august 12, 2008

Euroopa vastuoluline ühtsus

Küsimuste puhul, kus lääneriikide positsioonid on diametraalselt erinevad ja kus mittemidagiütlevad kompromiss-sõnastused ei ole võimalikud, on status quo’d muutvad otsused peaaegu saavutamatud.

Küsimuste puhul, kus lääneriikide positsioonid on diametraalselt erinevad ja kus mittemidagiütlevad kompromiss-sõnastused ei ole võimalikud, on status quo’d muutvad otsused peaaegu saavutamatud.


Sven Mikser

Euroopa vastuoluline ühtsus

Küsimuste puhul, kus lääneriikide positsioonid on diametraalselt erinevad ja kus mittemidagiütlevad kompromiss-sõnastused ei ole võimalikud, on status quo’d muutvad otsused peaaegu saavutamatud.

Populaarne poliitiline loosung ütleb, et Euroopa peab õppima välis- ja julgeolekupoliitilistel teemadel ühel häälel kõnelema. Kui kuulata seda polüfooniat, millega Euroopa riigid täna väljendavad oma seisukohti näiteks Kosovo tunnustamise, Türgi euroliitumise, Läänemere gaasitoru, Gruusia NATO-perspektiivi või Iraagi sõja teemadel, siis tuleb tõdeda, et me ei ole oma õppimisprotsessiga väga kaugele jõudnud. Arvestades seisukohtade paljusust ja kohatist vastandlikkust on selge, et ühehäälsuse nõue iga hinna eest võiks aga sundida Euroopat kõnelema väga vaiksel häälel või kasutama sootuks võimalust vait olla.
Seda artiklit kirjutades ma veel ei tea, millise hinnangu andsid iirlased rahvahääletusel Lissaboni leppele. Ma loodan, et see hinnang oli positiivne. Efektiivsus ja institutsionaalne selgus on euroliidu taolisele ühendusele eluliselt olulised ja pärast põhiseadusleppe läbipõrumist võib õigus olla neil, kes väidavad, et Iiri „ei“ paiskaks Euroopa Liidu tõsisesse kriisi. Lissaboni leppes sisalduvad ümberkorraldused puudutavad mõistagi ka liidu välis- ja julgeolekupoliitikat, kus Euroopa ühispositsioonid või nende puudumine on Eesti vaatevinklist üliolulise tähendusega. Ent kuna ma ei usu, et Euroopa välispoliitiline ühtsus seisaks kinni institutsionaalse korraldamatuse kännu taga, siis ei taha ma siinkohal liiga pikalt kõnelda sellest, kuidas peaksid jagunema pädevused komisjoni ja nõukogu vahel või kellest peaks saama uus Kõrge Esindaja. Tahan rääkida hoopis sügavamatest olemuslikest põhjustest, mis pärsivad Euroopa välispoliitilist ühtsust.
Minimaalne ühisosa
Küsigem, kas Euroopal (ja Läänel tervikuna) on üldse olemas loomulikud, väärtustel põhinevad ühishuvid kõigis olulistes välispoliitilistes küsimustes. Optimistliku versiooni kohaselt suudavad demokraatlikud riigid juhul, kui otsustusprotsessi detailides kokku leppida, jõuda lahenduseks piisava loomuliku ühisosani. Realistliku hinnangu kohaselt ei pruugi see minimaalne ühisosa paljudel puhkudel olla edasiliikumiseks piisav ja mõnes olulises küsimuses võivad liikmesriikide loomulikud huvid olla vastandlikud ja ühispoliitika sisuliselt välistada.
Kui lähteseisukohad erinevad, saab kujundatav ühispositsioon olla kas kompromiss, kus igaüks loobub millestki, et saavutada midagigi, või enamusotsustus, kus igaüks on eelnevalt võtnud kohustuse lähtuda enim toetust leidnud seisukohast. Mõlemal juhul tuleb arvestada sellega, et leidub neid, kes tunnevad end allasurutuna ja oma huve kahjustatuna.
Konsensuslik välispoliitika saab olemuslikult olla piiratud osaliste positsioonide minimaalse ühisosaga. Kujutlegem hetkeks (mitte ülearu hüpoteetilist) arutelu liidu ühispositsiooni kujundamiseks Lähis-Ida konflikti osas, kus üks arutelul osalejaist nõuab, et Ida-Jeruusalemmast peab saama Palestiina riigi pealinn ja kõigil põgenikel peab olema tingimusteta õigus oma kunagisse kodukohta naasta, teine osaline aga leiab, et lahenduse eeltingimusteks on jagamatu Jeruusalemm Iisraeli pealinnana ja Iisraeli tunnustamine kõigi araabia riikide ning Palestiina organisatsioonide poolt. Tõenäoliselt on pärast pikki vaidlusi erinevate määr- ja omadussõnade üle võimalik jõuda ühispositsioonini, mis kutsub kriisi osapooli vaoshoitusele ja erimeelsuste lahendamisele läbirääkimiste laua taga. Selline minimalistlik positsioon on aga paraku kui mitte mõttetu, siis vähemasti ebatõhus.
Küsimuste puhul, kus lääneriikide positsioonid on diametraalselt erinevad ja kus mittemidagiütlevad kompromiss-sõnastused ei ole võimalikud, näitab lähiminevik paraku, et status quo’d muutvad otsused on peaaegu saavutamatud. Formaalne ühispositsioon status quo ümber tähendab aga, et kokku leppida õnnestus vaid selles, et kokkulepe jäi saavutamata. Kus aga institutsionaalne ja protseduuriline korraldus seda võimaldavad, seal jäädakse lihtsalt eri arvamustele.
Konsensuse kahvel
Kosovoga nii juhtuski. Selle riigi (või provintsi?) lugu viimase kümne aasta jooksul on hoiatavaks näiteks, kuidas rahvusvaheliste organisatsioonide institutsionaalne areng ei ole andnud edasiminekut otsustussuutlikkuse osas. Kui Jugoslaavia juhid möödunud kümnendil Kosovos etnilist puhastust alustasid, suutis Lääs tervikuna ja NATO-liitlased konkreetselt saavutada konsensuse sõjalise sekkumise osas. On märkimisväärne, et toona – nagu ka hiljutise Ahtisaari plaani puhul – ei saadud Lääne väärtuspõhisele lahendusele Venemaa ja Hiina vastuseisu tõttu ÜRO Julgeolekunõukogu õnnistust.
Erinevalt toonasest ei suudetud Kosovo iseseisvumise osas aga üksmeelt saavutada ka euroliidu ja NATO liikmesriikide seas. Nii hoiab NATO, kelle sõdurid KFORi missioonil endiselt Kosovos rahu tagavad, poliitiliselt neutraalset joont, püüdes oma ametlikus asjaajamises mitte mainida seda, kas tegemist on iseseisva riigi, teise riigi provintsi või rahvusvahelise protektoraadiga. Euroopa tsiviilmissioon aga asetseb mõningail hinnanguil juriidilises limbos.
Ka NATO Bukaresti tippkohtumise lõppdeklaratsiooni see osa, mis käsitleb laienemist ja partnerlussuhteid, on saanud vastakaid hinnanguid. Kes tahab halva mängu juures head nägu teha, saab alati väita, et kokku lepitud sõnastus on tugev ja tulevikkuvaatav. Kes tahab olla karmim, leiab, et läbikukkumist varjatakse kaunite, ent vähesisukate sõnade taha.
Olukorda, kus laienemise täispaketi blokeeris poliitilistel ajenditel üksainus liikmesriik, saab kahtlemata vaadelda nii, et ka üks on lahinguväljal sõdur ning meiegi võime tõelises ohusituatsioonis hädapidurit tõmmata. Ent konsensuse nõue on kahvel, mil on veel teinegi haru: mõne ohustsenaariumi puhul võib keegi teine blokeerida sellise konsensusotsuse, mis oleks vajalik meie toetamiseks. Umbes nii juhtus viimase Iraagi sõja eel, kui Türgi palus NATOl alustada kollektiivse kaitse planeerimist juhuks, kui algav konflikt peaks kanduma üle Iraagi–Türgi piiri. See palve jäi konsensuse puudumisel positiivse vastuseta.
Lahtised uksed?
Veel kurjakuulutavam on Lääne julgeolekupoliitilise ühtsuse seisukohast Gruusiale NATO liikmesuse tegevuskava andmise edasilükkamine. Kuigi ka meie ametlikud jutupunktid räägivad mõnede liikmesriikide veendumusest, justkui vajaks Gruusia vajalike reformide lõpuleviimiseks täiendavat aega, ei tehta erilist saladust sellest, et võtmeroll kutse määramatusse tulevikku lükkamisel oli väljastpoolt allianssi tulnud vastuseisul Gruusia NATO-püüdlustele.
NATO loomist tõukas tagant mitte julgeoleku üle-, vaid puudujääk, seesama kaalutlus on olnud lähtepunktiks ka kõigile alliansiga liitujatele. Seetõttu on silmakirjalik nõuda, et Gruusia peaks kõik oma julgeolekumured ja külmutatud konfliktid lahendama enne liitumist.
Rumal oleks pidada Gruusiat laitmatuks mudeldemokraatiaks, ent on selge, et see riik tunneb end eksistentsiaalselt ohustatuna. Riik, mis välisohu tõttu peab ebaproportsionaalse osa oma ressurssidest suunama iseseisvuse ja terviklikkuse kaitsele, ei saa kunagi täieliselt pühenduda demokraatia, õigusriikluse ja majandusliku heaolu edendamisele. Isegi kõige arenenuma demokraatia traditsiooniga riikide seadused näevad ette õiguste ja vabaduste piiramist riiki ähvardava välisohu korral. Kui Gruusia suudaks tagada oma julgeoleku ja territoriaalse terviklikkuse ning ehitada demokraatlikku heaoluriiki NATOta, võiksime rahulikult anda neile üha uusi ja uusi „julgustavaid“ sõnumeid, koormamata oma päid sellega, millal ja kas teha otsus lõpliku liitumise üle.
Võib küsida, miks peatun Euroopast rääkides sedavõrd pikalt NATO-teemadel, ent olen veendunud, et saame Euroopa välispoliitilisest ühtsusest kõnelda vaid siis, kui eurooplased on strateegilistes küsimustes ühte meelt kõigi oluliste rahvusvaheliste foorumite läbirääkimislaua taga. Kirjeldatud situatsioonides ei jooksnud veelahe läbi ju mitte Euroopa ja Ameerika vahelt, vaid Euroopa seest.
NATOga sarnased probleemid laienemise teemadel vaevavad aga ka Euroopa Liitu, kes mõõnade ja seisakute kiuste avab ja sulgeb teemapeatükke Türgiga peetavatel liitumiskõnelustel, taustal kummitamas mitme Euroopa suurriigi vankumatu vastuseis Türgi liitumisele mis tahes ajaperspektiivis ja mis tahes tingimustel. Türgi liitumisperspektiivi toetajatena peame tõdema, et Euroopa ühispositsioon saab parimal juhul kujutada endast „julgustavat“ sõnumit, mis keelitab türklasi reforme jätkama, ent jääb tahtlikult ebamääraseks liitumisperspektiivi osas.
Venemaa ja „sinisilmne“ Lääs
Omaette teema on meie jaoks mõstagi Euroopa ühtne Venemaa-poliitika või selle puudumine. Rõhutades ühtsuse olulisust, ei pea me mõistagi silmas, et Euroopa peaks olema üksmeelselt valmis nafta- ja gaasikraanide avatuna hoidmise nimel silma kinni pigistama Venemaa autoritaarsete ja ebademokraatlike arengute ees või et peaksime konsensuslikult aktsepteerima Venemaa vetoõigust lähiriikide julgeolekupoliitiliste valikute osas, kuna nendega seonduvat Venemaa „legitiimsed huvid“.
Eestlastele jääb sageli arusaamatuks, miks Lääs, kes läbi külma sõja kümnendite ehitas ühisväärtustele rajanevaid alliansse ja pühendus jäägitult Nõukogude ohu tõrjumisele ja ennetamisele, on Venemaa uue tõusu suhtes sedavõrd ükskõikne. Seda ohutunde puudumist seletame me enamasti Lääne demokraatlikele ühiskondadele omase heauskse soovmõtlemisega: me tahame näha Venemaad demokraatlikuna ja omistame seetõttu – paraku ebaõigesti – ka Venemaa poliitilisele eliidile soovi ehitada demokraatlikumat ühiskonda.
Uskudes, et hea sõna võidab lõpuks võõra väe, oleme valmis kompromissiks, kus keegi ei saa kõike, ent igaüks saab midagi soovitust. Paraku on Vene diplomaatiline traditsioon teistsugune: vastaspoole kompromissivalmidus on nõrkuse märk, mida tuleb kiiresti ja otsustavalt ära kasutada. Nii juhtubki, et Lääs, leides end Venemaaga konfrontatsioonist, teeb klassikalise kompromissettepaneku, mille kohaselt kumbki pool astuks sammu tagasi. Lääs taganebki, ent kuna Venemaa astub oma sammu mitte tagasi, vaid hoopis edasi, leiab Lääs oma tohutuks üllatuseks, et vastasseis püsib endiselt. Kuna konfrontatsioon ei ole lahenenud, teeb Lääs ettepaneku manöövrit korrata. On selge, et Eesti-taolised riigid, kes Venemaa poolelt vaadatuna kujutavad endast „lähivälismaad“ ja läänemaailma poolt vaadates asuvad „eesliinil“, tunnetavad ohtu leida end paari taolise kompromissvangerduse järel teisel pool kahte laagrit eraldavat piiri.
Ent lisaks soovmõtlemisele – või naiivsusele, kui soovite – on lääneeurooplaste ohutunde puudumisele ka teine seletus. Vaatamata asjaolule, et uus autokraatlik ja ebademokraatlik Venemaa meenutab meile üha enam Nõukogude impeeriumi, on neil kahel vähemalt üks põhimõtteline erinevus, nimelt nende ideoloogiline alus. Nii Nõukogude Liidu kui ka tänase Venemaa välispoliitika on ekspansionistlik, ent kui esimese aluseks olnud kommunismiideoloogia oli olemuselt kosmopoliitne ja põhines klassivihal, siis teise baasiks on suurvene natsionalism. Kui külma sõja varases faasis võisid näiteks prantslased või itaallased tõsimeeli karta, et Nõukogude eriteenistuste poolt mahitatavad ja rahastatavad kohalikud kommunistlikud parteid on prantsuse või itaalia töölisklassile atraktiivsed, siis vene natsionalism ei saa isegi teoreetiliselt olla ideoloogiana ligitõmbav kusagil väljaspool Venemaad.
Ameerika tasakaalustaja
Suhtumises Venemaa ebademokraatlikesse arengutesse võib Euroopa tinglikult jagada väärtuspõhise lähenemise toetajateks ja kompromissivalmimateks reaalpoliitikuteks. Suhtumine Ameerika Ühendriikide hegemooniasse maailma julgeolekukaardil jagab eurooplasi esmapilgul hoopis hoomamatumaid piire pidi.
Mitmed Ida-Euroopa rahvad näevad Ameerika poliitilises ja sõjalises domineerimises olulist julgeolekugarantiid täiesti reaalse ohustsenaariumi puhuks. Samas leidub Euroopas suurriike, kes ei pea idast lähtuvat julgeolekuohtu tõsiseks ja kes näevad Ameerika mõjujõu mõningases piiramises võimalust saavutada iseendale maailmapoliitikas suuremat mõjujõudu.
Sellele, et Euroopa huvides oleks Ameerikale majanduse ja innovatsiooni osas järele jõuda, on iga eurooplane valmis alla kirjutama. Lissaboni strateegia eesmärk muuta Euroopa kõige dünaamilisemaks, konkurentsivõimelisemaks ja teadmistepõhisemaks majanduseks maailmas – ehk teisisõnu: Ameerikast majanduslikult mööda minna – on meelepärane nii ida- kui lääneeurooplastele. Ent jutt vajadusest olla maailma julgeoleku tagamisel Ameerika tasakaalustajaks või koguni vastukaaluks süütab kommunismi alt vabanenud riikides automaatselt ohulambikese.
Juhul kui demokraatlikke väärtusi jagavail riikidel on maailma julgeolekupoliitikas loomulikud ühishuvid, on Ameerika tasakaalustamise vajadust loogiliselt keeruline põhjendada. Isegi kui maailma julgeolek hakkab tulevikus baseeruma suurjõudude tasakaalul, peaksid eurooplased ja ameeriklased rohkem kui kahe suurjõu olemasolu korral asuma samas laagris. Kui aga Euroopa ja Ameerika peaksid saama ainsateks julgeolekutasakaalu pakkuvateks poolusteks bipolaarses maailmas, siis on keeruline vastata küsimusele, kuhu hakkavad sellel kiigelaual paigutuma ÜRO Julgeolekunõukogus vetoõigust omavad Venemaa ja Hiina.
Kui Ameerikale julgeolekupoliitilise väljakutse esitamine on eurotsentrike arvates just selleks viisiks, kuidas Euroopal on võimalik „jalgele tõusta“, siis atlantitsistide jaoks on selline valik hukatuslik ja vastuvõetamatu.
Naftasolidaarsus
Nagu majandusliku dünaamika ja innovatsiooni edendamise vajalikkuses nii on ka ühise energiapoliitika vajaduses lihtne kokku leppida. Aga tõdemus, et suurem ühtsus oleks soovitav, ei ole veel ühispoliitika, vaid kõigest poliitiline loosung. Euroopa energiajulgeolekut, mis lihtsaimas sõnastuses tähendab liikmesriikide kodanike kindlustunnet, et ka homme ja ülehomme läheb lülitit vajutades tuba valgeks ja et tanklas on võimalik hingehinda maksmata auto bensiinipaak kütust täis kallata, mõistetakse Euroopa erinevates pealinnades aga vägagi mitmel moel.
Võimalus aheldada end Vene monopoolse nafta- või gaasikraani külge näib Eestile suitsidaalsena, ent arvestades, et enamik alternatiivsetest tarnijatest ei ole samuti ideaalsed demokraatiad, pole sakslaste argument – pigem Venemaa kui Iraan – päris irratsionaalne. Täiesti siirad olles peame möönma, et meie kriitika energeetilise ühtsuse puudumise pärast ei ole ajendatud murest mitte saksa tarbijate varustuskindluse, vaid ikkagi meie endi julgeolekupoliitilise turvatunde pärast.
Ilmselt on parim viis Euroopa „solidaarsusele sundimiseks“ mitte Venemaa olemuslikule pahelisusele ja ekspansionistlikele ambitsioonidele rõhumine, vaid Euroopa ühtse energiaturu arendamine ja kõrgete äri- ja keskkonnastandardite nõudmine mitte üksnes liidu liikmesmaadelt, vaid ka kõigilt teistelt, kes meie turgudel äri tahavad ajada. Paraku ei anna ka standarditepõhine lähenemine vastust küsimusele, kas ja kuidas on võimalik survestada energiatarnijaid loobuma nafta ja gaasi kasutamisest poliitilise mõjutusvahendina ja kas standarditepõhisust saab kohaldada lisaks ärikultuurile ja keskkonnale ka demokraatia ja õigusriikluse osas, ja seda nii Venemaa kui ka näiteks Saudi-Araabia või teiste Laheriikide puhul.
Unustada ei tasu sedagi, et Lääs ei kõhkle üldjuhul kasutamast oma sõjalist, tehnoloogilist ja majanduslikku üleolekut oma poliitilise agenda edendamisel. Muidugi on see agenda meie vaatevinklist üllam kui Venemaa või Iraani oma, ent selle asjaolu endale tunnistamine annab aimu, kuivõrd väherealistlik on lootus, et tuleviku energiatarned võiksid poliitilisest survest täiesti vabad olla.
Realistlikud ootused
Vaatamata minu mõningasele skepsisele eurooplaste suutlikkuse osas jõuda kõigi strateegiliste väljakutsete osas ühisseisukohtadele, on Lääne väärtuspõhised organisatsioonid siiski parim julgeolekugarantii, mis meil on. Isegi siis, kui välispoliitiline ühtsus piirdub nähtavas tulevikus vaid erinevate riikide huvide minimaalse ühisosaga, on see ikkagi parem nii igasuguse ühtsuse puudumisest kui ka vähemuse eksistentsiaalseid huve eiravast enamusotsustamisest. Pealegi ei ole ühtne Euroopa mitte üksnes ega isegi mitte eelkõige välispoliitiline projekt ja ka mitmed laitmatult toimivad Euroopa Liidu sisesed poliitikad omavad siirdeid meie rahvusliku julgeoleku sfääri.
Ka välis- ja julgeolekupoliitilises plaanis ei ole Euroopa Liit olnud sugugi edutu, kui vaadata näiteks kontinendi juhtrolli maailma arenguabi andmisel või jälgida, milliseid edusamme on astutud kaitsetööstuse koordineerimisel. Mitmete maailma arengut määravate läbirääkimislaudade taga istub Euroopa täiesti ühiselt. Ja isegi häguselt sõnastatud või väheambitsioonikaina näivate ühisseisukohtade puhul töötab hulk võimekaid ja motiveeritud inimesi Euroopa nimel täiesti konkreetsete ja konstruktiivsete lahenduste nimel.
Olen kaugel sellest, et kutsuda eurooplasi üles loobuma ühtsuse taotlemisest Venemaa- või energiapoliitikas. Vastupidi: ka minimaalne ühisosa ei sünni ilma töö ja pingutuseta ja kui meie vait oleme, siis ei pruugi isegi kokku lepitav miinimum arvestada meie punaste joontega. Aga meie ootused Euroopa ühispoliitikale julgeolekuvaldkonnas peavad olema realistlikud. Keegi kaugel Okeaanias võib rõõmustada selle üle, et Euroopas on nüüd üks telefoninumber, millele helistades on võimalik vaevata teada saada nii inglaste, prantslaste kui kreeklaste seisukohad Türgi pearätipoliitika või Ameerika raketikilbi kohta. Meie peame teadma, et nii ei ole. Eesti elulisi huve tuleb edaspidigi kaitsta ebatäiuslikus ja vastandlikke seisukohti sisaldavas Euroopas, millest paremat meil ju ei ole.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar