rahvusvahelise üldsuse ja kodumaise avaliku arvamuse vastuseis võib teha meie kaitsmise otsustamise keerulisemaks ja aeganõudvamaks. Siis võib olla hilja küsida, kas me ise ikka tegime kõik endast oleneva, et meid peetaks heaks liitlaseks.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar