august 12, 2008

End vabaks laulvad ikestatud rahvad

Mõneti kummaliselt on praeguste ikestatud rahvaste parim liitlane vene šovinism. Lühema aja kestel võib see muuta asju hullemaks, kuid see annab ometi millegi, millele vastu seista.

Mõneti kummaliselt on praeguste ikestatud rahvaste parim liitlane vene šovinism. Lühema aja kestel võib see muuta asju hullemaks, kuid see annab ometi millegi, millele vastu seista.


Edward Lucas

End vabaks laulvad ikestatud rahvad

Mõneti kummaliselt on praeguste ikestatud rahvaste parim liitlane vene šovinism. Lühema aja kestel võib see muuta asju hullemaks, kuid see annab ometi millegi, millele vastu seista.

Iga aasta juuli kolmandal nädalal ilmub Valge Maja veebileheküljele märge ajaloolise kurioosumi kohta: just siis käib ikestatud rahvaste nädal, mille kehtestas 1959. aastal külma sõja haripunktis pärast vastavat Kongressi ühisotsust president Dwight Eisenhower, et tõsta esile kurjuse impeeriumi küüsi langenud rahvaste häda ja viletsust. Toonast Kongressi resolutsiooni tasub üle lugeda. See kajastab hästi seda, mida ühisotsuse koostaja Lev Dobriansky pidas Ühendriikide edu pandiks, nimelt ühe rahvuse moodustumist paljude baasil, ja seadis selle teravasse kontrasti Nõukogude impeeriumi suutmatusega sama korrata.
Resolutsioon on üsna iseäraliku sõnastusega. Loetletud riikide seas leiab veidraid nimetusi (Cossackia), samas on mõnedki väga ülekohtuselt koheldud rahvad, näiteks tšerkessid, välja jäetud. Väljend «kommunistlik Venemaa» paneb samuti kulmu kergitama. Mõned venelased peavad seda ebaõiglaseks või lausa rassistlikuks. Nõukogude Liit päris muidugi üsna suurel määral tsaaririigi imperialismi ning järgis ise seda nii jõhkralt, et isegi kõige karmima käega tsaar paistab võrdluses otsekui Rootsi sotsiaaldemokraat. Kuid mitmed kõige julmemad kommunistid ei olnud venelased ning Nõukogude kommunismi käes kannatas vähemalt arvuliselt kõige enam just Venemaa. Venelaste seisukohalt võib väita, et just nemad olid kõige suurem ikestatud rahvas, mille olid enda kanna alla surunud mõrvarlike kalduvustega ideoloogid.
Siiski on ikestatud rahvaste nädal hea aeg mõtiskleda raskesti tabatavate rahvuse ja riikluse mõistete üle. Sugugi kõik riigid ei ole rahvusriigid – vaadakem kas või Belgiat. Ja sugugi kõigil rahvustel pole riiki. Enamikus Euroopa riikides kulgevad keeled ja rahvused üle piiride, ilma et see tekitaks suuremaid poliitilisi hõõrumisi. Rootslasi leiab Rootsis ja Soomes, sakslasi Saksamaal ja Austrias, hollandlasi Hollandis ja Belgias. Vaid harva tõuseb hääl, aga rusikad ei kunagi.
Mida hullem valitsus, seda keerulisemaks asjad muutuvad. Kõige hullem kombinatsioon on mineviku riikluse jäänus, mis tihtipeale kandub edasi teatava pseudopoliitilise staatusena teise riigi koosseisus, sügav pühendumine rahvuskultuurile ning sama sügav keskvõimu või liitriigi valitsuse käitumises avalduva ebaõigluse tunnetamine.
Reeglina kinnitavad võimud sellisel juhul, et kõik on imetore, kuni lõpuks käib plahvatus. Tiibet on Hiina õnnelik autonoomne osa, samamoodi Xinjiang. Need, kes millegi üle kurdavad, sogavad lihtsalt vett. Ka Venemaa Föderatsiooni rahvuslikul alusel loodud vabariigid pakuvad kõikvõimalikku kultuurilist autonoomiat, mida hing vaid võib ihaldada. Marid, tšuvašid, mordvalased ja kõik teised võivad rahumeeli tegelda rahvatantsuga, saada teatud määral emakeelset haridust ning olla tänulikud, et vene keel tagab neile ühendussilla maailmakultuuri juurde.
Paljud ongi tänulikud. Ekslik oleks arvata, et emakeel on alati ja tingimata peamine identiteedi määratleja. Arvukad näited Eestist ja Lätist kinnitavad, et võib üles kasvada vene keele kõnelejana, ilma et end poliitiliselt identifitseeritaks Venemaa Föderatsiooniga. Samamoodi on paljud Baltimaade pagulased uhkelt Ameerika kodanikud, mis ei lähe üldse vastuollu neid kodumaaga siduvate emotsioonidega.
Kõige paremini avaldub see maades, kus on juurdunud õigusriik ja poliitiline vabadus. Poliitikat, mille aluseks on rahvusele toetuv identiteet, õhutab enim just ebaõiglus. Riigid võivad suveräänsust vägagi rõõmsalt jagada, ühitada või isegi loovutada, kui see toimub vastastikuse nõusoleku alusel ning poliitilise struktuuri raames, milles kõiki inimesi koheldakse võrdselt ja õiglaselt. Parim näide on Euroopa Liit.
Samal põhjusel on Venemaa ja Hiina nii haavatavad. Esiteks on mõlemad riigid, mis on loodud vallutuse, mitte üksmeelse kokkuleppe alusel. Teiseks ei tunne alistatud rahvad – tiibetlased, tšetšeenid, uiguurid, tatarlased –, et neid koheldakse õiglaselt. Tõsi, ameeriklased alistasid siuud ja tšerokiid ning kohtlesid neid aastakümneid kohutavalt. Kuid põlisameeriklaste kurtmised on nüüdseks leidnud poliitilise ja juriidilise väljundi nii osariikide kui ka föderaalsel tasandil nii suurel määral, et see ei lase tekkida separatistlikel mõtetel. Valitsuse tasandil ei kavatse keegi neid oma kultuurist ilma jätta. Kui Washingtoni Smithsoni instituuti isegi kõigest kahtlustatakse halvustavas suhtumises põlisameeriklaste kultuuri, tekib otsekohe suur protestikisa. Seda ei saa kuidagi võrrelda nõukogude ajastu riiklikult toetatud libarahvakultuuriga, kus «kasakatest» tantsijad (kõik mehed pea kahemeetrised, kõik naised puhtad blondid) esitasid «autentseid» tantse välismaalastele, kes jälgisid neid vaimustuse ja arusaamatusega.
Just ebaõigluse ja rõhumise tunne õhutas ikestatute soovi olla vaba ning tõi lõppude lõpuks kaasa Nõukogude Liidu lagunemise. Kurjuse impeeriumi muutis veel haavatavamaks samaaegne läbikukkumine nii poliitikas kui ka majanduses. Varasemal ajal võis suhteliselt õigustatult öelda, et nõukogude võim tähendas valdavas osas impeeriumis moderniseerimist: see tõi mitmel pool kaasa linnastumise, veevärgi ja kanalisatsiooni, elektri, kirjaoskuse ja naiste emantsipatsiooni (2001. aastal Afganistanist Tadžikistani lennates kummutas vaade, kuidas piiri ületamisel asendus pimedus elektrivalguse säraga, väga teravalt minu senise veendumuse, et nõukogude võim on kindlasti halvim võimalik tagajärg.)
Aga kui ka majanduskasv võib panna libedamalt tööle isegi vigase poliitilise süsteemi, kehtib sama ka vastassuunas – majanduskriis võib sellise süsteemi purustada. Kui nõukogude majandusmudel osutus eluvõimetuks, kadus ka keskvõimu olemasolu õigustus.
Teine tähtis element Nõukogude Liidu lagunemises olid selgelt piiritletud riigiosad, mis tihtipeale jätsidki mulje vaid oma aega ootavatest riikidest. Türkmenistan ja Moldova olid vahest kunstlikud moodustused, aga Balti ja Kaukaasia riigid nägid välja just sellised, et nad võivad ühel heal päeval olla (taas) iseseisvad.
Kolmas element oli rahvuskultuuri säilimine, mida suurel määral määratleti nõukogude impeeriumile vastandudes. Venestamine tekitas vihkamist vene keele suhtes. Kultuuri sovetiseerimine sundis inimesi klammerduma rahvalaulude külge. Ilmekas näide on eestlate mitteametlik rahvushümn «Mu isamaa on minu arm», mida lauldi laulupidudel äärmise igatsusega hääles.
Väga ahvatlev on rakendada sama loogikat tänasele Venemaale. Nõukogude identiteet oli läbinisti võlts ja ka Venemaa identiteet pole sugugi kindlapiiriline. Kas tegemist on Å veitsi moodi võrdsete ja suveräänsete rahvaste föderatsiooniga? Või on see venelaste riik, milles mittevenelased on tõrjutud, külalise staatuses või immigrandid? Kumbki variant ei tundu edu tõotavat. Esimene eeldaks venelaste enneolematut sallivust. Teine muudaks tervelt viiendiku moodustavad mittevenelased püsivalt teisejärgulisteks elanikeks.
Alates 1991. aastast on vastus neile küsimustele olnud ikka ja jälle «ei tea». Venemaa on Nõukogude Liidu tillukesem, kommunismist vabastatud variant, mis suusoojaks kõneleb paljurahvuselisusest, aga tegelikult ei paku mittevenelastele vähimalgi määral korralikku kultuurilist või poliitilist vabadust (kui Tatarstanis sooviti hakata oma keelt kirjutama märksa loogilisemas ladina tähestikus, sekkus Kreml otsekohe, keelas selle ja kehtestas seaduse, et Venemaa Föderatsioonis võivad kirjakeeled olla ainult kirillitsas.)
Kommunismijärgse Venemaa algusaastatel võis loota veel muud. Jeltsin lubas oblastitele ja vabariikidele nii palju suveräänsust, kui nad suudavad võtta. Kuid tulemuseks oli kaos: vohav kohalik korruptsioon ja ühtse turu hääbumine. Raske on näha midagi head poliitilises süsteemis, mis võimaldas Kaug-Ida Primorje krai kuberneril Nazdratenkol valitseda oma valdusi täiesti omatahtsi ja karistamatult või muutuda Džohhar Dudajevi aegsel Tšetšeenial organiseeritud kuritegevuse pesaks.
Aga kui toona oli seda raske näha, siis nüüd on asjad veidi selgemad. Putini ajal toimunud tsentraliseerimine ei ole väärvalitsemist mitte lõpetanud, vaid selle lihtsalt tsentraliseerinud. Detsentraliseerimine lubas küll halbadel inimestel teha halbu tegusid, aga vähemalt mõnikord lubas see ka mitte nii halbadel inimestel teha midagi muud, vahetevahel isegi häid tegusid. Maride silmis on 1990. aastad praegu kuldne aeg. Jeltsini ajajärk andis vahest ohtlikult palju võimalusi separatistlikele rahurikkujatele, aga Putini ajajärgu väärvalitsemine on tegelikult Venemaa Föderatsiooni territoriaalsele terviklikkusele isegi veel ohtlikum.
Lagunemisoht ei ole ainult rahvuslik. Putinismi loodud hiiglaslikud korruptsiooni ja omakasu võimalused on teravdanud lõhet suurlinnade (eriti Moskva) ja ülejäänud riigi vahel. Primorjes ei tekita enam rahulolematust vaevu mäletatav nõukogude ajastu alguse Kaug-Ida Vabariik, vaid kohalike juhtide korruptsioon ja võhiklikkus.
Siiski võib arvata, et kuni süsteemi õlitavad nafta- ja gaasitulud, läheb riigi lagundamiseks vaja tõesti väga-väga halba valitsemist. Äärmiselt olulise tähendusega on veel kaks rahvuslikku tegurit: sündimus ja mälu. Venemaa muslimi elanikkond kasvab märkimisväärse kiirusega. Alates 1989. aastast on Venemaa muslimite arv suurenenud 40 protsenti ja ulatub 25 miljonini. 2015. aastaks moodustavad nad enamuse sõjaväes ning 2020. aastaks on neid viiendik elanikkonnast. Põhja-Kaukaasias, Tatarstanis, Baškortostanis ja veel mõnel pool moodustavad nad elanikkonnas enamuse.
See tagab neile suure mõju, aga milleks nad seda kasutavad? Siin tuleb mängu mälu. Kui paljud muslimid võtavad omaks salliva «euroislami», mida propageeriti Kaasanis möödunud sajandi algusaastatel? Kui paljud pööravad pilgu traditsioonilisemate vormide suunas, nagu sufism või Kesk-Aasia ja Põhja-Kaukaasia šiiitlikud ismailiidid? Eriti tasub tähele panna Tšetšeeniat, mille jõhkardist valitseja, Kremli poolt ametisse pandud Ramzan Kadõrov, tundub olevat valmis sõlmima rahu end pagulasvalitsuseks kuulutanud seltskonna juhi Ahmed Zakajeviga. See on vapustav kannapööre: otsekui oleks kindral de Gaulle järsku hakanud sõbrustama marssal Pétainiga või Ernst Jaakson avalikult kiitnud Johannes Käbinit. Härra Zakajev märkis hiljuti Londonis peetud konverentsil, et Venemaa taktika Tšetšeenias on toonud kaasa ootamatu tagajärje, nimelt de facto «dekoloniseerimise». Ta sõnas, et maa on endiselt okupeeritud, aga valdav osa venelastest on põgenenud ning Tšetšeenia on rohkem tšetšeenide maa kui mis tahes hetkel viimasel poolteisesajal aastal. Veidi vähem dramaatiliselt käib see ka teiste Põhja-Kaukaasia vabariikide kohta. Nõukogudeaegsed katsed summutada rahvustundeid rändega on saanud tõsise tagasilöögi ja tagajärjed võivad olla plahvatuslikud.
Soome-ugri vabariikide – Marimaa, Komi ja nii edasi – tulevik tundub olevat tumedam. Neis ei valitse kõrget sündimust, demograafiliselt on nad enam-vähem võrdsed venelastega. Neil puudub ka muslimitega võrreldav ühtsustunne: Eesti soome-ugri liikumise aktivistid ei suuda kõigist oma pingutusist hoolimata asendada ummat. Pole enam elus kedagi, kes mäletaks 1918. aasta Pariisi rahukonverentsilgi osalenud Idel-Uurali riiki, mille juhid paraku langetasid hukatusliku otsuse astuda Venemaa kodusõjas enamlaste poolele. Väheste aktivistide vaprusest ja bravuurist hoolimata tuleb kurvalt tunnistada, et Venemaa soome-ugri keeled hääbuvad: neid kõneldakse peamiselt maapiirkondades ja peamised kõnelejad on vanad inimesed.
See ei muuda veel lootusetuks nende olukorda, kelle arvates nende rahvad on endiselt ikestatud, küll aga tunduvalt keerulisemaks. Esimese asjana tuleb taaselustada rahvuskeel ja -kultuur. Mitmed Ida-Euroopa rahvad suutsid seda XIX sajandil. Aga kas maride seas leidub Koidulat või Jakobsoni? Kas Interneti-ajastu muudab lihtsamaks leida niši taastärkavatele keeltele? Või on uue tehnoloogia tagajärg see, et kahesajamiljonilise venekeelse massikultuuri turg pühib kõik enda teelt minema umbes samamoodi, nagu on näiteks Ameerika inglise keele tohutu ülekaal muutnud sisuliselt võimatuks havai keele taaselustamise? Seda näitab tulevik. Kindlasti on paremad väljavaated muslimite rahvusliku eneseteadvuse taassünniks, aga vähemalt esialgu on ka maride liikumine elus ja tegus.
Mõneti kummaliselt on praeguste ikestatud rahvaste parim liitlane vene šovinism. Lühema aja kestel võib see muuta asju hullemaks, kuid see annab ometi millegi, millele vastu seista. Paul Goble on oma hiilgavalt ajakulgu dokumenteerivates Window on Eurasia bülletäänides (need peaksid kuuluma kindlasti kõigi lugemisvarra, kes tunnevad huvi nõukogudejärgsete rahvusküsimuste vastu) näidanud, et just Sotši olümpiamängud on tugevasti kaasa aidanud tšerkessi rahvusteadvuse taassünnile. Tsaarivõimu peaaegu genotsiidini ulatunud jõhkrusega kogu Väike-Aasiasse ja Lähis-Itta laiali pillutatud tšerkessidele on olümpiamängude pidamine nende suurima ajaloolise tragöödia aladel tõsiselt solvav. Võrdluseks võib kujutada juutide tundeid, kui mõni suurem rahvusvaheline spordiüritus peetaks Ravensbrückis või Dachaus.
Vene šovinism võib vett sogaseks ajada, kuid iseenesest muudab see ka eesootava võidu vähem tõenäoliseks. Ükski Venemaa Föderatsiooni osa ei jäta endast muljet, nagu võiks ta olla elujõuline sõltumatu riik. Isegi kõige andunumad ikestatud rahvaste nädala toetajad ei söanda väita, et Tatarstan ja Baškortostan (Idel-Uurali kaks peamist osa) suudaksid Balti riikide eeskujul lahku lüüa.
Niisiis seisab ainuke lootus selles, et vene rahvuslus on nii läbi põimunud võhiklikkusega, et venelased ise veenduvad impeeriumi perspektiivituses. Kui venelased hakkavad nõudma vabadust ja tegelikku, mitteimperiaalset ja mitteautoritaarset identiteeti, peavad nad tahes-tahtmata arvestama riigis valitsevate geograafiliste, etniliste ja kultuuriliste erinevustega. Lühidalt öeldes tähendab Siberi vabadus tšetšeenide ja maride vabadust. Vaevalt saab see olema iseseisvus Balti riikide moodi. Aga isegi Ühendriikide Texase või Hawaii staatus oleks tohutu edusamm võrreldes praegu valitseva armetu korraldusega.
Võib tunduda, et see on kauge tulevik. Kuid seda, kes oleks julgenud ajal, mil Nõukogude Liit õitses naftarikkuste ja Lääne nõrkuse varal, kas või arvata, et toona sisuliselt peaaegu olematu Vene Nõukogude Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi president sõidab Tallinnasse, vabandab okupatsiooni pärast ja nõuab ühisrinde loomist Kremli vastu, oleks peetud marutõvest hullunud koeraks. Ometi just seda tegi Jeltsin 1991. aastal. Ja see võib uuesti juhtuda.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar