august 12, 2008

Ajaloo lõpu lõpp ehk miks 21. sajand sarnaneb 19. sajandiga

Ülemaailmsest võistlusest demokraatlike ja autokraatlike valitsuste vahel saab 21. sajandi maailma domineeriv tunnusjoon.

Ülemaailmsest võistlusest demokraatlike ja autokraatlike valitsuste vahel saab 21. sajandi maailma domineeriv tunnusjoon.


Robert Kagan

Ajaloo lõpu lõpp ehk miks 21. sajand sarnaneb 19. sajandiga

Ülemaailmsest võistlusest demokraatlike ja autokraatlike valitsuste vahel saab 21. sajandi maailma domineeriv tunnusjoon.

I
1990. aastate algul oli optimismi valitsemine mõistetav. Kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemine ja Venemaa ilmne üleminek demokraatiale tundus kuulutavat uut ülemaailmse konvergentsi ajastut. Järsku oli külma sõja vastaspooltel hulgaliselt ühiseid eesmärke, sealhulgas soov majanduslikult ja poliitiliselt lõimuda. Isegi pärast 1989. aastal Taevase Rahu väljakul alanud poliitilist survet ning Venemaal 1993. aastast ilmnema hakanud häirivaid ebastabiilsuse märke uskus enamik ameeriklasi ja eurooplasi, et Hiina ja Venemaa on teel liberalismi suunas. Boriss Jeltsini Venemaa tundus omaks võtvat poliitökonoomia liberaalse mudeli ja tihedama lõimumise Läänega. Samuti loodeti, et Hiina majanduslik avanemine toob lõpuks paratamatult kaasa poliitilise avanemise, soovivad Hiina juhid seda siis või mitte.
Selline enesekindlus iseloomustas kogu külma sõja järgset mõtlemist. Laialdaselt levis veendumus, et üleilmastunud majanduse puhul ei ole ühelgi riigil muud võimalust kui liberaliseeruda – algul majanduslikult, seejärel poliitiliselt –, kui nad soovivad püsima jääda ja olla konkurentsivõimelised. Kui rahvamajandus saavutab sissetulekus inimese kohta teatava taseme, hakkab kasvav keskklass nõudma õiguslikku ja poliitilist võimu, mida valitsejad on sunnitud talle andma, kui nad soovivad kaasa aidata riigi õitsengule. Et arenevate ühiskondade ainuke edu tõotav mudel oli demokraatlik kapitalism, pidid kõik ühiskonnad lõpuks ka sellele rajale astuma. Ideede võitluses oli liberalism saavutanud täieliku võidu. «Ajaloo lõpus,» kõlasid Francis Fukuyama kuulsad sõnad, «ei ole liberaalsel demokraatial enam ühtegi tõsiseltvõetavat ideoloogilist võistlejat».
Esimeste külma sõja järgsete aastate majanduslik ja ideoloogiline determinism tekitas kaks laiemat veendumust, mis kujundasid nii poliitikat kui ka ootusi. Esimene neist oli vankumatu usk inimliku edenemise vältimatusse, usk, et ajalugu liigub ainult ühes suunas. Selle usu oli sünnitanud valgustus, see oli kippunud põrmu vajuma 20. sajandi jõhkrustes, kuid sai uue elu kommunismi langemise järel. Teine oli veendumus kannatlikkuse ja vaoshoituse vajaduses. Selmet astuda autokraatiatele otseselt vastu, peeti paremaks haarata nad maailmamajandusse, toetada õigusriigi ja tugevate riiklike institutsioonide loomist ning lasta inimliku edenemise pidurdamatutel jõududel teha oma töö.
Ent suurejooneline ootus, et maailm on astunud konvergentsi ajastusse, osutus vääraks. Me oleme astunud hoopis divergentsi ajastusse. Alates 1990. aastate keskpaigast on Venemaa algsed demokraatlikud muudatused andnud maad millelegi, mida oleks vahest kõige parem nimetada «tsaristlikuks» poliitiliseks süsteemiks, mille korral kõik olulised otsused langetab üks inimene ja teda ümbritsev mõjuvõimas kildkond. Vladimir Putin ja tema suuvoodrid kõnelevad «demokraatiast», kuid nad määratlevad seda mõistet peaaegu ühtmoodi hiinlastega. Putini arusaama kohaselt ei tähenda demokraatia mitte niivõrd vaba konkurentsiga valimisi, kuivõrd rahva tahte teostamist. Režiim on demokraatlik seepärast, et valitsus peab aru vene rahvaga, kuulab tema arvamust, mõistab, mida ta vajab ja soovib, ning seejärel üritab seda talle anda. Ivan Krastev märgib: «Kremli mõte ei liigu mitte kodanike õiguste, vaid elanike vajaduste rajal.» Valimised ei paku mitte valikut, vaid ainult võimaluse heaks kiita Putini sammud, nagu näitas hiljutine «valik», mis tõi Putini järel presidenditoolile Dmitri Medvedevi. Õigussüsteem kujutab endast poliitiliste vastaste vastu kasutatavat tööriista. Parteisüsteem on puhastatud poliitilistest jõududest, kes ei ole leidnud Putini heakskiitu. Putini ümber koondunud võimuaparaat kontrollib enamikku riigi ajakirjandusest, eriti televisiooni.
Tundub, et valdav osa venelastest on vähemalt praegu autokraatliku valitsemisega rahul. Erinevalt kommunismist ei sekku Putini võim kuigivõrd nende eraellu tingimusel, et nemad ei sekku poliitikasse. Erinevalt 1990. aastate Venemaa tormilisest demokraatiast on praegune valitsus suutnud tänu kõrgele nafta- ja gaasihinnale vähemalt tõsta elatustaset. Putini püüded jagu saada alandavatest külma sõja järgsetest oludest ja taastada Venemaa suurus on leidnud rahva heakskiidu. Tema poliitilised nõunikud usuvad, et «tasumine Nõukogude Liidu allakäigu eest aitab hoida meid võimul».
Putini hinnangul on tema valitsemise loomus ja Venemaa kui suurriigi staatuse taastamine omavahel sümbiootilises seoses. Karmikäeline valitsemine ja kontroll kodus võimaldavad Venemaal ajada jõulist poliitikat välismaal. Tugevus välismaal õigustab omakorda kõva käe kasutamist kodumaal. Ühtlasi kaitseb Venemaa kasvav rahvusvaheline mõju Putini autokraatiat välismaise surve eest. Euroopa ja Ameerika riigimeeste meelest on terve hulk rahvusvahelisi probleeme, mille puhul tugev Venemaa võib muuta asju lihtsamaks või keeruliseks – alates energiakandjatest ja lõpetades Iraaniga. Sellises olukorras ei ole nad sugugi nii altid astuma Venemaa valitsuse vastu valimiste aususe või poliitilise süsteemi avatuse küsimustes.
Putin on kujundanud välismaise jõu ja sisemaise autokraatia korrelatsioonile tuginedes kogu riiki juhtiva filosoofilise raamistiku. Ta nimetab seda «suveräänseks demokraatiaks», mis võtab päris kenasti kokku riigi suuruse taastamise, Lääne nõudmiste eiramise ning „idademokraatia“ mudeli omaksvõtmise. Putini meelest on ainult suur ja võimas Venemaa nii tugev, et kaitsta ja edendada oma huve ning samal ajal seista vastu välismaalt kostuvatele nõudmistele viia läbi läänelikke poliitilisi reforme, milliseid Venemaa ei vaja ega soovi. 1990. aastatel oli Venemaal maailmaareenil vähe mõju, kuid ta avas end välismaiste ärimeeste ja valitsuste sekkumisele. Putin soovib, et Venemaal oleks suurem mõju ülejäänud maailmas, kaitstes samal ajal riiki ebasoovitavate üleilmastumise jõudude mõju eest.
Putin peab Hiinat eeskujuks ja tal on selleks igati põhjust. Kui Nõukogude Liit pärast 1989. aastat kokku varises ja kõik kaotas, palusid algul Mihhail Gorbatšov ja seejärel Boriss Jeltsin Läänelt rahu ja lausa kutsusid teda oma asjadesse sekkuma, samal ajal suutsid Hiina juhid aga kriisist jagu saada Läänt trotsides. Nad surusid kodumaal vastasrinna maha ja seejärel keerasid kruve kinni seni, kuni Lääne meelepaha tasapisi vaibus. Kahe suurriigi erineva käitumise tagajärjed olid õpetlikud: Venemaa oli veel 1990. aastate lõpulgi maoli maas, Hiina aga teel enneolematu majanduskasvu, sõjalise võimsuse ja rahvusvahelise mõju suunas.
Ka Hiina juhid võtsid Nõukogude kogemusest õppust. Kui demokraatlik maailm ootas pärast Taevase Rahu väljaku sündmusi, et Hiina taastab oma vältimatu suuna liberaalsele demokraatiale ja modernsusele, astus Hiina kommunistliku partei juhtkond hoopis samme, mis tugevdasid tema ainuvalitsemist riigis. Ehkki Läänes räägitakse veel praegugi Hiinat kohe ees ootavast poliitilisest avanemisest, on viimaste aastate suundumuseks selgelt olnud Hiina autokraatia tugevnemine, mitte reformide süvendamine. Kui sai selgeks, et Hiina juhtkonnal ei ole kavatsustki iseennast reformide teostamisega võimust ilma jätta, lootsid Lääne vaatlejad, et hiinlased võivad siiski olla sunnitud reforme teostama kas või juba selleks, et hoida Hiinat majanduskasvu teel ja tulla toime sellest kasvust tingitud tohutu hulga siseprobleemidega. Aga praegu näib ka see olevat ebatõenäoline.
Täna arvab enamik majandusteadlasi, et Hiina märkimisväärne majanduskasv püsib veel mõnda aega. Hiina poliitilise süsteemi terased jälgijad täheldavad riigi juhtkonnas piisavat asjatundlikkust ja halastamatust suutmaks toime tulla võimalike probleemidega ning elanikkond paistab olevat valmis leppima autokraatliku valitsemisega vähemalt seni, kuni kestab majanduskasv. Andrew J. Nathan ja Bruce Gilley on kirjutanud, et praegune juhtkond küll vaevalt «saab maetud probleemide tõusulaine alla või alistub suuremeelselt majandusliku üleilmastumise tõttu sisseimbuvate liberaalsete väärtuste ees». Kuni sündmused pole «õigustanud teistsuguse seisukoha võtmist, on välismaailmal tark kohelda uusi Hiina juhte nii, nagu jääksid nad ka edaspidi võimule».
On selgunud, et suurenev rahvuslik rikkus ja autokraatia ikkagi sobivad omavahel kokku. Autokraadid õpivad ja kohanevad. Venemaa ja Hiina autokraatia on ära õppinud, kuidas lubada avatud majandustegevust ja suruda samal ajal maha poliitiline tegevus. Nad on jõudnud järeldusele, et raha teenimisest huvitatud inimesed ei topi oma nina poliitikasse ja seda eriti juhul, kui nad teavad, et nad võivad sellest ninast ilma jääda. Vastleitud jõukus annab autokraatiatele avaramad võimalused kontrollida informatsiooni – monopoliseerida telejaamad ja hoida oma käpa all internetiliiklus –, milles neid sageli abistavad välismaised korporatsioonid, kes kangesti soovivad nendega äri ajada.
Pikapeale võib süvenev õitseng tuua muidugi kaasa poliitilise liberalismi, aga kui pikk on see aeg? See võib olla liiga pikk, et see omaks mingit strateegilist või geopoliitilist tähendust. Üks juba habemega nali ütleb, et Saksamaa astus majandusliku moderniseerimise rajale 19. sajandi lõpul ning muutuski kuuekümne aastaga täiesti korralikuks demokraatlikuks riigiks – ainuke probleem on see, mis juhtus vahepeal. Niisiis ootab maailm muutust, aga senikaua on kahel maailma suurimal riigil, kus elab kokku poolteist miljardit inimest ning kelle sõjavägi on maailmas suuruselt teisel ja kolmandal kohal, autokraatliku võimu kehtestanud valitsused ja need valitsused võivad hõlpsasti võimul püsida vähemalt lähitulevikus.
Nende autokraatiate võim ja püsivus mõjutab äärmiselt sügavalt rahvusvahelist süsteemi. Maailma ei oota ees selline uus ideoloogiline võitlus, mis andis tooni külma sõja ajal. Kuid uus ajastu ei ole mitte «universaalsete väärtuste» ajastu, vaid demokraatia- ja autokraatiajõudude kasvavate pingete ja mõnikord ehk isegi vastasseisu ajastu.
Külma sõja ajal oli lihtne unustada, et liberalismi ja autokraatia võitlus on kestnud alates valgustusajastust. See lahutas 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul Ameerika Ühendriike enamikust Euroopast. See lõhestas suurema osa 19. sajandist ja veel 20. sajandilgi Euroopat ennast. Nüüd on see võitlus naasnud ja valmis domineerima 21. sajandi geopoliitikas.
II
Viimasel kümnendil on eeldatud, et kui Hiina ja Venemaa juhid ei usu enam kommunismi, ei usu nad enam millessegi. Neist on justkui saanud ideoloogia ja veendumusteta pragmaatikud, kes järgivad lihtsalt omaenda ja oma riigi huve. Aga nagu mineviku autokraatidel, on ka Hiina ja Venemaa valitsejatel veendumused, mis juhivad nii nende sise- kui ka välispoliitikat. See ei ole kõikehõlmav ja süstemaatiline maailmavaade nagu marksism või liberalism. Küll on see aga kooskõlaline seisukohtade süsteem, mis kätkeb eneses arusaamu valitsusest ja ühiskonnast ning valitsejate ja rahva vaheliste sobilike suhete iseloomust.
Venemaa ja Hiina valitsejad usuvad tugeva keskvalitsuse voorustesse ning põlastavad demokraatliku süsteemi nõrkusi. Nad usuvad, et nende suur ja paljudest osadest koosnev riik vajab õitsenguks korda ja stabiilsust. Nad usuvad, et demokraatia võnkumised ja kaos vapustavad rahvast ja riiki ning muudavad nad vaesemaks – ning Venemaal arvatakse, et just nii see toimuski. Nad usuvad, et tugev valitsemine kodumaal on hädavajalik, kui riik tahab olla võimas ja maailmas austatud, võimeline oma huve kaitsma ja edendama. Hiina valitsejad teavad oma riigi pika ja sageli tormilise ajaloo põhjal, et poliitilised segadused ja lõhenemised kodumaal toovad kaasa välismaise sekkumise ja allakäigu. Seda, mida maailm pidas 1989. aastal vaimustusega poliitiliseks avanemiseks, peavad Hiina juhid peaaegu saatuslikuks osutunud ebakõlaks.
Niisiis ei ole Hiina ja Venemaa juhid lihtsalt autokraadid. Nad usuvad autokraatiasse. «Ajaloo lõpu» omaks võtnud moodne liberaalne mõistus ei pruugi selle idee köitvust just kõrgelt hinnata ega uskuda autokraatia püsivasse külgetõmbesse üleilmastunud maailmas, aga kui vaadata ajalukku, siis kuuluvad Venemaa ja Hiina valitsejad päris suurejoonelisse seltskonda. 17., 18. ja 19. sajandi sajandi Euroopa monarhid olid üdini veendunud, et nende poliitiline filosoofia on õige, et nende valitsemisvorm on kõigist teistest ülem. Koos Platoni, Aristotelese ja õieti koos kõigi suurte mõtlejatega 18. sajandini välja pidasid nad demokraatiat ohjeldamatu, ahne ja asjatundmatu rahvamassi võimutsemiseks. Ka 20. sajandi esimesel poolel tuli iga demokraatliku riigi, olgu see siis Ühendriigid, Suurbritannia või Prantsusmaa, kohta vähemalt sama tugev autokraatlik võim: Saksamaa, Venemaa, Jaapan. Maailma väiksemad riigid vormisid end peaaegu eranditult kas autokraatiate või demokraatlike riikide eeskujul. Alles viimasel poolel sajandil on demokraatia muutunud ülemaailmselt populaarseks ning alles alates 1980. aastatest sai sellest kõige levinum valitsemisvorm.
Venemaa ja Hiina valitsejad pole kaugeltki esimesed, kes arvavad, et see ei pruugi olla parim valitsemisviis. Sageli väidetakse, et Moskva ja Pekingi autokraadid tunnevad huvi ainult oma taskute täitmise vastu, et Hiina juhid on kõigest kleptokraadid ja et Kreml on kõigest «AS Venemaa». Loomulikult hoolitsevad Hiina ja Venemaa valitsejad enda isiklike huvide eest, naudivad oma võimu ning sellega kaasnevat jõukust ja luksust. Aga see on olnud omane ka paljudele mineviku suurtele kuningatele, keisritele ja paavstidele. Valitsejatele meeldib võimu omada ja tavaliselt teeb see neid ka rikkaks. Aga tavaliselt nad usuvad ühtlasi, et nad teostavad võimu mingi kõrgema aate nimel. Autokraadid usuvad end teenivat oma rahvast tagades korra, kindlustades majandusedu, hoides riiki koos ning tõstes selle positsioonile, kus tema päralt on rahvusvaheline mõju, austus ja võim. Ja vähemalt praegu ei saa sugugi kindlalt öelda, et Hiina või Venemaa rahva enamus ei ole selle arusaamaga nõus.
Autokraatiatel on oma veendumuste süsteem, aga neil on ka oma huvide kogum. Hiina ja Venemaa valitsejad võivad tõepoolest olla pragmaatilised, aga nende pragmaatilisus piirdub sellise poliitika ajamisega, mis hoiab neid võimul. Putin ei näe mingit vahet enda ja Venemaa huvide vahel. Kui Louis XIV sõnas kunagi: „L’Etat, c’est moi“ (pr k. – „Riik – see olen mina“), kuulutas ta end prantsuse rahva ja riigi elavaks kehastuseks. See tähendas, et tema ja Prantsusmaa huvid langevad kokku. Kui Putin kuulutab, et tal on «kõlbeline õigus» jätkata Venemaa valitsemist, väidab ta, et tema võimulpüsimine on Venemaa huvides. Nagu ei suutnud Louis XIV ette kujutada, et Prantsusmaa huvides saaks olla monarhia kadu, nii ei suuda ka Putin ette kujutada, et Venemaa huvides saaks olla tema loobumine võimust. Minxin Pei on märkinud, et kui Hiina juhtide ees seisab valik majandusliku tõhususe ja võimu säilitamise vahel, valivad nad võimu. Just see ongi nende pragmaatilisus.
Autokraatide enesesäilitamise huvid mõjutavad ka nende välispoliitikat. Monarhia ajastul teenis välispoliitika monarhi huve. Usukonflikti ajastul teenis see kiriku huve. Moodsal ajastul on demokraatlike riikide välispoliitika püüdnud muuta maailma demokraatia jaoks turvalisemaks. Tänaste autokraatide välispoliitika püüab muuta maailma turvalisemaks kui mitte just kõigile autokraatiatele, siis vähemalt neile endile.
Venemaa on parim näide selle kohta, kuidas riigi sisemaine valitsemine kujundab tema suhteid ülejäänud maailmaga. Demokratiseeruv Venemaa ja isegi Gorbatšovi demokratiseeruv Nõukogude Liit suhtus NATOsse päris heatahtlikult ning kaldus looma häid suhteid naabritega, kes olid asunud samuti demokraatiarajale. Aga täna peab Putin NATOt vaenulikuks organisatsiooniks, nimetab selle laienemist «tõsiseks provokatsiooniks» ja esitab küsimuse: «Kelle vastu on see laienemine suunatud?» Tegelikult ei ole NATO Moskva suhtes sugugi agressiivsem või provokatiivsem kui Gorbatšovi ajal, pigem isegi vähem. NATO on muutunud heatahtlikumaks, Venemaa aga agressiivsemaks.
Kui Venemaa oli demokraatlikum, oli juhtide arvates tema huvides võimalikult tihe seostumine liberaalse demokraatliku maailmaga. Täna suhtub Venemaa valitsus sügava kahtlusega demokraatlikesse riikidesse, eriti kui need asuvad tema piiri lähedal.
See on arusaadav. Kasvavast jõukusest ja mõjust hoolimata on autokraatiad 21. sajandi maailmas vähemus. Mõne Hiina teadlase sõnul muutus demokraatlik liberalism domineerivaks pärast Nõukogude kommunismi kokkuvarisemist ning seda aitab alal hoida «rahvusvaheline hierarhia, milles domineerivad Ühendriigid ja tema demokraatlikud liitlased», «suurriikide rühm, mille keskmes on USA». Hiinlaste ja venelaste meelest on nad sellest eksklusiivsest ja võimsast klikist välja jäetud. «Teie, lääneriigid, määrate kindlaks reeglid, annate hindeid, ütlete: «Teie olete olnud paha poiss»,» kurtis üks Hiina ametnik selleaastasel Davosi kohtumisel. Ka Putin kurdab, et «meile üritatakse kogu aeg õpetada demokraatiat».
Külma sõja järgne maailm autokraatliku Pekingi ja Moskva silmade läbi näeb välja sootuks teistsugune kui demokraatliku Washingtoni, Londoni, Pariisi, Berliini või Brüsseli silmade läbi. Pekingi liidritel on meeles, et alles üsna äsja pöördus rahvusvaheline demokraatlik kogukond eesotsas Ühendriikidega haruldaselt üksmeelselt Hiina vastu, kehtestades pärast Taevase Rahu väljaku sündmusi majandussanktsioonid ja veel rängema diplomaatilise isolatsiooni. Fei Ling-Wangi sõnul valitseb Hiina kommunistlikus parteis «sealtpeale püsiva poliitilise ebakindluse õhkkond», «alatine hirm sattuda juhtivate riikide, eriti Ühendriikide konkreetse rünnaku ohvriks» ning «sügav mure režiimi säilimise pärast, mis tekitab peaaegu piiramisrõngas viibimise tunde».
1990. aastatel kukutas demokraatlik maailm eesotsas Ühendriikidega autokraatlikud valitsused Panamas ja Haitis ning pidas kahel korral sõda Miloševići Serbiaga. Rahvusvahelised vabaühendused, mis nautisid Lääne valitsuste heldeid rahavooge, õpetasid Kesk- ja Ida-Euroopas ning Kesk-Aasias välja opositsioonierakondi ja toetasid valimisreforme. 2000. aastal kukutasid rahvusvaheliselt rahastatud opositsioonijõud ja rahvusvahelised valimisvaatlejad lõpuks Miloševići. Aasta hiljem anti ta välja Haagi kohtule ning viis aastat hiljem suri Milošević vangistuses.
2003.–2005. aastail andsid Lääne demokraatlikud riigid ja vabaühendused rahalist ja organisatoorset abi Gruusia, Kõrgõzstani ja Ukraina lääne- ja demokraatiameelsetele erakondadele ja poliitikutele, mis võimaldas kukutada nende riikide autokraadid. Eurooplased ja ameeriklased suhtusid revolutsioonidesse vaimustusega ning nägid neis loomulikku arengut, mida tingib inimkonna vältimatu poliitiline areng liberaalse demokraatia suunas. Kuid Pekingi ja Moskva juhid käsitlesid neid sündmusi geopoliitilises võtmes Lääne rahastatud ja CIA õhutatud riigipööretena, mis süvendasid Ameerika ja tema Euroopa liitlaste hegemooniat. Dmitri Trenin on märkinud, et Ukraina ja Gruusia suunamuutus «mürgitas täiendavalt Venemaa ja Lääne suhteid» ning aitas Kremlit veenda vajaduses «teostada lõplikult välispoliitiline suunamuutus».
Niinimetatud värvilised revolutsioonid ei muutnud Putinit murelikuks mitte ainult sellepärast, et need tõkestasid tema piirkondlikke püüdlusi, vaid ka seetõttu, et ta kartis Ukraina ja Gruusia sündmuste kordumist Venemaal. See veenis teda 2006. aastal võtma kontrolli alla, piirama ja mõnel juhul ka lõpetama rahvusvaheliste vabaühenduste tegevuse Venemaal. Veel tänagi hoiatab ta «šaakalite» eest Venemaal, kes «saavad kiirkursusi välismaistelt asjatundjatelt, omandavad kogemusi naabervabariikides ja püüavad seda nüüd siin korrata».
Tema mure võib tunduda absurdne või ebasiiras, aga see ei ole alusetu. Külma sõja järel on triumfeeriv liberalism üritanud oma triumfi laiendada, kehtestades rahvusvahelise põhimõttena «rahvusvahelise kogukonna» õiguse astuda välja suveräänsete riikide vastu, kui need rikuvad oma kodanike õigusi. Rahvusvahelised vabaühendused sekkuvad sisepoliitikasse, rahvusvahelised organisatsioonid – näiteks Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) – jälgivad valimisi ja teevad teatavaks oma hinnangu, rahvusvahelise õiguse asjatundjad kõnelevad selle distsipliini muutmisest lisamaks sinna selliseid uudseid kontseptsioone, nagu «kohustus kaitsta» (the responsibility to protect) või «vabatahtlik suveräänsuse loovutamine» (voluntary sovereignity waiver).
Teoreetiliselt kehtivad need uuendused kõigile. Praktiliselt annavad nad aga eelkõige demokraatlikele riikidele õiguse sekkuda mittedemokraatlike riikide asjadesse. Hiina, Venemaa ja teiste autokraatiate õnnetuseks ei valitse selles küsimuses Atlandi ookeani vastaskallastel erimeelsusi. Ühendriigid on küll traditsiooniliselt kiivalt kaitsnud oma suveräänsust, aga olnud samas alati valmis sekkuma teiste riikide siseasjadesse. Euroopa riigid, mis kunagi vähemalt teoorias kaitsesid kindlalt Vestfaali rahulepinguga sätestatud riikide suveräänsuse ülimuslikkuse põhimõtet, on nüüd võtnud vastupidise kursi ja loonud süsteemi, mis Robert Cooperi sõnul kujutab endast pidevat «vastastikust sekkumist üksteise siseasjadesse kuni õlut ja vorsti puudutavate küsimusteni välja». See on toonud kaasa rahvusvahelise süsteemi suure skisma, jagades maailma demokraatlikeks riikideks ja autokraatiateks. Kolme sajandi vältel on rahvusvaheline õigus kaldunud kaitsma autokraatiaid, piirates tõsiselt sekkumist teiste riikide siseasjadesse. Nüüd on demokraatlik maailm asunud piiranguid eemaldama, samal ajal kui autokraadid viskuvad suveräänsuse puutumatuse kaitsele.
Seetõttu oli 1999. aasta Kosovo sõda Venemaale ja Hiinale märksa dramaatilisem ja häirivam pöördepunkt kui 2003. aasta Iraagi sõda. Mõlemad olid vastu NATO sekkumisele ja seda sugugi mitte ainult sellepärast, et Ameerika lennuk pommitas Hiina saatkonda või et venelaste kauged slaavi sugulased Serbias sattusid NATO õhurünnakute ohvriks. Kui Venemaa ähvardas blokeerida sõjategevuse ÜRO Julgeolekunõukogus, heitis NATO ÜRO lihtsalt kõrvale ja andis ise endale loa sõjategevust alustada, jättes sel moel Venemaa ilma ühest vähestest tema käsutuses olevast rahvusvahelise mõju avaldamise tööriistast. Moskva seisukohalt rikkus see ilmselgelt rahvusvahelist õigust nii seetõttu, et sõjal puudus ÜRO heakskiit, kui ka sellepärast, et see kujutas endast sekkumist suveräänse riigi asjadesse, kes ei olnud alustanud agressiooni mõne teise riigi vastu. Hiinlaste meelest oli see lihtsalt «liberaalne hegemonism». Veel aastaid hiljem nõudis Putin, et lääneriigid «loobuksid põlastusest rahvusvahelise õiguse suhtes» ega püüaks «asendada ÜROd NATO või ELiga».
Venelased ja hiinlased olid selles osas heas seltskonnas. Toona hoiatas isegi nii autoriteetne isik nagu Henry Kissinger, et «äkiline loobumine riikliku suveräänsuse kontseptsioonist» võib kaasa tuua maailma, kus ei kehti enam mingi rahvusvaheline õiguskord. Ühendriigid ei pööranud mõistagi sellele erilist tähelepanu: oma ajaloo vältel on nad sekkunud kümneid kordi suveräänsete riikide tegevusse ja kukutanud valitsusi. Aga isegi postmodernne Euroopa jättis õiguslikud nüansid kõrvale enda arvates valgustusele iseloomuliku kõrgema kõlbelisuse nimel. Robert Cooper on öelnud, et Euroopat sundis tegutsema «kollektiivne mälu, mis mäletas holokausti ja kodu kaotanud inimeste masse, mida oli põhjustanud Teise maailmasõja vallandanud äärmuslik rahvuslus». Sellest «ühisest ajaloolisest kogemusest» piisas õigustuseks. Kissinger hoiatas, et «konkureerivate tõdede» maailmas võib niisugune doktriin kaasa tuua kaose. Cooper vastas, et postmodernne Euroopa «ei asu enam konkureerivate tõdede tsoonis».
Samas on rahvusvahelise õiguse ja liberaalse kõlbluse konflikt asi, mida demokraatlikud riigid ei ole kuidagi suutnud ületada. Hiina ametiisikud küsisid Taevase Rahu väljaku sündmuste ajal ja küsivad veel tänagi: «Mis õigus on USA valitsusel… jõhkralt sekkuda Hiina siseasjadesse?» Tõepoolest, mis õigus? Selle õiguse annab ainult liberaalne kreedo – veendumus, et kõik inimesed on loodud võrdsena ja et neil on teatavad võõrandamatud õigused, mida ei saa neilt ära võtta ükski valitsus; et valitsused saavad oma võimu ja õiguspärasuse ainult valitsetavate käest ning on kohustatud kaitsma oma kodanike õigust elule, vabadusele ja omandile. Nende silmis, kes pooldavad mainitud liberaalset usku, on neid põhimõtteid kaitsev välispoliitika ja isegi sõjad – nagu see juhtus Kosovo puhul – õigustatud ka siis, kui need ei vasta kehtivale rahvusvahelisele õigusele. Aga hiinlaste, venelaste ja teiste silmis, kes seda maailmavaadet ei jaga, ei õnnestunud Ühendriikidel ja tema demokraatlikel liitlastel sundida oma vaateid teistele peale mitte seepärast, et neil oli õigus, vaid ainult seepärast, et nad olid piisavalt tugevad. Mitteliberaalide silmis ei ole rahvusvaheline liberaalne kord edenemine, vaid hoopis rõhumine.
Siin ei ole tegemist kõigest erinevate seisukohtadega rahvusvahelise õiguse teoreetiliste aspektide ja pisidetailide osas. See puudutab põhimõttelist probleemi valitsuste õiguspärasusest, mis on autokraatidele elu ja surma küsimus. Hiina valitsejad ei ole sugugi unustanud, et kui demokraatlik maailm oleks 1989. aastal saanud oma tahtmise, oleks nad praeguseks võimult tõugatud, usutavasti vanglas või isegi surnud. Putin kurdab, et «me näeme üha suuremat põlastust rahvusvahelise õiguse kõige tähtsamate põhimõtete suhtes», mille all ta ei mõtle ainult ebaseaduslikku jõu kasutamist, vaid ka «majandus-, kultuuri- ja hariduspoliitika» pealesurumist. Ta mõistab hukka viisi, kuidas «sõltumatud õigusnormid» kujundatakse ümber, et need vastaksid «ühe riigi õigussüsteemile», see tähendab Lääne demokraatlikele riikidele, samuti selle, et mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks OSCE, on muutunud demokraatlike riikide «labaseks tööriistaks». Seepärast, kinnitab Putin, «ei saa keegi end enam tunda turvaliselt! Sest keegi ei tunne enam, et rahvusvaheline õigus on nagu kivimüür, mis neid kaitseb».
Lääne demokraatlikud riigid muidugi eitavad selliseid kavatsusi, aga nii Putinil kui ka Hiina juhtidel on põhjust muretseda. Ameerika ja Euroopa poliitikud ütlevad pidevalt, et nad soovivad Venemaa ja Hiina lõimumist rahvusvahelise liberaalse demokraatliku korraga, aga ei tasu üllatuda, et Venemaa ja Hiina juhid suhtuvad sellesse kahtlusega. Kuidas saakski autokraat liituda liberaalse rahvusvahelise korraga, ilma et ta ise alluks liberalismi jõududele?
III
Vastust peljates avaldavad autokraatiad enesestmõistetavalt vastusurvet ja neid on selles saatnud teatav edu. Selmet võtta omaks kahanenud suveräänsuse ja autokraatidele rahvusvahelise õigusega osutatava kaitse nõrgenemise uued põhimõtted, propageerivad Venemaa ja Hiina sellist rahvusvahelist korda, mis rõhutab riiklikku suveräänsust ja võib kaitsta autokraatlikke valitsusi välise sekkumise eest.
Ning neid saadab edu. Autokraatia on lavale tagasi tulnud. Maailma mõjukamate riikide ideoloogilised muutused avaldavad alati teatavat mõju väiksemate riikide juhtide langetatavatele valikutele. Fašism oli 1930.–1940. aastatel Ladina-Ameerikas moes osaliselt seepärast, et see tundus olevat edukas Itaalias, Saksamaal ja Hispaanias. Kommunism ei levinud 1960.–1970. aastatel Kolmandas Maailmas mitte niivõrd sellepärast, et Nõukogude Liit püüdis seda iga hinna eest eksportida, kuivõrd sellepärast, et valitsusvastased alustasid mässu marksismi-leninismi loosungite all ja said seejärel Moskvalt abi. Kui kommunism suri Moskvas, hääbusid ka kommunistlikud mässud mujal maailmas. Kui maailma demokraatlike riikide kasvav jõud külma sõja lõpuaastatel, mis tipnes peaaegu täieliku võiduga 1989. aastal, tõi kaasa 1980.–1990. aastate demokratiseerimislaine, on täiesti loogiline eeldada, et kahe võimsa autokraatia esiletõus muudab taas jõudude vahekorda.
Ekslik oleks arvata, et autokraatial puudub rahvusvaheline külgetõmme. Aastakümneid kestnud märkimisväärne kasv lubab hiinlastel täna väita, et nende majandusarengu mudel, milles üha avatum majandus on ühendatud suletud poliitilise süsteemiga, tõotab paljudele riikidele edukat arengut. Kahtlemata on see eduka autokraatia eeskuju, mall, mille alusel luua jõukust ja stabiilsust ilma vajaduseta anda järele poliitilist liberaliseerumist taotlevatele jõududele. Venemaa «suveräänse demokraatia» mudel meeldib Kesk-Aasia autokraatidele. Mõned eurooplased tunnevad muret, et Venemaa «kerkib esile ELi ideoloogilise alternatiivina, mis pakub teistsugust suveräänsuse, võimu ja maailmakorra käsitlust». 1980.–1990. aastatel tundus autokraatlik mudel kaotavat oma sära, kui nii parem- kui ka vasakpoolsed diktatuurid langesid liberaalse laine ees. Täna tunduvad Hiina ja Venemaa edu tõttu selle positsioonid palju paremad.
Hiina ja Venemaa ei pruugi enam aktiivselt eksportida ideoloogiat, aga nad pakuvad autokraatidele eeskuju, mida teha siis, kui demokraatlikud riigid muutuvad vaenulikuks. Kui Iraani suhted Euroopaga muutusid 1990. aastatel väga halvaks pärast seda, kui vaimulikud olid välja andnud Salman Rushdiet surma mõistva fatvaa, tabas selle hästi ära Iraani mõjukas juht Akbar Hashemi Rafsanjani, sõnades, et häid suhteid on palju lihtsam hoida selliste riikidega nagu Hiina. Kui Usbekistani diktaator (Islam Karimov – toim.) sattus 2005. aastal George W. Bushi administratsiooni kriitikatule alla opositsiooni meeleavalduse vägivaldse laialiajamise eest, reageeris ta kriitikale liitumisega Shanghai Koostööorganisatsiooniga ning lähenemisega Moskvale. Hiinlased osutavad ilma mingite piiranguteta abi Aasia ja Aafrika diktatuuridele, õõnestades sel moel «rahvusvahelise kogukonna» pingutusi avaldada neile survet reformide läbiviimiseks, mis praktikas tähendab sageli režiimimuutust. Näiteks võivad siin olla Birma ja Zimbabwe. Ameeriklased ja eurooplased võivad nuriseda, aga autokraadid ei kavatsegi kukutada teisi autokraate demokraatliku maailma nõudmise peale. Hiinlased, kes alles suhteliselt hiljuti surusid jõuga maha tudengite meeleavaldused, ei kipu sugugi abistama Läänt Birma valitsuse kõrvaldamisel samasuguste sammude tõttu. Samuti ei kavatse nad kehtestada abi osutamisel Aafrika riikidele tingimusi, mis nõuaksid neilt selliseid poliitilisi ja institutsionaalseid reforme, mida nad ise ei kavatse Hiinas mingil juhul läbi viia.
Hiina ametiisikud võivad Birma valitsejatega küll tõrelda ning nõuda Sudaani valitsuselt, et see leiaks sisemaisele konfliktile mingi lahenduse. Moskva võib mõnikord distantseeruda Iraanist. Kuid Yangoni, Hartumi, P’yŏngyangi ja Teherani valitsejad teavad, et nende parimad kaitsjad – ja lõppkokkuvõttes nende ainsad kaitsjad – üldiselt vaenulikus maailmas pesitsevad just nimelt Pekingis ja Moskvas. Tasub mõelda, kui palju võiksid Pekingi ametiisikud nahutada Birma kindraleid budistlike munkade protesti mahasurumise eest, kui nad ise suruvad maha budistlikke munki Tiibetis. Demokraatia ja autokraatia suure skisma tingimustes on autokraatidel ühised huvid ja ühine arusaam maailmakorrast. Hiina Li Peng sõnas Iraani Rafsanjanile, et kaht maad ühendab ühesugune soov rajada maailmakord, mille puhul «riikide mis tahes ühiskondliku süsteemi valimine on selle riigi rahva enda asi».
Tegelikult käib ülemaailmne võistlus juba praegu. Venemaa välisminister Sergei Lavrov on sõnanud: «Esimest korda paljude aastate jooksul on ideeturul tekkinud tõelise konkurentsi õhkkond», kus omavahel võistlevad erinevad «väärtussüsteemid ja arengumudelid». Venemaa vaatepunktist on lausa tore, et «Lääs on kaotamas üleilmastumise monopoli». Kui venelased kõnelevad praegu mitmepooluselisest maailmast, ei räägi nad ainult võimu ümberjagamisest. Nad räägivad ka väärtussüsteemide ja ideede võistlusest, mis loob «mitmepooluselise maailmakorra aluse».
See üllatab demokraatlikku maailma, mis oli juba arvamusel, et selline võistlus lõppes ühes Berliini müüri langemisega. Maailma demokraatlikud riigid ei pea oma pingutusi demokraatia ja valgustuse põhimõtete toetamiseks kogu maailmas geopoliitilise võistluse osaks, sest nende meelest ei ole olemas «konkureerivaid tõdesid», vaid ainult «universaalsed väärtused». Seepärast ei teadvusta nad alati, kuidas nende käsutuses olev jõukus ja võim õhutab teisi omaks võtma nende väärtusi ja põhimõtteid.
Omaeneste rahvusvahelistes institutsioonides ja allianssides nõuavad nad ranget truudust liberaalse demokraatia põhimõtetele. Enne uutele liikmetele uste avamist ja liikmesusest jõukuse ja julgeoleku mõttes tõusva üüratu tulu pakkumist nõuavad nad ELi või NATOsse astuda soovivatelt riikidelt majanduse ja poliitilise süsteemi avatust. Kui Gruusia president kuulutas 2007. aasta lõpul välja erakorralise seisukorra, kahjustas ta Gruusia võimalusi pääseda lähiajal NATOsse ja ELi. Selle tagajärjena võib Gruusia nüüd jääda ohtlikule eikellegimaale Venemaa autokraatia ja Euroopa liberalismi vahel. Kui demokraatlikud riigid peaksid Gruusiale lõplikult selja pöörama, ei pruugi tal olla muud valikut peale leppimise Moskvaga.
Aga ka see ei ole millegi poolest sarnane külma sõja võistlusega. Pigem sarnaneb see 19. sajandiga. 19. sajandil toetasid Venemaa ja Austria absolutistlikud valitsejad revolutsioonijärgse Prantsusmaa kaasautokraate ning kasutasid jõudu liberaalsete mässude mahasurumisel Saksamaal, Poolas, Itaalias ja Hispaanias. Palmerstoni Suurbritannia kasutas oma jõudu Mandri-Euroopa liberaalide abistamiseks, Ameerika Ühendriigid tervitasid liberaalseid revolutsioone Ungaris ja Saksamaal ning väljendasid meelepaha, kui Venemaa väed surusid liberaalsed jõud maha Poolas. Tänapäeval on Ukraina juba olnud lahingutander Lääne ja Venemaa toetatavate jõudude vahel ja võib selleks uuesti muutuda. Samasugune saatus võib ees oodata Gruusiat. Tasub mõelda, milline võiks välja näha maailm ja Euroopa, kui Ukraina ja Gruusia demokraatlikud liikumised ei oleks suutnud midagi korda saata või kui nad oleks jõuga maha surutud ning mõlemast riigist oleks kujunenud Moskvaga tihedaid sidemeid hoidvad autokraatiad. Tasub mõelda ka sellele, millist mõju avaldaks Ida-Aasiale see, kui Hiina suudaks jõudu kasutades purustada Taiwani demokraatliku süsteemi ja paneks seal võimule endale sõbraliku autokraatia.
Ülemaailmsest võistlusest demokraatlike ja autokraatlike valitsuste vahel saab 21. sajandi maailma domineeriv tunnusjoon. Suurriigid valivad üha selgemalt poole ja astuvad ühte või teise leeri. India, kes oli külma sõja ajal uhkelt neutraalne või isegi Nõukogude-meelne, on hakanud end pidama demokraatliku Lääne osaks. Ka Jaapan on hakanud viimastel aastatel loobuma senisest positsioonist ja nihkuma selgelt demokraatlike suurriikide sekka, jagades ühiseid väärtusi nii Aasia kui ka muu maailma demokraatlike riikidega. Nii Jaapani kui ka India puhul on soov kuuluda demokraatlikku maailma täiesti siiras, kuid selles avaldub ka geopoliitiline arvestus: solidaarsuse tugevdamine teiste suurriikidega, kes võivad olla abiks strateegilises võistluses autokraatliku Hiinaga.
Rahvusvahelistes suhetes ei valitse ideaalset sümmeetriat. Praegusaja tegelikkuse kaks poolt – ühelt poolt suurriikide ja teiselt pool demokraatia ja autokraatia võistlus – ei too sugugi alati kaasa ühe ja sama poole valimist. Demokraatlik India toetab geopoliitilises võistluses autokraatliku Hiinaga Birma diktatuuri, et jätta Peking ilma strateegilistest eelistest. India diplomaatia mängib heal meelel suurriike üksteise vastu välja, soojendades aeg-ajalt suhteid Venemaaga, aeg-ajalt jälle Hiinaga. Demokraatlik Kreeka ja Küpros hoiavad lähedasi suhteid Venemaaga osaliselt kultuurilise ühtekuuluvuse tõttu oma õigeusklike nõbudega, rohkem aga majandushuvide tõttu. Ühendriigid on pikka aega olnud strateegilistel ja majanduslikel põhjustel araabia diktatuuride ning ka Pakistani mitme sõjalise valitseja liitlane. Nagu külma sõja ajal, võivad ka nüüd strateegilised ja majanduslikud kaalutlused ideoloogia tahaplaanile tõrjuda, sama kehtib ka kultuurilise läheduse kohta.
Kuid tänases maailmas on riigi geopoliitilise joondumise parimaks näitajaks pigem tema valitsemisvorm, mitte «tsivilisatsioon» või geograafiline asukoht. Tänased Aasia demokraatlikud riigid liituvad Euroopa demokraatlike riikidega Aasia autokraatlike riikide vastu. Hiina vaatlejad näevad Ameerika-meelsete demokraatlike riikide «V-kujulist vööndit», mis ulatub Kirde-Aasiast Kesk-Aasiasse. Kui India, Ühendriikide, Jaapani, Austraalia ja Singapuri merevägi pidas eelmisel aastal Bengali lahes õppusi, nimetasid Hiina ja veel mõned teisedki vaatlejad seda «demokraatiateljeks». Jaapani peaminister on kõnelnud «Aasia vabaduse ja õitsengu kaarest», mis ulatub Jaapanist Indoneesiasse ja sealt Indiasse. Venemaa ametiisikud on «ärevil», et NATO ning OSCE võivad «taastada blokipoliitika», mis sarnaneks külma sõja aegsele poliitikale, kuid samal ajal nimetavad venelased ise Shanghai Koostööorganisatsiooni «NATO-vastaseks» alliansiks ja «teiseks Varssavi paktiks». Shanghai Koostööorganisatsiooni eelmise aasta kohtumisel osales viis autokraatiat – Hiina, Venemaa, Usbekistan, Kasahstan ja Tadžikistan – ning Iraan. Kui ASEANi riigid üritasid möödunud aastal tegelda Birma probleemiga, läks organisatsioon lausa lõhki, kusjuures ühele poole jäid demokraatlikud riigid, näiteks Filipiinid ja Indoneesia, keda toetas Jaapan ja kes soovisid avaldada Birmale survet, teisele poole aga Vietnami, Kambodža ja Laose autokraatiad, keda toetas Hiina ja kes püüdsid vältida pretsedendi loomist, mis võiks ühel halval päeval pöörduda nende enda vastu.
IV
Ülemaailmne jagunemine autokraatide klubiks ja demokraatiateljeks avaldab rahvusvahelisele süsteemile sügavat mõju. Kas enam saabki kõnelda «rahvusvahelisest kogukonnast»? See mõiste eeldab rahvusvahelisi käitumisnorme, rahvusvahelist kõlblust, isegi rahvusvahelist südametunnistust. Ent tänase maailma suurematel riikidel see ühisosa puudub. Kui suurte strateegiliste probleemide puhul tõuseb küsimus, kas sekkuda või kehtestada sanktsioonid või püüda isoleerida mõnda riiki diplomaatiliselt, ei ole enam rahvusvahelist kogukonda, kelle poole pöörduda või kelle järgi joonduda. See selgus kõige ilmekamalt Kosovo sõja ajal, mis eraldas demokraatliku Lääne nii Venemaast, Hiinast kui ka paljudest teistest Euroopa-välistest autokraatiatest. Praegu avaldub sama Darfuri, Iraani ja Birma küsimuses.
Võib ju ette kujutada, et sellistes rahvusülestes küsimustes, nagu haigused, vaesus ja kliimamuutused, suudavad suurriigid koostööd teha ka hoolimata oma muidu erinevatest huvidest ja maailmavaatest. Aga isegi nende puhul muudavad erinevused asja palju raskemaks. Demokraatlike riikide ja Hiina vaidlused selle üle, kuidas ja mil moel siduda abi Aafrika vaestele riikidele teatud tingimustega, mõjutavad võitlust vaesusega. Geopoliitilised arvestused mõjutavad rahvusvahelisi läbirääkimisi selle üle, kuidas võidelda kõige paremini kliimamuutustega. Hiinlased ja ka indialased usuvad, et aastakümneid kestnud saastamise ja kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise enneolematu saavutamise järel praeguse kõrgseisuni jõudnud Lääne arenenud tööstusriigid tahavad nüüd võtta teistelt võimaluse samamoodi areneda. Peking kahtlustab, et Lääs üritab piirata Hiina majanduskasvu ja aeglustada tema tõusu konkurentsivõimeliseks suurriigiks. Ka tuumarelvade leviku keelustamine kannatab suurriikide huvide ning erinevate valitsemisvormide kokkupõrke tõttu ega lase võidule pääseda ühistel huvidel, mis takistaksid tõhusalt tuumarelva sattumist uute riikide kätte. Venemaa ja Hiina on abistanud Iraani. Ühendriigid on abistanud Indiat, et tagada New Delhi abi strateegilises võistluses Hiinaga.
Rahvusvahelise kogukonna lagunemine on kõige selgemini näha ÜRO Julgeolekunõukogu näitel, mis pärast lühiajalist ärkamist külma sõja järel on taas langemas pikka koomasse. Prantsusmaa oskuslik diplomaatia ja Hiina taktikaline ettevaatlikkus suutsid mõnda aega varjata tõika, et enamikus tähtsamates küsimustes on Julgeolekunõukogu teravalt jagunenud autokraatlike ja demokraatlike riikide vahel: viimased üritavad järjekindlalt läbi suruda sanktsioone ja muid karistavaid samme Iraani, Põhja-Korea, Sudaani ja Birma autokraatia suhtes, esimesed aga seisavad sellele sama järjekindlalt vastu ning püüavad kavandatavaid aktsioone igati nõrgestada. Lähiaastatel süveneb see lõhe veelgi.
Vähe on lootust, et edu saadaks üleskutseid luua uus riikide «kontsert», mis hõlmaks Venemaad, Hiinat, Ühendriike, Euroopat ja teisi suurriike. 19. sajandi alguse Euroopa «kontsert» tegutses ühise kõlbluse ja ühiste valitsemispõhimõtete tingimustes. Selle eesmärk ei olnud ainult rahu säilitamine Euroopas, vaid ka – ja see oli isegi tähtsam – monarhia ja aristokraatliku korra kaitsmine liberaalsete ja radikaalsete jõudude eest, mida esindasid Prantsuse ja Ameerika revolutsioon ning nende järelkajad Saksamaal, Itaalias ja Poolas. «Kontsert» lagunes lõpuks üha enam leviva rahvusluse survel, mida osaliselt kihutas tagant revolutsioonilise liberalismi esilekerkimine. Suurriikide «kontsert», mille Franklin Roosevelt rajas ÜRO Julgeolekunõukogu kujul, varises samuti kokku ideoloogilise konflikti tõttu.
Praegu aga ei valitse suurriikide seas õieti peaaegu üldse mingit ühist kõlblust või ühiseid väärtusi. Seevastu leidub nende suhetes kahtlustamist ja üha enam vaenulikkust ning autokraatiate seas levib arvamus, et demokraatlikud riigid näeksid kogu oma retoorikast hoolimata meelsasti nende langemist. Selliste riikide mis tahes «kontsert» tugineks nii vankuvatele jalgadele, et laguneks arvatavasti juba esimese vähegi tõsisema proovikivi peale.
Kas erimeelsusi saab ületada meie üha rohkem üleilmastuvas maailmas kaubandussidemeid laiendades ja vastastikust majanduslikku sõltuvust süvendades? Majandussidemed aitavad kahtlemata suurriikide konflikti ohtu vaos hoida. Hiina juhid väldivad praegu vastasseisu Ühendriikidega nii seepärast, et nad ei saa loota võidule, kui ka seepärast, et nad kardavad selle mõju Hiina majandusele ning seeläbi ka oma autokraatliku valitsuse stabiilsusele. Ameerika, Austraalia ja Jaapani sõltumine Hiina majandusest muudab ka nemad ettevaatlikuks ning Ameerika suurärimeeste võimas mõju paneb Ameerika juhid Hiinasse leplikumalt suhtuma. Nii Hiinas kui ka Venemaal on majandushuvid ühtaegu riiklikud ja isiklikud. Kui Venemaa äri on lihtsalt äri, nagu väidab Dmitri Trenin, siis ei peaks Venemaa juhid oma jõukust riskantse välispoliitikaga kuigi kergekäeliselt ohtu seadma.
Ometi ei toeta ajalugu just kuigi hästi teooriat, mille kohaselt aitavad tugevad kaubandussidemed vältida riikide konflikte. Ühendriigid ja Hiina ei ole täna teineteise majandusest suuremas sõltuvuses, kui olid Suurbritannia ja Saksamaa enne I maailmasõda. Pealegi valitsevad kaubandussidemeteski oma pinged ja konfliktid. Ühendriikide ja Hiina kaubandussidemed muutuvadki aina pingelisemaks, nii et USA Kongress ähvardab juba seadustega, mis karistaksid Hiinat kaubandussuhete väidetava ebavõrdsuse pärast. Nii Euroopas kui ka Ühendriikides liitub murega Hiina üha suureneva strateegilise mõjukuse pärast – või isegi ületab seda – hirm Hiina aina kasvava majandusliku võimsuse ees. 55 protsenti sakslasi usub, et Hiina majanduskasv on «halb» (veel 2005. aastal oli neid ainult 38 protsenti), ning seda arvamust jagavad ameeriklased, indialased, britid, prantslased ja isegi lõunakorealased. Praegu usub 60 protsenti lõunakorealasi, et Hiina majanduskasv on «halb».
Hiinlased võivad esialgu veel taluda neile avaldatavat survet korrigeerida oma valuutakurssi, astuda otsustavalt piraatluse vastu, tõsta oma toodete kvaliteeti ja muid manitsusi, mida neile jagatakse Ühendriikidest ja Euroopast. Aga neil on hakanud tekkima tunne, et demokraatlik maailm koondub nende vastu ning kasutab vaidlusküsimusi Hiina vaoshoidmiseks nii majanduslikult kui ka strateegiliselt. Lisaks sellele on alanud rahvusvaheline võidujooks energiaressursside pärast, millest kujuneb tulevikus geopoliitilise võistluse põhiküsimus. Usaldusväärsete nafta- ja gaasiallikate otsing kujundab Hiina poliitikat Iraani, Sudaani, Birma ja Kesk-Aasia suhtes. Venemaa ning demokraatlikud riigid eesotsas Ühendriikidega püüavad võidu rajada nafta- ja gaasijuhtmeid, mis tagaks neile suurema mõju, või vähemalt katsuvad nad takistada teisel poolel neid rajada.
Kaubandussidemed üksi ei suuda vastu seista rahvusliku ja ideoloogilise võistluse jõududele, mis on tänaseks nii jõuliselt uuesti esile kerkinud. Kaubandussidemed ei toimi vaakumis. Nad mõjutavad ise geopoliitilisi ja ideoloogilisi konflikte ning lasevad end neil mõjutada. Riigid ei ole arvelauad. Riikidel on nende loojate ja asukate omadused, kõik inimestele omased hoomamatud ja mõõtmatud tunnused: armastus, vihkamine, auahnus, hirm, au, häbi, isamaalisus, ideoloogia, veendumused. Ühesõnaga asjad, mille eest inimesed võitlevad ja surevad ka tänapäeval, nii nagu nad on seda teinud juba aastatuhandeid.
V
Kõige selgemalt ilmnevad need inimlikud omadused islamimaailmas, eriti Lähis-Idas. Radikaalsete islamistide võitlus moderniseerimise, kapitalismi ja üleilmastumise võimsate, sageli ebaisikuliste jõudude vastu, mida nad seostavad judeokristliku Läänega, on teine tänase rahvusvahelise süsteemi suur konflikt. Samuti on see kõige dramaatilisem konvergentsiparadigma eitus, sest radikaalsed islamistid eitavadki just konvergentsi kui sellist, sealhulgas liberaalse maailma «universaalsete väärtuste» kontseptsiooni.
Ajaloolise nähtusena ei pruugi võitlus moderniseerimise ja islamiradikalismi vahel lõpuks osutada rahvusvahelistele suhetele suuremat mõju kui võitlus suurriikide ning demokraatia- ja autokraatiajõudude vahel. Lõppude lõpuks pole ju islami vastupanu läänestumisele uus ilming, ehkki see on saavutanud uue, kataklüsme tekitada võiva mõõtme. Kui vanad ja tehniliselt vähemarenenud rahvad sattusid varasemal ajal vastakuti arenenuma kultuuriga, kajastasid nende mahajäämust ka kehvemad relvad. Täna kasutavad islamitraditsionalismi radikaalsemad pooldajad sellest hoolimata, et nad jälestavad moodsat maailma, selle vastu lisaks muistsetele meetoditele – mõrvadele ja enesetapurünnakutele – ka moodsaid relvi. Moderniseerimise ja üleilmastumise jõud on õhutanud radikaalsete islamistide mässu, aga ühtlasi andnud nende kätte relvad selle võitluse pidamiseks.
Kuid see on kapseldunud ja lõppkokkuvõttes meeleheitlik võitlus, sest võitluses traditsionalismi ja modernsuse vahel ei saa traditsioon võita, ehkki moodsate relvade, tehnoloogia ja ideoloogiaga varustatud traditsionalismijõud võivad korda saata suurt kahju. Kõik maailma rikkad ja võimsad riigid on enam-vähem täielikult omaks võtnud moderniseerimise ja üleilmastumise majanduslikud, tehnilised ja isegi ühiskondlikud aspektid. Kõik nad on, küll erineval määral, omaks võtnud kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumise põhimõtte ning kultuuride ja elulaadide virvarri, mis iseloomustab moodsat maailma. Üha enam jälgivad nende riikide elanikud samu telesaateid, kuulavad sama muusikat ja vaatavad samu filme. Ühes domineeriva moodsa kultuuriga on nad omaks võtnud – ehkki võivad seda samas põlata – moodsa eetika ja esteetika peamised tunnusjooned. Lisaks kõigele muule tähendab modernsus naiste nii seksuaalset kui ka poliitilist ja majanduslikku vabanemist; kiriku autoriteedi nõrgenemist ja ilmalikkuse tugevnemist; niinimetatud kontrakultuuri olemasolu; vaba eneseteostuse võimalusi kunstis (enamasti ka poliitikas), mis muu hulgas sisaldab vabadust panna toime jumalateotusi ning mõnitada usu, võimu ja kõlbluse sümboleid. Need on piiramatu liberalismi ja kapitalismi tagajärjed, mida ei hoia vaos traditsiooni piire seadev käsi ega võimas kirik ega moraliseeriv isalik valitsus. Isegi hiinlased on mõistnud, et kapitalism on küll võimalik ilma poliitilise liberaliseerimiseta, aga seda on päris raske ohjes hoida.
Tänased radikaalsed islamistid kujutavad endast viimast kantsi võitluses modernsuse võimsate jõududega. Al-Qaeda ühe vaimse isa Sayyid Qutb`i arvamust mööda saab tõelist islamit päästa ainult siis, kui moodsa maailmaga sõditakse kõigil rinnetel. Ta soovis «lahti harutada kogu modernsuse poliitilise ja filosoofilise struktuuri ning viia islami tagasi saastamata algallika juurde». Täiesti teistlaadi moslemijuht ajatolla Homeini seostas modernsuse otseselt valgustusega ja astus mõlema vastu. «Jah, meie oleme reaktsionäärid,» sõnas ta oma vastastele, «ja teie olete valgustatud intelligendid. Teie, intelligendid, ei soovi, et meie läheksime 1400 aastat tagasi.»
Kõige radikaalsemad islamistid, kelle hulka kuulub ka Osama bin Laden, astuvad ka valgustuse ja modernsuse suure sünnitise demokraatia vastu. Abu Musab al-Zarqawi taunis Iraagi valimisi, sest «seadusandja, kellele demokraatias tuleb alluda, on inimene, mitte aga Jumal». Demokraatlikud valimised on «hereesia ja polüteismi ja vigade ilmutatud ilming», sest need muudavad «nõrga ja rumala inimese Jumala partneriks Tema kõige jumalikumas õiguses, nimelt õiguses valitseda ja seadusi anda». Bernard Lewis on kirjutanud, et islamirevolutsiooni eesmärk Iraanis ja mujalgi oli «pühkida minema kõik võõrad ja uskmatud lisandused, mida on muslimi maadele ja rahvastele peale surutud välismaise mõju ja võimu ajajärgul ning taastada tõeline, Jumalast antud islamikord». Üks neist «uskmatutest lisandustest» on demokraatia. Fundamentalistid soovivad viia islamimaailma tagasi olukorda, milles see asus enne seda, kui kristlik Lääs, liberalism ja modernsus saastasid puhta islami, nagu nemad seda mõistavad.
See eesmärk on saavutamatu. Islamistid ei saa viia oma ühiskonda 1400 aastat tagasi, isegi kui ülejäänud maailm seda lubaks. Aga seda neil ei lubata. Ei Ühendriigid ega ükski teine suurriik ole valmis andma kontrolli Lähis-Idas fundamentalistlike jõudude kätte. Osaliselt seisab põhjus selles, et piirkond on ülejäänud maailmale tohutu strateegilise tähtsusega. Aga see ei ole veel kõik. Ka valdav enamus Lähis-Ida elanikest ei soovi minna 1400 aastat tagasi. Nad ei ole modernsuse ega demokraatia vastu. Moodsas maailmas ei olegi mõeldav, et terve riik piiraks end modernsuse eest, isegi kui enamik seda sooviks. Kas suur islamiteokraatia, mida Al-Qaida ja teisedki jõud loodavad rajada, suudaks üldse blokeerida täielikult ülejäänud maailma pildid ja helid ning sel moel kaitsta oma rahvast modernsuse ahvatluste eest? Mullad ei ole seda suutnud isegi Iraanis. See projekt kuulub fantaasiamaailma.
Niisiis ootab maailma ees pikk võitlus, milles äärmuslike islamistide eesmärgid ei saa teostuda, sest ei Ühendriigid, Euroopa, Venemaa, Hiina ega Lähis-Ida elanikud suuda ega soovigi anda neile seda, mida nad soovivad. Moodsad suurriigid ei tagane kunagi sel määral, nagu nõuavad islamiäärmuslased. Paraku ei pruugi nad olla ka suutelised ühinema, et astuda tõhusalt ohu vastu. Ehkki modernsuse ja traditsiooni võitluses on Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Euroopa ja teised suuriigid ühel pool rindejoont, õõnestavad asjad, mis neid eristavad – konkureerivad riiklikud taotlused, demokraatide ja autokraatide lõhe, transatlantilised erimeelsused sõjalise jõu kasutamise osas – nende koostöövõimet.
See kehtib kindlasti siis, kui asi jõuab radikaalse islamiterrorismi vastase võitluse paratamatute sõjaliste aspektideni. Eurooplased on suhtunud ja suhtuvad ka edaspidi üsna vähese entusiasmiga üritusse, mida nad rõhutatult ei soovi nimetada «terrorismivastaseks sõjaks». Nagu Venemaal ja Hiinal, on ka neil kiusatus jälgida vaatemängu, milles USA mattub võitlusse Al-Qaeda ja teiste vägivalda harrastavate islamistlike rühmitustega Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias. Sama ahvatlev on neile võimalus, et Ameerika võimu piirkonnas tasakaalustab tuumarelvaga Iraan. Moskva ja Pekingi autokraatide valmisolek kaitsta P’yŏngyangi, Teherani ja Hartumi kaasautokraate suurendab võimalust, et lõpuks asetub paika lüli, mis ühendab terroriste ja tuumarelva.
Tegelikult ongi üks probleem, mis kaasneb islamiterrorismi vastu peetava võitluse muutmisega Ameerika välispoliitika ainsaks fookuseks, asjaolu, et see tekitab illusioone liitude ja koostöö osas teiste suurriikidega, kellega tõelise liidu loomine ei ole lihtsalt võimalik. Juba idee Ühendriikide ja Venemaa või Ühendriikide ja Hiina tõelisest strateegilisest koostööst terrorivastases sõjas on põhimõtteliselt fiktsioon. Venemaa puhul tähendab terrorismivastane sõda Tšetšeeniat. Hiina puhul tähendab see Xinjiangi provintsi uiguure. Aga kui asi puudutab Iraani, Süüriat ja Hezbollahit, ei kipu Venemaa ja Hiina nägema neis terroriste, vaid kasulikke liitlasi suurriikide võitluses.
Meie ajastu suur eksiarvamus on veendumus, et liberaalne rahvusvaheline kord sõltub ainuüksi ideede triumfist või inimliku edenemise loomulikust arengust. See on ääretult köitev mõiste, mille juured peituvad sügaval valgustuslikus maailmavaates, mille saadused oleme me kõik, kes me elame liberaalses maailmas. Meie politoloogid lähtuvad moderniseerimisteooriatest, mille kohaselt järjestikused poliitilise ja majandusliku arengu etapid viivad välja liberalismini. Meie poliitilised filosoofid näevad vaimusilmas suurejoonelist ajaloolist dialektikat, milles sajandeid vältav maailmavaadete lahing toob lõpuks kaasa korrektse liberaalse demokraatliku tulemuse. Loomulikult kalduvad paljud arvama, et külm sõda lõppes nii, nagu ta lõppes, just sellepärast, et triumf ootas ees paremat maailmavaadet, ja et tänane rahvusvaheline kord on kõigest järjekordne etapp inimkonna püsivalt edasi kulgeval teekonnal tülide ja agressiooni juurest rahumeelse ja õitsva kooseksisteerimise juurde.
Neis illusioonides peitub terake tõtt, mis muudab nad veel ohtlikumaks. Loomulikult on liberaalne demokraatlik idee ja avatud turumajandus juba iseenesest tugevad ilmingud. Igati loogiline on ka see, et liberaalsete demokraatlike riikide maailm loob tasapisi rahvusvahelise korra, mis kajastab nende enda liberaalseid ja demokraatlikke omadusi. See on olnud valgustuse unelm alates 18. sajandist, mil Kant kujutas ette «igavest rahu», milles tegutsevad liberaalsed vabariigid ja mille aluseks on kõigi inimeste loomuomane iha rahu ja ainelise mugavuse järele. Ehkki see võib tekitada mõningates inimestes pilkamissoovi, on see olnud väga meeliköitev nägemus. Selle vaim õhutas 19. sajandi lõpul rahvusvahelise vahenduse liikumisi, tagas 20. sajandi algul ülemaailmse poolehoiu Rahvasteliidule ning pärast II maailmasõda ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile. Samuti on see olnud erakordselt püsiv nägemus, mis on suutnud üle elada kaks õudustäratavat maailmasõda, üks koledam kui teine, ning sellele järgnenud pika külma sõja, mis juba kolmandat korda purustas lootused astuda ideaalile sammuke lähemale.
Selle valgustusajastu nägemuse elujõulisust tõestab kõige paremini see, et lootused inimajaloo täiesti uue ajajärgu algusele kerkisid pärast Nõukogude kommunismi kokkuvarisemist taas nii jõuliselt esile. Aga siinkohal tasuks optimismi tempida pisku skepsisega. Kas inimkond on ikka tegelikult sel määral edenenud? Inimajaloo kõige purustavam sajand lõppes ju alles äsja, sellest ei ole veel saanud kauge ja tume minevik. Meie väidetavalt valgustatud modernsus on toonud kaasa suurimad mõeldavad õudused: massilised agressioonid, «totaalsed sõjad», näljahädad, genotsiidid, tuumarelvastuse. Kui me tunnistame kohutavat tegelikkust, tõika, et seos modernsusega ei ole üksnes hea, vaid et selles peitub ka kurja, mis annab meile siis põhjust uskuda, et inimkond on äkitsi jõudnud täiesti uue elukorralduse lävele? Keskendumine külma sõja lõpu järgsele vaatemängulisele edenemisele kipub varjutama nööre ja tugipuid, neid vaatemängu kulissidetaguseid elemente, ilma milleta edenemist poleks olnud. See jätab arvesse võtmata, et edenemine liberalismi suunas ei olnud vältimatu, vaid järgis sündmusi: lahingute võitmine või kaotamine, ühiskondlike liikumiste võidulepääs või purustamine, majanduspoliitika elluviimine või hülgamine. Demokraatia levik ei tähendanud kõigest teatud majandusliku ja poliitilise arengu möödapääsmatute protsesside kulgu. Me ei tea, kas selline evolutsioon kõigi oma ennustatavate etappide, teadaolevate põhjuste ja tagajärgedega on tegelikult üldse olemas.
Küll teame me seda, et ülemaailmne nihe liberaalse demokraatia kasuks langes kokku ajaloolise nihkega jõudude tasakaalus nende riikide ja rahvaste kasuks, kes pooldasid liberaalset demokraatlikku ideed. See nihe algas demokraatlike riikide triumfiga fašismi üle II maailmasõjas, millele järgnes teine triumf, kui demokraatlikud riigid võitsid kommunismi külmas sõjas. Nende kahe võidu järel esile kerkinud liberaalne rahvusvaheline kord kajastas ülemaailmse tasakaalu tugevat kaldumist liberaalsete jõudude kasuks. Kuid need võidud polnud paratamatud ega pruugi olla kestva toimega. Suurte autokraatlike riikide taastärkamine ning islamiradikalismi reaktsioonilised jõud on asunud seda korda nõrgestama ning nad jätkavad oma õõnestustegevust ka järgnevatel aastakümnenditel. Maailma demokraatlikel riikidel tuleb mõelda, kuidas nad saaksid kaitsta oma huve ja edendada oma põhimõtteid maailmas, kus need on hakanud taas kohtama tugevat vastuseisu.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar