august 22, 2008

Semantika ja välispoliitika

Usalduse puudumise tõttu näevad Euroopa ja USA vastastikku varjatud motiive ja peidetud “päevakordi” – seetõttu ei mõisteta ka teineteise retoorikat.

Usalduse puudumise tõttu näevad Euroopa ja USA vastastikku varjatud motiive ja peidetud “päevakordi” – seetõttu ei mõisteta ka teineteise retoorikat.


Riina Kionka

Semantika ja välispoliitika

Usalduse puudumise tõttu näevad Euroopa ja USA vastastikku varjatud motiive ja peidetud “päevakordi” – seetõttu ei mõisteta ka teineteise retoorikat.

Üks paremaid ennesõjaaegseid Hollywoodi filme, mille kergemeelsus suutis lühikeseks ajaks hajutada isegi Euroopa kohale kogunevaid äikesepilvi, on 1937. aastal linastunud komöödia “Kas tantsime?” (“Shall We Dance?”). Selleks ajaks end popkultuuri ikoonideks laulnud ja tantsinud Fred Astaire ja Ginger Rogers lahutavad seekord meelt George ja Ira Gerschwini lauluga “Olgu lõpp sel lool” (“Let’s Call the Whole Thing Off”). Lauldes otsustab paarike, et kuna nad ikkagi ei sobi ega häälda isegi sõnu ühtmoodi, siis oleks vahest parem tõmmata kooselu plaanidele kriips peale:
You like potato and I like potaato You like tomato and I like tomaato Potato, potaato, tomato, tomaato Let’s call the whole thing off
Tõlkida võiks seda nii:
Sulle meeldib kartul ja
mulle meeldib kardul
Sulle meeldib tomat ning mulle tomaat
Kartul, kardul, tomat, tomaat
Olgu lõpp sel lool
Pahatihti tekib mulje, et sama lugu on Euroopa Liidu ja USA suhetega, eriti selles osas, mis puudutab demokratiseerimise temaatikat. Kui ELi retoorikasse kuuluvad sõnad “õigusriik” ja “inimõigused”, siis USA eelistab hoopis mõisteid “demokraatia” ning “vabadus”, kuigi räägitakse põhimõtteliselt samast asjast.
Nii ameeriklased kui eurooplased saavad põhitõdedest ühtmoodi aru. Teadlaste käsitluses on praegune demokratiseerumise laine kolmas: esimene algas 1800. aastate alguses, teine tuli pärast II maailmasõda ning kolmas algas aastal 1974 ja kestab. Kui aastal 1974 oli maailmas ainult 39 üldtunnustatud demokraatlikku riiki, siis aastaks 1996 oli neid 117 ja tänapäeval on veelgi rohkem.
Demokratiseerumist mõistavad ameeriklased ja eurooplased samuti ühtmoodi. Seda peetakse protsessiks, mis viib autoritaarsest või poolautoritaarsest riigikorrast demokraatliku riigikorrani, kus on olemas universaalne valimisõigus, korralised ja õiguspäraselt läbi viidud valimised, tsiviilühiskond, õigusriiklus ja iseseisev kohtusüsteem.
USA ja demokratiseerimine
Ameerika Ühendriike peetakse maailma vanimaks demokraatiaks, kuigi algusaastatel ei täitnud ka loomisel olev USA näiteks universaalse valimisõiguse nõuet. Iseenda laienemise kaudu alustas USA paralleelselt jätkuva demokratiseerumisega ka demokratiseerimispoliitika pikka teed, millega kaasnesid tihti demokratiseeritavatele ebameeldivad meetmed. Seda saatis vastav ideoloogia, mille tunnussõnaks oli “ilmne missioon” (manifest destiny), rahvasuus aga “valge mehe koorem” (white man’s burden). Nii laienes kujunev USA idarannikust Vaikse ookeani kaldani ja kaugemalegi.
Veel enne kui USA laienemine Alaska ja Hawaii osariigi liitumisega 1959. aastal lõpule jõudis, alustas USA demokratiseerimist muud moodi ja mujal. Eriti aktiivne demokratiseerija oli USA läänepoolkeral, kusjuures ta oli Monroe doktriiniga deklareerinud, et selles maailmanurgas ei ole teised riigid teretulnud. Ka Euroopast ja Aasiast sai, küll erinevalt, demokratiseerimise objekt USA püüete tõttu võidelda demokraatia eeskuju abil kommunismi vastu. Selle eesmärgi nimel võeti kasutusele kõikvõimalikke meetodeid, alustades relvastuse moderniseerimisega ja lõpetades raadiosaadetega. Kui USA ei oleks nii järjekindlalt hoidnud ideoloogilist rindejoont Euroopas, siis vaevalt oleks ikestatud riikidel 1980. aastate lõpus võimaluse avanedes iseseisvuse taastamine korda läinud.
Just Kesk- ja Ida-Euroopa tõus ning NSV Liidu mõõn inspireeris paljusid vaatlejaid välja kuulutama demokraatia lõplikku võitu kurjuse üle. Francis Fukuyama “Ajaloo lõpp”, Samuel Huntingtoni “Tsivilisatsioonide kokkupõrge”, Joshua Muravchiki “Demokraatia eksport” ja paljud teised käsitlused kirjutati 1990. aastate alguses just selles vaimus.
Pärast 2001. aasta septembri terrorirünnakuid New Yorgis ja Washingtonis sai demokratiseerimispoliitika uue elu, seda USA niinimetatud neokonservatiivide idee tõttu korrata Euroopas saavutatut Lähis-Idas. Tegelikult oli selline plaan olemas juba enne rünnakut Ühendriikidele, ent alles president George W. Bushi teise ametiaja alguses sai sellest USA ametlik poliitika. Oma teises inauguratsioonikõnes osutas president Bush, et “vabaduse võimalikkus meie maal oleneb aina rohkem vabaduse idee edust teistes maades.” Seega kuulutati demokratiseerimine Bushi teise administratsiooni välispoliitika nurgakiviks.
Euroopa ja demokratiseerimine
Kui Å veitsi mitte arvestada, siis on Euroopa demokraatia uuem nähtus, mida tuleb pidada suuresti USA sõjajärgse demokratiseerimise edulooks. Just Ameerika Ühendriikide Marshalli plaani abil taastati Lääne Euroopa riikide majandus ja infrastruktuur ning teatavasti sai Marshalli plaan aluseks Schumani plaanile, mis omakorda sillutas teed Euroopa ühendusteni ja lõpuks ühistel demokraatlikel väärtustel põhineva Euroopa Liiduni.
Mitu aastakümmet hiljem ja mitme laienemise tulemusena hakkasid Euroopa teised osad järele jõudma. Ei tasu unustada, et ELi laienemine ei ole olnud demokratiseerimise vahend ainult viimase, Eesti kaasanud laienemise puhul. Just ELiga liitumise perspektiiv tõukas Kreekat, Hispaaniat ning Portugali demokratiseerumisteel tagant ning liitumine – Kreeka puhul juhtus see aastal 1981, teiste puhul viis aastat hiljem – sai oluliseks verstapostiks nende arengus. Vähemalt sama olulist rolli mängib liitumisväljavaade praeguste Kagu-Euroopa ELi kandidaatide demokratiseerimise ja demokratiseerumise katsetes.
Ent pärast seda, kui Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) idee 1992. aastal Maastrichti lepinguga tekkis ning 1999. aastal Amsterdami lepingu toel teostuma hakkas, on demokratiseerimispoliitika roll tasapisi kasvanud just suhetes kolmandate riikidega ehk siis seal, kus ELi ja USA on koostöö kõige tihedam.
Nii nagu demokraatia on Euroopas uuem nähtus kui Ameerikas, on ka demokratiseerimine eurooplaste jaoks uuem poliitika, mille tarvis oli vaja leida sõnavara. Et hoida ideoloogia praktilisest tegevusest lahus – kõik liikmesriigid peavad ju retoorikaga päri olema – ning ka selleks, et hoida oma tegevus selles valdkonnas USA omast lahus (tahtis ju EL ka poliitilist profiiti lõigata), on Euroopa ÜVJP algusest peale toetunud omaenese retoorikale. “Demokratiseerimise” asemel räägitakse “õigusriigist” (rule of law) ning “vabaduse” asemel kasutatakse sõna “inimõigused”.
Kas EL ja USA saavad teineteisest aru?
Tänapäeval teevad EL ja USA tihedat koostööd väga paljudes valdkondades, sealhulgas demokraatia levitamisel. Aga kui sealjuures kasutatakse erinevaid sõnu, kas saadakse asjast siis ikka ühtmoodi aru? Igaüks, kes on töö käigus pidanud läbi rääkima mõne dokumendi sisu üle, pidanud kauplema ühe või teise sõnastuse üle kas pangaga, tööandjaga või mõne sotsiaalametnikuga, teab, et see, mis ühele näib keelekasutuse võimalusena, võib teise arvates olla sisuline erinevus.
Lehmakauplemine sõnastuse ümber on diplomaadi leib. Antud juhul on objektiivselt võttes tõepoolest tegemist semantikaga. Probleem on rahvusvahelises poliitikas laiemalt: usalduse puudumise tõttu nähakse teise poole tegemistes varjatud motiive ja peidetud “päevakordi,” mille tulemusena ei saada ühtmoodi aru sõnadest, mille tähendus per se oleks isegi kokkulepitav. Seetõttu peetakse teatud sõnade all silmas erinevaid tegevusi, mis võivad viia erinevate eelistusteni taktikas.
Seda väidet on õnneks lihtne illustreerida. Näiteid on palju, ent üks ilmekamaid on üks ELi ja USA ühisavaldus, mis tehti pärast viimast iga-aastast tippkohtumist. Olles arutanud vajadust töötada koos demokraatia levitamisel, tegid president Bush ja ELi Komisjoni president Barroso juunis 2005 Washingtonis vastava avalduse. Avaldusi oli palju, ametnikel kulus enne tippkohtumist nende üle läbirääkimiseks mitu nädalat. Ent üks viimaseid, mis sai kaante vahele, oli demokraatiat puuduv avaldus, sest USA soovis pealkirja sõnu “demokratiseerimine ja vabadus” Euroopa Liit eelistas aga “õigusriiki ja inimõigusi.” Nagu räägitakse, ei olnud EL USA pakutuga nõus, kuna arvas, et USA paneb oma sõnastusega rõhu eelkõige valimiste läbiviimisele (näiteks Iraagis ja Afganistanis). USA ei olnud jällegi ELi pakutuga päri, kuna kahtlustas, et EL soovib näha palju ulatuslikumat tsiviilühiskonna loomist (taas näiteks Iraagis ja Afganistanis), enne kui nõustub üht või teist ühiskonda “demokraatlikuks” ja edulooks kuulutama. Kompromissina sai kirja sõnastus, mis sisaldab kõike: “EU-U.S. Declaration on Working Together to Promote Democracy and Support Freedom, the Rule of Law and Human Rights Worldwide.”
Numbrid ei valeta (mitte alati)
Arvamusküsitlused näitavad selgelt, et tegelik probleem seisneb motiivide tõlgendamises, mitte selles, kuidas üks või teine sõnadest aru saab. Oma igaaastases arvamusküsitluses transatlantiliste suhete teemal on Saksa Marshalli Fond (GMF) tänavu pööranud erilist tähelepanu demokratiseerimisele1. Tulemused on vägagi huvitavad. Vaatamata sellele, et USA administratsiooni välispoliitika nurgakivi on demokratiseerimine, toetavad küsitletud eurooplased ELi demokratiseerimispoliitikat märgatavalt rohkem (74%) kui ameeriklased oma riigi püüdeid samas suunas (51%). Nii eurooplased kui ameeriklased eelistavad sõjalist jõudu mitte kasutada, tarvitada pigem “pehmeid meetodeid” nagu valimiste vaatlemine, demokraatlike liikumiste toetamine, majandus- ja poliitiliste sanktsioonide kehtestamine.
Vahe motiivide tõlgendamisel tuleb selgelt välja aga siis, kui vaadata USA demokraatide ja vabariiklaste eelistusi. Tänapäeva eurooplasele ehk üllatavaltki näeb 76% USA vabariiklastest demokratiseerimise levitamise vajadust pigem eurooplaste moodi (kelle hulgast seda toetas 74%) kui kaasmaalastest demokraatide moodi (kelle seas seda toetab 43%). Samuti toetavad vabariiklased sõjalist sekkumist peaaegu kaks korda rohkem (57%) kui nende demokraatidest kaasmaalased (29%).
Seletus tundub olevat lihtne. Kuigi eurooplasi süüdistatakse tihti selles, et nad näevad Ameerikat tänapäeval ainult läbi president George W. Bushi Iraagi sõja filtri, tuleb tegelikult välja, et hoopis ameeriklased ise käsitlevad oma kodumaad nõnda. Küsitletud vabariiklased eeldatavad, et sõnaga “demokratiseerimine” kaasneb sisuliselt “presidendi juhitud poliitika” ning toetavad seda, demokraadid mõistavad samamoodi ning on selle vastu. Samas, kuigi ka paljud eurooplased (nagu ka paljud ameeriklased) on pettunud asjade seisus Iraagis ning soovivad suurt muutust lääne hoiakutes, mõistavad eurooplased sõna “demokratiseerimine” siiski ameeriklastest laiemalt ning toetavad seda vastavalt ka enam.
Saksa Marshalli Fondi arvamusküsitlus näitab muu hulgas, et kõige perspektiivikamaks ELi ja USA koostöö-valdkonnaks võibki saada demokratiseerimispoliitika. Kuigi spetsialistidelt kõlab kriitika ühe või teise nüansi üle, seisab avalikkus kindlalt demokratiseerimise eest. Viimase aasta koostöökogemus näiteks Ukrainas ja Liibanonis on olnud silmapaistev, huvi ja valmisolek kahekesi ka teistes demokratiseeruvates riikides midagi ette võtta on olemas Atlandi ookeani mõlemal kaldal.
Neil päevil, mil lehtedes kirjutatakse aina rohkem USA salajastest vanglatest, Luure Keskagentuuri lendudest ning Guantänamo lahe ümber toimuvast, tundub mõnikord, et USA on korraks ära eksinud ja otsib tagasiteed, üritades taastada oma renomeed demokraatia tuletornina. Seda enam, nagu kirjutab oma hiljutises mälestusteraamatus2 endine ELi välisvolinik Chris Patten, on Euroopa ülesanne või lausa kohustus Ameerika partnerina ja sõbrana teda konstruktiivselt toetada ning ta tagasi õigele teele aidata.
Samale asjale viitas ka Eesti välisminister Urmas Paet oma hiljutises kõnes Saksamaal Jena ülikoolis, kus ta väitis, et Euroopa mõjuvõim maailmas kasvaks, kui ka välissuhtluses oma ühisväärtustele alati kindlaks jäädaks: “Miks me ei usu rohkem endasse ja oma ideaalidesse ega proovi just selle kaudu maailma paremaks ja turvalisemaks muuta?” küsis Paet3.
Tõepoolest. Kui Euroopa Liit ja USA suudaksid taas leida ühise keele, oleks päris palju, millest rääkida ja kus kaasa rääkida. Ka Eestil. Demokraatia levitamine on seda semantilist pingutust väärt.
______
1 German Marshall Fund, Transatlantic Trends 2005 (www.transatlantictrends.org/).
2 “I hope that Europe can help America to be (an example for others to follow) again. When it is, it will not be America that triumphs but the ideas that, until recently, America has unequivocally represented. Then the century ahead would not be America’s as was the last one. It would belong to mankind. It would be a century dominated by the values that American history enshrines and that American leadership at its best embodies and defends without bragging or blustering: democracy, pluralism, enterprise and the rule of law.” Chris Patten, Not Quite the Diplomat, lk 307.
3 “Warum glauben wir selbst nicht starker an uns selbst und unsere Ideale und versuchen über sie die Welt besser und sicherer zu machen?” Välisministri kõne Jena ülikoolis 23. 11. 2005 ( www.vm.ee/ est/kat_46/7134.html).

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar